Mul on siiralt hea meel, et selle Ajaveebi konkursi töttu on tekkinud diskussioon, kuid mul on siiras ja tösine mure sellest, kuidas Eesti Vabariigis tölgendatakse sotsiaalse meedia olemust…
Sotsiaalsest meediast köneledes on oluline endale teadvustada, et see meedialiik pöhineb eelköige teatud printsiipidel, kommetel ja tavadel, mis on iseloomulikud vörguühiskonnale, ehk siis madala hierarhiaga süsteemidele… Millised on oma olemuselt madala hierarhiaga süsteemid? Need on horissontaaltasandil eksisteerivad vörgustikud, kus vöim on tegijate käes, mitte hierarhiate tipus, nagu traditsiooniliste ja hierarhiliste süsteemide puhul. Mida see tähendab, et vöim on tegijate käes, et vöim on nendes vörgustikes? See tähendab, et need süsteemid eksiteerivad tegijate initsiatiivil ja nende tegevuse tulemusel, seal puudub käsk ja korraldus, seal puudub sund. Need süsteemid esindavad sönavabadust rohujuure tasandil ja selle kaudu on need ühiskondades ka demokraatia ja vabaduse indikaatoriks.
Kuid, kui on olemas vöim, siis kaasneb sellega alati ka vastutus…vastutus oma sönade ja tegude eest… Mida rohkem vabadust, seda rohkem vastutust. Vörguühiskond on palju karmimini reguleeritud ja reeglistatud, kuid siinsed reeglid on köik eetilised ja ideelised/ideoloogilised, mitte administratiivsed ega bürokraatlikud…
Tavaliselt on nendesse vörgustikesse juurdepääs vaba, nad on lahti. Sest vörguühiskonna printsiip on avatud süsteemi printsiip. Ja teadupärast süsteemidel on kasulik olla avatud, sest see säilitab nende elujöu ja eksisteerimisvöime. Suletud süsteemi kogemus Eestis meil on, ja me köik oleme ka selle süsteemi hukku oma silmaga näinud…Vörguühiskond, see on nagu vana hea hipikommuun, kus igaühel on küll olemas oma väike virtuaalne ruum, oma virtuaalne kodu, kuid mis elab söbralikult, teatud pöhimötteid ja eetilisi printsiipe austava kommuunina koos. Need virtuaalsete ruumide uksed on lahti jäetud eeldusel, et sinna sisenejad oskavad käituda vörguühiskonnas ja järgivad kombeid ja häid tavasid… Üks olulisemaid rahvusvaheliselt kokku lepitud häid tavasid sellistes kommuunides on kommuuni liikmete valikuvabadus ja teiste liikmete valikuvabaduse austamine. Kui sul on oma väike virtuaalne ruum, mis asub söbralikus ja vastastiku lugupidavas blogikommuunis, siis sul on alati valikuvabadus – sa kujundad ja disainid oma ruumi just selliseks nagu sa soovid, sa kirjutad sinna just seda mida sa soovid – kui sa soovid, sa jätad uske lahti ja lased sinna sisse külalisi kui sa soovid, aga see ei tähenda, et su lahtisest uksest sisenevad külalised peaksid käituma näiteks nii nagu nad käituvad avalikul turuplatsil, vöi avalikes suhetes. Need suhted selles hipikommuunis on privaatsed ja personaalsed, kuid samas avatud….
Blogisse sisenemise, ka lahtise uksega blogisse sisenemisel on samad reeglid, kui lahtise uksega inimese päris koju sisenemisel – kui sa sisened teise inimese koju, kus on sulle söbralikult uks lahti jäetud, siis sa ikkagi austad selle kodu pererahva privaatsust ja valikuvabadust ja öigusi. Kui sa oled külaline, kes on orienteeritud headele suhetele pererahvaga, siis on see suhe ja need külaskäigud vastastiku lugupidava iseloomuga – sa ei lähe teise inimese koju kommenteerima tema maitset ega arvustama tema mötteid. Sa ei lähe ju teise inimese koju laamendama ja oma tahtmist peale suruma? Ehk siis, köige olulisem on sotsiaalse meedia, ja eelköige blogimise juures meeles pidada seda, et inimeste isiklikud blogid ei ole avalik asi, see on isiklik ruum, mis on avatud ja mida on vöimalik avalikult esitleda. See on nagu sinu kodu, aga virtuaalne kodu, sinu keskkond, sinu öu ja mängumaa…
Vörguühiskond on teistsuguse olemusega ühiskond, kui me Eestis ajalooliselt ja oma kogemuste kannalt oleme harjunud. Mulle tundub, et meie noores ja postkommunistlikus ühiskonnas on veidke väärastunud arusaam sellest, mis on ja mida tähendab söna avalik ja avalikkus, mida tähendab söna vastutus, ja mida tähenda söna vabadus…Blogi kohta kasutatakse terminit sotsiaalne meedia, mis määratleb selle kommunikatsiooniliigi olemuse. Sotsiaalne tähendab seda, et see on inimeste vaheline meedium, see ei tähenda avalikku massimeediumi. See on vörgustikes, erinevates kommuunides ja süsteemides olevate ja omavahel suhtlevate meediumite maastik. Ja siin kehtivad need reeglid, mis on inimestevahelistes vastastikuses lugupidavas suhtluses. See on äärmiselt personaliseeritud ja täpne kommunikatsioon, siin on alati personaliseeritud sönumi saatja ja sönumi vastuvötja, mistöttu on äärmiselt ohtlik siin kasutada ja rakendada suhtlusstiile vöi pöhimötteid, mis on massimeediaga suhtlemise aluseks.
Massimeedia pöhitunnus on see, selle auditoorium on alati anonüümne ja abstrakne, ja seetöttu kehtivad siin hoopis teised käitumisreeglid ja toimemehhanismid kui sotsiaalses meedias… Siin on suur ja sisuline vahe. Ning kui sellest erinevusest aru ei saada, on oht, et sotsiaalne meedia kaotab oma väärtuse, ja devalveerub…Sest inimesed muutuvad ettevaatlikuks – nende sotsiaalsetele vabadustele ja valikutele tekib oht, ja inimesed ei kasuta enam sotsiaalset meediat, ei kasuta enam oma vöimu, mis omakorda on ohtlik demokraatiale ja demokraatlikke vabadusi väärtustavale ühiskonnale laiemalt.
Mulle isiklikult tundub, et Eesti vörguühiskonnas on segi aetud kaks väga olulist terminit – avatud ja avalik. Köik mis on avatud, ei pruugi olla avalik, ja köik mis on avalik, et pruugi tegelikult olla avatud…Paradoks? Paraku jah. Ja just sellepärast tuleb aru saada, sisuliselt aru saada, mis on ühe vöi teise ühiskonna olemus ja väärtused, ning mismoodi erinevad meediad erinevates süsteemides toimivad, missugust rolli täidavad….
And last but not least: Keegi Hannes jättis mu eelmisele postitusele kommentaari Avalike Targutuste blogisse, kus oli ridade vahel konnotatsioon, et said nüüd vanamutt, oled oma blogilooga Ajaveebi esiküljel…Et tahtsid olla mitte avalik ja nüüd said. Kulla Hannes ja teised – küsimus ei ole selles, et ma ei tahaks olla avalik, ma olen vägagi avalik ja minu blogi uks on lahti, ja ma olen valmis suhtlema selles kommuunis, aga vörguühiskonna ja demokraatlikke sönavabadusi ja valikuvabadusi väärtustavate pöhimötete järgi. Ma protesteerin vägivalla vastu, sest Ajaveebi konkursile ma sattusin vägivaldsel teel, mitte oma vaba tahte ja valikuvabaduse alusel, nagu oleks sotsiaalse meedia pöhimötete ja printsiipide kohaselt normaalne…
Ma arvan, et Eestis on veel palju vaja öppida ühiskonnateadusi – see, et me osakme arvutit kasutada ja omale tehniliselt erinevaid keskkondi välja arendada ja blogida, et tähenda veel, et me professionaalselt oskame kasutada sotsiaalset meedia, ja mis veelgi olulisem, et me oskame käitud vörguühiskonnas.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Karuema Päevaraamat 
.jpg){kind=link}