Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Olen juba pool aastat olnud rohkem Eestis kui kuskil mujal. Uskuge, see on mu elu täiesti pea peale pööranud:

– suurem osa neist asjadest, mis võõrsil elades mu elule konteksti lõid ja mind soojendasid, on täna veel mu Tallinna kodu keldris lahti pakkimata. Sh mu karude kollektsioon.

– ma pean kogu aeg arvestama teistega ja mu iseolemisel on peaaegu, et “vere hind” – keeruline on sobitada aktiivsesse perekondlikku suhtlemisse üksindaolemist. Ja kas ma seda sajaprotsendiliselt enam tahangi?

– blogide kirjutamine on täitsa soiku vajunud – see mis oli võõrsil psühhoteraapiaks, on nüüdseks jäänud vaid mõnusaks sooviks, et võiks ju vahel kirjutada, aga otsest vajadust ja hingelist sundi enam ei ole… vaid karude blogisse tuleb kogu aeg uusi postitusi, sest karusid rändab mu juurde endiselt nii uksest kui aknast kui arvutiekraanilt. karud tulevad alati, olenemata ajast ja riigikorrast.

– mu elust puudub soomlastele omane rahulikkus – see on asendunud eestlaste neurootilise tõtlemisega. Kui soomlane on küll joomase peaga kange pussitaja, siis kainest peast on ta rahulik ja tolerantne, ning selles võrdluses tunduvad eestlased tõesti riiakad ja kaklemishimulised – kus aga saab, sealt otsitakse võimalus olla millegi vastu, või võidelda millegi eest, või mida iganes. peaasi, et oleks pinget ja intriigi, ja actionit!

– mu elust puudub soomlastele omane pikk etteplaneerimine – appi, appi – koosolekud lepitakse tavaliselt kokku päev või paar enne toimumist. ja kuhu jääb siis selline pikaajaline kalendri etteplaneerimine? See jääb Soome, sest Eestis on asjad teistmoodi.

– mu elust puudub rahulikult tänaval mulle otsa vaatav ja naertav kaaskodanik, mu elust puudb lihtne tänan-palun triviaalne igapäevaviisakus kauplustes ja kohvikutes. See on asendunud kidakeelsete ja võib olla ehk vaid väheke muigavate noorte neiudega leti taga. Kes võib olla mõtlevad omas peas minu kohta, et on loll – muudkui tahab sõbralikult suhelda.

– mu elust puuduvad töntsakad vanemaealised teenindajad mu lemmikrestoranis. Nende asemel on missikandidaatide paraad. Õnneks on viletsat teenindust nii selles kui teises kategoorias, samuti nagu head teenindust.

– mul on uued töökaaslased, keda ma veel ei tunne ja kelle suhtes on mul ainult lootused-ootused. Kuid kellest ma tean veel väga vähe. Ma loodan, et ma saan neid tundma ja et sellest tuleb samasugune turvaline olemine nagu mul oli võõrsil…

Tegelikult võiks seda nimekirja lõputult jätkata. Ja eks ma seda vahel teengi. Kuid elul on nüüd teine maik. Ma kribin kirjutada endiselt oma mäkiga, kuid siin on juba eestikeelsed tähed klaviatuuril ja Soome elule vaat on nüüd vaid retrospektiivis ja kontekstis – võrdluses Eestis olemisega…

Viimaste aastate elu on olnud selline, et meie pere on üsna suure summa raha annetanud laevafirmadele, mis Tallinna ja Helsingi vahet kurseerivad. Enamasti on meie raha saanud Tallink. Möned nädalad tagasi läks summa nii suureks, et meid önnistati kuldkliendi staatusega. Glory glory halleluuja!

Siiamaani olen Tallinki teenindusega sadamas suht rahul olnud, Helsingi poole peal muidugi rohkem, Tallinna poole peal vähem, aga pole hullu. Eriti sümpaatne oli siiani check- in’i minnes see, et enamasti suutsid kassiirid juba enne minu luugi juurde jöudmist mind auto  numbri järgi identifitseerida ja seetöttu läks asjaajamine enamasti köik kiiresti ja kenasti ja sümpaatselt. Isikut töendavat dokumenti ei küsitud kunagi, usaldus ja söbralik vastuvött tekitas mulje, et selline ongi Tallinki teenindus.

Täna olin taas Tallinkile minemas, Tallinnast. Lähenesin kuld ja ärikliendi registreerimisele möeldud aknale ja roolisin end röömsasti otse luugi ette. Pakkusin kassiirile oma broneeringu koopiat, mis oli mu mobiilile saadetud. Kassiir aga nähvas – teie isikut töendav dokument!

Laiutasin käsi – kogu mu kraam oli auto pagasnikus, sest kunagi ei ole keegi mu käest seal tsekkimisel dokumenti küsinud… Aga seekord nii lihtsalt ei läinud. Minu käte laiutamise peale nöudis karmi olemisega kassaneiu järjekindlalt, et ma dokumendi esitaksin. Ei jäänud mul muud üle, kui tagurdada kassa aknast – önneks mu taga ei oodanud keegi – kobisin autost välja, vötsin siis pagasnikust oma dokumendid ja esitasin need kassatibile. Ise völla nalja heites, et no nüüd saite töesti bandiidi kätte…

Mille peale kassaneiu teatas, et nii see ongi, mida rohkem maksvad kliendid, seda rohkem petmisi… Mille peale mul enam midagi öelda polnd muud, kui et mujal maailmas läheb ikka teenindus järjest soliidsemaks ja usalduslikumaks mida rohkem klient maksab. Tallinkil on aga täpselt vastupidi – tavalist klienti koheldakse kenasti, aga kuldklienti on kindlasti vaja alandada suhtumisega, et nagunii oled suli ja petis.

Igatahes arvamus Tallinki teeninduskultuurist kukkus kolinaga. Plaanin seda juhtumit hakata kasutama ka oma loengutes näitena, kuidas EI TOHI oma organisatsiooni kliendiprogrammi arendada… Olgu rohkme vöi vähem maksev klient – eeldus ei tohiks olla see, et nagunii on petis. Ja kui on reegel, et dokumenti tuleb küsida, siis tuleb seda teha alati ja köigilt. Ja kui ei küsita, siis täpselt sama pöhimötte järgi. Nii ei saa olla, et vahel teeme nii ja vahel teeme naa – kui on aega, siis peedistame täiega, kui on kiire, siis laseme lohvkalt …

Olen pettunud ja nördinud ja tösiselt olen önnelik, et varsti enam ei pea Tallinki teenuseid eluliselt hädavajalikuks pidama. Üldiselt on selles loos ka väheke sügavam moraal – vana koer uusi kombeid ei öpi… Tallink on ennegi oma organisatsioonikäitumises matslik ja labane olnud, pole ka ime, et see ikka uuesti ja uuesti kordub. Mis ikka veres, see veres…

Eestis on omapärane arutelu lahti – vöörsile läinute tagasitulemise asjus. Ülesin ka söna sekka. Aga palju on veel ütlemata, sest emotsioone on rohkesti.

Köige rohkem ja köige kiiremini möjutas mu otsust koju tagasi tulla tegelikult koduigatsus. Aga sellest vist ei saa aru kunagi need inimesed, kes pole pikemalt ära olnud. Teine suur möjutaja oli vöimalus emakeeles elama ja töötama hakata – ka see vöib saada väärtuseks pärast mingit kodust eemalolemist.

Jah omal ajal läksin ära, vabatahtlikult, sest tahtsin nn värsket öhku ja vöimalusi ennast arendada. Tartus oli töökoormus hullumeelne ja tulemuseks oli sisuline tühjakspigistamine – Tartus öpetasin öppeaasta jooksul 21 kursust, Soomes oli vaja ainult 4 kursust öpetada ja sedagi peeti paljuks. Öeldakse et äraaetud hobused lastakse maha, nii see Tartus just oli. Aga et mind maha ei lastaks, siis pagesin… Tegelikult julgen nüüd tunnistada, et omaaegne periood Eestis hakkas tervise peale, ja oli ka sisuliselt mulle täiesti laastav. Selles möttes Soome periood andis vöimaluse hinge tömmata, elu ja oma valikute üle järele möelda. Andis vöimaluse ka iseennast väärtustama hakata, ja andis vöimaluse enesearendamiseks ja öppimiseks. Ei olnud enam nii, et ainult andma pidid, midagi vastu saamata. Ei pigistatud enam tühjaks ei emotsinaalselt ega intellektuaalselt. Vaid hoopiski hakati väärtustama. Esimest korda elus sain kogeda, et see unikaalne eriala, mis uudsena EEstisse oli toodud, on töesti midagi sisulisemat, kui mulle Eesti selgeks teha püüti. Jah selline väga oluline eneseleidmise aeg oli. Enesekindluse leidmise aeg…

Ja ka Eesti elu körvaltvaatamise aeg oli. Eemal olles hakkavad silma sellised asjad, mida asjas sees olles kunagi ei märka, sest puudub vöimalus vörrelda. Soomest sain maailma liikuma ja tekkis vöimalus Eesti asja hoopis uue kandi pealt vaadata. Olen siiralt veendunud, et Eestlased peaksid köik korraks Eestist ära käima, ja siis tagasi tulema oma maailmas kogetuga – saaks hulgast vaevast lahti, mis Eesti elu praegust koormab. Eks see meie elukorraldus on ju ikkagi inimeste loodud, ja see, kuidas see on välja tulnud, on just meie olemasoleva tarkuse ja parima tahte tulemus – ei usu, et keegi nüüd meie elu sihilikult viletsalt korraldada tahaks. Samas saaks ka selgeks see tösiasi, et eks mujal on ka elul omad koeranaelad – bürokraatiat, kiuslikke ametnikke, tobedaid rutiine – mida köike veel. Eesti on mönes asjas ikka oluliselt progressivsem, kui vanas Euroopas kohata vöib, vöi Ameerikas. Kuid mönedes asjades ollakse ka lolli järjekindlusega vanamoodsad – näiteks igasugused süsteemsed korraldused on ikka tugevasti veel nöukogude liidu möjudega, inimeste usaldamine, austamine, väärtustamine, hoolimine – sellest öigest rääkimata. Ehk siis kultuuri küsimus on tegelikult see Eesti probleem.

Raha ka – kui välismaale tööle lähed, siis arvatakse ikka, et raha pärast minnakse, et mujal ju nii suured palgad. On jah, aga kulutused on ka suuremad, muideks. Korteri hinnad körgemad kui Eestis, autoliising suurem, söök kallim… Vöib olla suure koonerdamisega suudab midagi ka körvale panna, seda juhul kui töesti minnakse väljamaale raha teenima. Siis elatakse kasinalt ja niimoodi saab koju rohkem kaasa tuua. Kuid kui sealpool Eesti piiri elada tavalise inimesena ja raha kogumine ei ole eesmärk omaette, siis on see teenimise-kulutamise suhe umbes sama, mis koduski.

Vöib olla siin on ka üks oluline koht mötiskleda selle üle, et miks minnakse. Minnakse selleks, et seigelda, minnakse selleks, et kogeda uut ja öppida, minnakse selleks, et tööd ja leiba saaks. Ja neid eri pöhjusi ei maksa segi ajada. Töepoolest targem on minna koristama Soome kui istuda kodus töötuna. Igal juhul on möistlikum minna maailma seiklema kui igavleda kodus, aega surnuks lüüa ja manduda. Aga sellisel juhul, kui taolised valikud mötteid ja meeli ei vaeva, on möistlik kodus püsida ja siin edasi pusida. Minek ja jäämine peaks ikka inimese enda südame sund olema, vajadus ja tahtmine. Ja tegelikult see presidendi üleksutse on jama. Möttetu jutt. Need minekud on nii isiklikud, nii intiimsete pöhjustega. Samuti tagasitulemised. Seda köike ei saa kampaania korras korraldada.

Mida me saame muuta – igaüks ise saaks muuta oma mötteviisi – et tagasitulijatele näkku ei sülitaks ja äraminejale selga soppa ei loobiks. Vötaks seda kodust minemist ja tulemist väheke loomulikumalt. See pole ju tegelikult tragöödia Eesti rahva jaoks, pigem eelis ja pluss, et vahepeal viitsitakse ja tahetakse maailma avastada. Sajandeid on eestlased olnud maailmarändurid ja meremehed. Ja miks peaks siis nüüd asjad teisiti olema? Äkki hoopis siin ongi meie edu vöti, et me jaksame ja julgeme minna. Ja küll see tulemise aeg ka kunagi kätte jöuab, just siis kui on öige aeg. Ma ei saa aru, miks seda köike peaks probleemiks pidama…