Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Liini: Tallinn-Helsinki-Frankfurt-Casablanka-Marrakech-EsSmara-Marrakesh-Casablanka-Frankfurt-Helsinki-Tallinn

Eelmäng
See oli umbes kuu aega tagasi, kui mu õpilane Tartu Ülikoolist, Maarja-Liis, kes ka Eestis õpilasorganisatsiooni AIESEC asja ajab, minuga kontakteerus ja pakkus võimalust territoriaalse turunduse teemalisel konverentsil Marokos osaleda. 20 – 27 veebruarini, korraldajate kulul. No mis saab ühel inimesel sellise huvitava pakkumise vastu olla, seda enam, et ajakava suht lubav selles asjas oli – vaid üks Soome sõit oli vaja ümber tõsta.
Mida lähemale ärasõidu päev tuli, seda huvitavamaks asi läks. Omalt poolt sai kõik tehtud – ettekanne territoriaalsest turundusest Brand Estonia ja Saaremaa turundusprojekti näitel sai korraldajatele saadetud.
Korraldajate poolt pakuti niisiis professoritele tärnidega hotelli – algul viie tärni, päev enne sõitu oli juba jutt selline, et võib olla professorid saab majutatud neljatärni hotelli. Päev enne reisi ei olnud veel ka korraldatud pileteid, mis pidid tulema organisaatoritelt. Reedel enne põhapäevast ärasõitu hakkas muidugi piletite jutt korraldajatega peale – et tagasisõit võimalik alles 1 või teisel märtsil… ja et otse pileteid Tallinnast Marokosse ei saa – et kas meil oleks võimalik omal kulu sõita Tallinna eeslinnadesse Helsinkisse või Riiga… No andsin siin Maarja-Liisile, kes korraldajatega asju ajas, nõu, et Helsinki lennujaam on mugavam ja laevapileti üks ots 20 euri ringis…
Maarja-Liis saigi oma piletid sedasi kätte. Kuid minu pileteid ei kuskil. Olin ju alguses ise väitnud, et ei saa poole märtsini Marokosse passima jääda. Lõpuks siis laupäeva õhtuks, siis vähem kui 24 tundi enne väidetava reisi algust, leppisime reisi korraldajatega seda kokku, et ostan ise oma piletid ja nemad maksavad mulle kohapeal selle kenasti tagasi. Väike kahtluseuss muidugi jäi, sest kes see tark valge inimene enne araablast usaldanud on. Aga himu seiklema minna oli ka, ja nii need 800 eurosed piletid ostetud said.

Pühapäev 20. Veebruar 2011
Kuna pileteid internetist Nordea panga kliendid nii vähe aega enne reisi ja nädalavahetusel osta ei saa, tegin ainult bronneeringu ja sain Estravelist head infot, et tuleks natuke enne väljalendu nende Lennujaama kassast läbi tulla ja seal rahaasjad ära korraldada. Kindlustus ei teeks ka paha.

Pakkisin siis pühapäeva hommikul oma kohvri – tavalised konverentsi riided kaasa ja selle arvestusega, et suvi on meie mõistes sealmaal.

Kodus reisiks valmistudes oli mitmeid untsuminekuid – panin pluusi tagurpidi selga, välistrepi ees kukkusin pöntsti istukile kuna suvekingad ei olnud piisavalt tihked jää peal liikumiseks. Sain kõva matsu, lisaks käis seljakott koos arvuti ja kaameraga mütsti vastu kodumaist jääkamarat.
Siiski kondid jäid terveks, väike valu kuulus asja juurde ja peremehe auto hakkas lennujaama poole veerema, et mind siis Tallinn – Frankfurt – Casablanka lennule sätitada.

Lennujaama toimingud tehtud, piletid, kindlustus, väike sularaha varutud. Läksin tsekk-inni, Lufthansa omasse. Ja ebameeldiv üllatus tabas, et inimesega enam suhelda ei saanudki selle firma teenuseid tarbides. Vaja automaadis end tsekkida. Issakene, kuidas siis nüüd sedasi? Kuidas pagas ära anda, kuidas endale inva-abi Frankfurti ja Casablankasse tellida. Kassas istuvatel daamisel polnud esialgu muud nõu mulle anda, kui et seal automaadi juures pidada keegi nõuandja olema. Aga keda polnd, seda polnd. Seejärel, kui ma kurtsin invaabi tellimise soovi, letinaised mind siis siiski ära tsekkinnisid ja see moderniseering läks seekord minust veel õnnelikult mööda. Aga olge ettevaatlikud – Lufthansa on võtnud nõuks teiega nüüdsest vaid masinate kaudu suhelda. Allah aidaku sel maailmal ikka inimlikuna püsida (neid ridu Lääne Sahharas hotelli kongis kirjutades olen ka Allahisse uskuma hakanud nende päevadega?).
Seejärel seiklused mõneks ajaks lõppesid, igav lennukisseminek Tallinnas ja veel igavam Frankfurdis. Kõik korras ja korraldatud, asjad tuksuvad kui korras mootor…
Casablankas maandudes hakkas action jälle peale.
Frankfurdis muideks saime kokku ka Maarja-Liisiga, kes sinna siis Helsinkist oli jõudnud, ning edasi kulges meie teekond mõneks ajaks koos.
Casablankas seega pääsesime tänu minu ratastooli vajadusele hõlpsasti läbi igasugu passi ja pagasikontrollide. Piirivalve natuke mõtiskles mu passi juures – olin lolli peaga unustanud oma vana ajakirjaniku kaardi passi vahele. Väheke seletamist oli, et ma ajakirjanik pole, ainult et vahetevahel õpetan neid, ülikoolis, ja et me üldse läheme konverentsile. Kõhklused hajutas konverentsi kava väljatrüki näitamine.
Tere tulemast Casablanka, siin me oleme!
Korraldajad, kes pidid meile vastu tulema, olid kuhugi kadunud. Hakkas väike mure tekkima. Aga siis nagu nõiavitsa väel siiski poiss konverentsi tekstiga me kõrvale ilmus. Maarja Liisi nimi oli tal paberites, minu oma ei olnud. Aga ikkagi otsustati pärast väikest seletamist, et mina olen ikka ka olemas. Teisigi oli. Oma kümmekond inimest kogunes lõpuks bussi juurde. Noh selline lätlaste RAF bussi väheke uuem vend oli. Ja inimesi ning pagasit oli sellise veoki jaoks ilmselgelt liiga palju. Kuidagi siiski, pinkide ümbersättimise ja tahtejõu abil suruti seltskond bussi ja kahetunnine teekond Casablankast Marrakechi algas. Kell oli kohaliku aja järgi selleks ajaks juba peaaegu saanud kaks öösel. Saatsin koju sms-i et elus ja korraldjad leitud ja et buss on küll väheke väike selle seltskonna jaoks, aga siiski talutav. Peremees selle peale saatis teate vastu, et tundku me rõõmu, et me Indias ei ole, seal pandaks osad kindlasti katusele… Nojah, see oli tõesti hästi, sest, kuigi Aafrika, oleks öösel katusel sõitmine olnud väheke jahedavõitu, bussiski oli jahe. Niiske ookeanituul ja talvine kõrbekliima tegid olemise üsna jahedaks.
Esimeses bensukas tehti kohe tankimise ja pissipeatus ja peale seda läks sõit sujuvalt Marrakechi suunas.
Aeg Aafrikas lihtsalt veereb ja üsna sageli ongi nii, et selle aja jooksul sa mitte midagi ei tee. Hommikul kell viie paiku kohaliku aja järgi jõudsime linna kohale. Õpetajad viidi esimesena hotelli. Oli korralik ja hea hotell, stiilne ja mõnus. Seal lahkusin Maarja Liisist, sest tudengid viidi mujale. Hommikul õnneks oli aeg jälle voolamas omasoodu ja päevakavas ettenähtud asjad sinna voolamise sisse ei juhtunud ning saime kõik kenasti end välja magada – mina, Ukrainast ja Kroaatiast õpetajad seltsiks. Meie eilse bussiseltskonna dotseerivam pool niisiis.

Esmaspäev 21. Veebruar 2011
Pärast korralikku uinakut ja dushi kulgesin siis hotelli lobisse, et uurida, mis toimub. Puudus igasugune info selle kohta, kus teised on, mismoodi mujal olevate grupi liikmetega ühineme, ja mis üldse edasi juhtuma hakkab. Helistasin igaks juhuks ka MaarjaLiisile, et veenduda tema elus olemises. Noored olid juba Marrakechi turul ja väga elus ja väga rahul.

Hotelli lobis kohtasin Ukraina ja Kroaatia õpetajaid ja koos arutasime, et kuidas ja mida edasi. Aeg muudkui kulges.
Kroaatia mehel olid küpsised kaasas. Ostsin pudeli vett ja sõin kolleegi tervsilikke küpsiseid, et kompenseerida maha magatud hommikusöök. Ega ma väga millestki ilma ei jäänud – Kroaatia kolleeg oli söögiks end üles ajand ja oli väheke pettnud. Hommikusöök polnud väga söödav.
Siis mingil ajahetkel kui me olime oma eksistentsi üle seal hotelli lobis juba piisavalt juureldnu. Ja lisaks olime ära kuulnud eelmise päeva uudised, kus Marrakechis ka möllama oli hakatud ja kaks olla isegi surma saand – Kroaatia mehe kaasmaalased meie hotellist olid ka sattunud intsidenti, ja jutuainet oli turvalisuse teemadel. Kodused ka saatsid sms-e – rahvusvahelised uudised olid kohale jõudnud kiiremini, kui meie kohapeal asja omal nahal tundma saime.

Tegelikult oli hotelli terrasil päikese käes kena ja turvaline istuda, ainult et interentiga tekkis probleeme ja mobiililevi kadus mõneks ajaks. Aga see võis ka niisama olla. Aafrika värk.
Niisiis, mingi aja pärast saabus meie juurde eelmise õhtu poiss, Hussein, ja tegi ettepaneku, et ta viib meid sööma. Teiste juurde.
Läksimegi siis lõunale. Tutvusime kättpidi igasugu suurte ja oluliste meestega, ühel oli isegi naine kaasas. Sellel kõige tähtsamal presidendil. Ja seda rõhutati mitu korda, et tegemist on ülikooli presidendi naisega. Ma siis viskasin nalja, et jah naised on meie kultuuris ka olulised, neid peetakse mehe kaelaks. Mu nali tõlgiti prouale prantsuse keelde, ja ta isegi naeratas. Muidugi ma ei tea, kas ta naljale pihta sai, sest nalja olevat kultuuridevahelises suhtluses kõige keerulisem ära tunda.
Igatahse sõime ja jõime ja siis hakkas aeg jälle voolama nii, et keegi ei teadnud, mis toimub ja mis juhtub, ning ma palusin Husseinil end hotelli tagasi viia, sest eelmisest päevast oli veel väsimus kontides ja kodu ukse ees kukkumisel saadud trauma hakkas tunda andma. Hotellis otsustasin, et ei lähe ka õhtusöögile, kuigi Hussein pidi kaheksa paiku meid hotellist jälle sinna söögikohta viima. Mina lihtsalt magasin ja lakkusin haavu…

Teisipäev 23. Veebruar 2011
Järgmisel hommikul aga äratas telefonikõne mind 15 minutit enne kuut. Hea kolleeg Kroaatiast oli öösel mulle äratuse tellinud, sest info meie edasistest plaanidest oli vahepeal muutunud. Kui Hussein ütles, et ta tuleb meile Es Saidi (Lääne Sahhara) sõiduks järgi 9-ja poole kümne vahel, siis öösel selgus, et oleme hoopiski esimeses grupis ja lahkume lennuki peale juba kell pool seitse. Niisiis, tänud Mariole hoolimast. Ma oleks muidu lennukist maha jäänud… (huvitav, mis oleks juhtunud, kui ma poleks lennukile läinud, kas keegi oleks minu puudumist korraldajatest märganud?)
Natuke enne pool kuut tuli Väga Tähtsa Olemisega Mees meile hotelli järele. Selleks ajaks oli sinna kogunenud juba rohkem õppejõude – mõned neist näisid olusid tundvat meist kolmest (mina, ukrainlane ja kroaatia mees) palju paremini. Prantsusmaalt ühe naisega saime hästi tuttavaks ja ta aitas meid lennukile. Kuigi olime koos korraldajatega ja suure grupiga, oli teekond tsekkinist lennukini ikkagi huvitav, et mitte öelda imelik. Kuna olime sõitmas kohaliku liiniga ja nn sõjaväestatud territooriumile, siis oli meile kaks lennukit tellitud. Ja sõiduplaanis oli see märgitud sõnaga “kohalik”. Ei sõnagi Es Saidist. Ja loomulikult ei olnud ka selge, kust väravast ja kuidas üldse see lennukisse minek saab toimuma. Prantsuse kolleegi vaist ja kogemused aitasid meid lõppude lõpuks õigesse kohta. Lennukisse. Sõit Lääne Sahharasse, Es Saidi Maroko poolt annekteeritud suletud territooriumile võis hakata.
Lennuk oli meie mitmesajapealise konverentsi seltskonna päralt. Lisaks oli meie lõbustamiseks grupp muusikuid kaasa võetud, kes veel enne lennuki õhkutõusmist oma laulujoru lahti lasid.
Tund aega lendamist ja olimegi Lääne Sahharas. Kõrbe oli meie auks telkidest lennujaama vastuvõtu saal tehtud, lippudega ja Maroko kuninga piltidega kaunistatud, pakuti teed ja muud karastusjooki, ja ka siin olid muusikud meid lõbustama palutud. Ootasime, kuni meie pagas lennukilt kõrbeliivale laaditi ja ootasime busse, et edasi liikuda El Saidi linna. Bussiliiklus oli aeglane, kuigi tellitud… Meie pääsesime alles kolmanda satsiga liikvele, selleks ajaks oli ka teine lennukitäis Marrakechist saabunud.

Lipud langetati ja Suure Juhi portreed koristati ära juba enne, kui meie viiamne buss lennuväljalt liikuma hakkas. Selle aja jooksul sai meid paar korda ühest bussist teise ka tõstetud, mida ette rutates öelduna meiega sealmaal korduvalt juhtus.

Esimene peatuspaik oli telklinnak keset kõrbe, kuhu meie bussikaravan eskorditi vilkuva turvaauto ja mootorratturi saatel. Muidugi teepeal kõik patrullid lõid meile kulpi ja mõned teised autod, kes parajasti lambaid vedasid, pidid tee veerde seisma jääma ja meile teed andma. Et neist ometigi meile ohtu ei oleks. Lambad ja kitsed võivad ju ohtlikuks muutuda?

Niisiis lühikese bussisõidu järel keset kõrbe ehitatud ja rangelt valvatud telkilinnakusse jõudes oli päike juba kõrgel taevas ja kõrb näitas oma tõelist palet. Kuigi siinse mõiste järg talv, tõusis päikese käes temperatuur umbes 50 kraadini ja kangest külmast tulnud põhjamaalasele oli see hakatuseks mõnus, aga üsna pea päikesepõletuse märkidega klimaatiline shokk (lõppude lõpuks päiksespõletust ei tulnud – talvine kõrbepäike on nõrk!).
Lisaks oli lugu nii, et magamine pidigi toimuma telkides ja maas mattidel. Noortele muidugi see meeldis, aga mõned vanemad õpetajad tahtsid ikkagi hotelli. Korraldajad siis arvasid, et ongi võimalik hotelli minek. Aga et minnakse siis, kui on lõuna aeg.

Ootasime siis telklinnakus tunde – aeg ju teadupärast voolab siin Aafrikas ja kiiret pole ja midagi nagunii ei juhtu kohe. Sai joodud teed, tehtud pilte, muretsetud ja maha rahunetud…
Ja siis aeti meid taas bussidesse ja läksime linna, hotelli ja sööma. Seekord saime kohe õigesse bussi. Algul oli kokku lepitud, et õpetajad viiakse kõigepealt hotelli ära. Aga esimese öömaja võimaluse ukse tagant tulime sama targalt tagasi – see oli suletud. Või polnud me piisavalt prominentsed ööbimaks valitsuse külaliste majas.
Olukorra seedimiseks otsustati minna sööma – olime selleks ajaks juba päris pelmeenid – pea terve päev kõrbekuumuses reisinud, vetsu polnud saanud, ja muidu ka jama oma kodinate otsas kulgeda ja kohvreid liiva peale pandud vaipade peal järele vedada. Üha enam sai selgeks, et kaasavõetud riietega selles ekstreemolukorras ei ole küll miskit peale hakata. Ja internetti tõenäolislet siinkandis üldse veel pole. Mobiilid muidugi töötasid, nii et koju sain saata mms-i sellest, kuidas keset kõrbe telklinnakus püssimeeste saatel oma paremat tulevikku ootan.

Mingi hetk kamandati siis kõik sööma, konverentsi toimumise paiga juurde oli pandud telk söömiseks. Oli ropult palav ja õhku ei olnud. Aga tuju oli hea, ja toit oli hea. Millal sa siis ikka niiväga sellisesse paika satud… Tuleb olla uudishimulik ja maksmimaalselt nautida, otsustasin.

Peale sööki muidgi plaanid jälle muutusid – kavasse kirjutatud vaba aeg asendati sellega, et otsustati ikkagi konverentsiga alustada. Meie, kes me hotelli tahtsime, muidugi ajasime oma joru, sest tahtsime oma kolad ära panna.
Otsitigi siis meile hotell. Paar põiktänavat konverentsipaigast. Samas hakkasid levima jutud ka sellest, et on olnud kuuldusi, et Es Saidis turiste röövitakse…

Hotell on muidgi stiilne. Kõigepealt selgus, et meile kõigile kohti ei olegi – kuna olin kõige pikaldasem ja ei saanud turbokiirusel oma kohvriga trepist üles, jäin esialgu ilma toata, hotelli koridori tolknema. Asjalikud noored mehed muidugi jooksid edasi-tagasi ja üritasid mulle tuba leida. Aga mida polnd, seda polnd. Siis tahtis hotelli poiss mind oma tuppa elama panna, aga see oli nii segamini, et see polnud hea mõte. Ka tema arvates mitte. Lõpuks leiti mulle tuba – siiski, aga selline kongi moodi, ilma aknata ja pisem kui peldik mu kodus. Aga asi seegi, elekter oli olemas, ja voodi ka, ja mõnusalt jahe – hea alternatiiv päevale kõrbe telklinnakus.
Muidugi negatiivne pool on selles, et dushi võimalus on tänaval, vets on selline nagu lõunamaades ikka, kraanist tuleb külma vett. Ukraina kolleeg, nooreke selline, läks selle peale muidugi endast välja, ja nõudis, et teda tudengite telklinnakusse tagasi viidaks. Seal saab vähemalt dushi alla minna, mitte tänavale, vaid telkide vahel ühte majja…
Mina olin rahul olemasolevaga. Viskasin voodisse ja puhkasin. Päevakavaväliselt alustatud konverentsi avamisele ei jaksanud minna. Natuke oli juba siiber sellest korraldatud kaosest. Kahju oli sellest, et reisi kohta nii vale info oli, oleks hea meelega võtnud kaasa väikese käteräti ja mõned niisked salvrätid oleks ka kasuks tulnud. Aga otsustasin, et T-särk ajab käteräti asja ära ja kui see ka märjaks teha, saab sellega strateegilised kohad ihus värskendavalt üle käia.
Saatusekaaslased hajusid igaüks kuhu iganes.

Nüüd, pärast väikest tukastust ja värskendust ja vetsu, kirjutan siin seda kõike üles ja mõtlen, kas julgen nina välja pista. Ukse taga on kole lärmakaks läinud. Ja keegi koputas juba – läksin siis vaatama, et kes-mis? Mingid kummalised noormehed juba naeratasid seal. Panen vist ukse lukku ja täna enam kuskile ei lähe…
Laen oma kaamera ja arvuti täis ja puhkan. Ja loodan, et homme hommik on turvalisem välja uudistama minna. Pahad ju hängivad ikka õhtuti…

Kolmapäev 23. Veebruar 2011
Kuigi õhtul sain hilja magama – selle permanentse lärmi pärast, mis koridorist tuli, siis selleks ajaks kui imaam hommikul palvele kutsuma hakkas, olin juba virge. Jah, imaami palvekutsung on isegi mu kongi kuulda. See on ainus asi, mis regulaarselt ja ilmeksimatult kogu aeg samal ajal siinmaal juhtub.
Käisin vetsus – auku pissimine tuleb täitsa hästi välja ja vets on siin ka puhas – ämbrike veega kogu aeg valmis, et saab oma jäätmed august alla uhtuda.
Niisiis, ajasin end üles ja välja – esiteks tahtsin natuke ümbrust uurida enne kui palavaks läheb ja linn ärkab ning teiseks seepärast, et mul oli Soomes arsti helistamisaeg ja ma ei olnud päris kindel, mis kell on – ajalised probleemid on siis tõsised. Kui ma Marrakechis suutsin enam vähem aru saada sellest, mis kell on, siis siin sellist asja ei ole. Nojah, kongis oli mul levi telefonist millegipärast kadunud ja kui ma alla jõudsin, oli juba arsti helistanud. Vatsamata kõne oli näha. Helistasin tagasi, aga vestlust arstiga ei toimunud, sest tema aega oli juba ümber. Leppisime kokku uue helistamise aja.

Hotelli kõrval oli päris kena väike kohvik, siinses mõistes. Inimesi polnud, ainult üks sümpaatse olekuga naine toimetas midagi seal laudade vahel. Algul mulle tundus, et ta koristab. Hiljem tuli välja, et hakkas saiu küpsetama. Istusin ta juurde sinna vaatama ja mõtisklema. Tegelikult tahtsin midagi juua, et oma tabletid sisse võtta. Tellisin teed, seda jube kanget ja meeletu koguse suhkruga. Naine hõikas midagi tahatuppa. Jäin ootama. Mingi aja seal niimoodi kannatlikult oodates, kogunes mehi mulle seltsi. Mõned sõjaväe mundris tulid isegi kättpidi tervitama. Ja siis istusime seal juba kambakesi. Noh umbes tunni pärast, vöi ka poole tunni pärast – ajal ei ole siinmail mingit tähendust – tuli mu tee ja naisel hakkasid valmima saiad. Ta pakkus, kas ma ei tahaks. Ikka tahtsin. Kui meestele anti niisama sai, siis minule pakkus naine, et paneme ehk mett vahele. Olin nõus. Minu sain siis mee saia. Tegelikult see ei olnudki sai, nagu meie pannkoogi moodi natuke, aga ilma rasvata küpsetatud. Aga jube hea oli. Meievaheline kommunikatsioon toimus ilma konkreetse keeleta ja me mõistsime teineteist täielikult. Rahvusvaheline naiste keel?

Pärast paaritunnist kohvikus hängimist hakkasin vaikselt edasi jalutama, et otsida üles konverentsi koht ja vaadata, ehk saab kuskilt peakatteks mingi salli osta. Palja pea ja kaelaga tundus ilmselgelt ebasünnis selles keskkonnas ringi liikuda, kuigi mul oli pikkade varrukatega jakk ja pikad püksid. Ja päikese eet oli ka end vaja kaitsta.

Lonkisin tänavatel, trehvasin meie grupi inimesi, kes ka hotellis peatusid. Tegin mõned pildid, ja leidsin ka konverentsipaiga üles. Oli teine lihtsalt nurga taga, lühikese jalutuskäigu tee kaugusel. Kõrbes telkiv seltskond oli juba kohal ja maisutasid hommikusöögi lauas. Ega sellist infot ju ei olnud, et konverentsi paigas ka hommikust süüa saab, siin sa lihtsalt pead õigel ajal õiges kohas massiga kaasa minema ja siis saab ka osa ühistegevustest. Ausalt öelda, minu hommikune meesai oli palju parem, kui see konverentsi hommikusöök, nii et ma ei kahetsenud oma kulutust siin kohalikus kohvikus. Kaup oli aus.

Siis hakkas konverents peale. Nagu karta oligi, oli avamine juba eelmine päev ära olnud, ja selle öö jooksul oli ka konverentsi programm totaalselt muutunud. See kava, mis meile mailidega ette saadeti, ei olnud ammu enam jõus. Uus kava oli tekkinud. Ja selle järgi pidime siis täna kõige viimastena, peale aafriklasi, esinema. Vahepeal oli ka natuke kiireks läinud – Salimile oli vaja meie presentatsiooni usb pulga peal. Ja Maarja Liis oli mulle kohusetundlikult sms saatnud. Mul aga kongis levi polnud, nii et seda kiiret teadet ma kätte ei saanud. Aga ega siinmail polegi vaja muretseda. Asjad juhtuvad nagunii siis kui nad juhtuvad. Andsin siis seal hommikusöögi lauas oma pulga ettekandega Salimile, ja sinna see jäi. Konvernets hakkas peale, ja oli oma sisult hullem kui ükski kõige igavamate tudnegitööde kuulamise üritus kunagi on olnud. Õudus ruudus. Aga minna ka kuskile polnud, sest väljas oli põrgukuumus ja konverentsi ruum oli ainuke paik, kus normaalsel temperatuuril olla sai.

Lõunasöök oli jällegi meie söögisaalis, kus selle üritiuse kõik söömingud toimuvad ja see oli päikese käes prae ahjuks muutunud. Aga lõunasöögiks pakuti mereandide pirukat nuudlitega esimeseks roaks ja kaameli liha teiseks roaks. See viimane oli küll hea. Ja nagu hiljem räägiti – hästi toitev. Õhtuks polnd kõht veel tühjaks läinud – nii et õhtusöögilammast sain maitsta vaid ühe suutäie – rohkem lihtsalt kõhtu ei mahtunud. Söögist veel nii palju, et tegelikult on see siin maitsev. Esimene päev Saharas saime riisi suhkru ja mandlitega, täna saime meie niitnuudlite moodi asju kaneeli, rosinate ja suhkruga – selle õhtuse lambaprae juurde. Huvitaval kombel täiesti söödavad kombinatsioonid.

Niisiis, ega sel päeval muud juhtunudki, et massiliselt maksimaalselt igavaid oma maa esitlusi kõigilt osalejailt – konverentsi idee oli ju kuidas benchmarkida muude riikide kogemust regionaalse marketingi edendamiseks Marokos. Noh ega nendest esitustest küll palju õppida olnud – ehk Poola ja Austraalia etteasted olid sellised, mida oli hea kuulata ja kus oli iva ka sees. Muu oli küll aja raiskamine. Aga nagu Aafrikas kombeks, aega siis osatakse surnuks lüüa, nii et stiilne värk nii või teisiti.
Mingil hetkel pealelõunal hakkas mul mure oma esituse pärast. Seda ei olnud esituse arvutis ja teised esinejad kõik tulid oma usb pulgaga lavale. Ma ei saanud enam aru, miks mul oli vaja oma pulk Salimile anda? Mingi pausi ajal sain poisil nööbist kinni, ja ta ei mäletanudki, et hommikul oli mu presentatsiooniga tuline kiire ja et ma andsin oma usb pulga koos esitlusega talle. Oli selge, et ta oli selle kaotanud.

Kohvipausi ajal sattusin kultuurikeskuse ette orgunnitud turule (spetsiaalselt meie jaoks kohalik maffa, kes ka konverentsil osales, selle sinna orgunnis). Sellist ostmisväärset kaupa seal polnud – kaup oli kallis ja kvaliteet küsitav. Siiski tahtsin endale pea kaitseks salli ja hakkasin müüjaks pandud memmedega teemat ajama. Lõppes asi sellega, et mind mähiti rahvuslikku kostüümi, ja taheti seda mulle maha ärida. Kuna aga mul raha polnud, siis polnd nagunii millegiga maksta, sest eurosid nad ei tahtnud.  Samal ajal aga sattus Salim ka sinna, ja kuna ta mulle konverentsi korraldjate esindajana on umbes 900 euri võlgu – minu lennupiletite jagu, mis pidi saama kompenseeritud, siis oli hea võimalus elegantselt talle ta võlga meelde tuletada. Ja kuna Salim pidi mulle raha andma, siis võisin rahvusliku kanga endale üll jätta. Läksin siis sellega konverentsirahva sekka tagasi. Ja effekt oli muidugi suur. Isegi ülikooli president tõstis minu saali sisenedes oma kivistunud silmad imestusest minu poole. Ja kummaline küll, ma pole meestelt elus nii palju komplimente saanud, kui selles kostüümis ringi liikudes. Tule Allah appi, on ikka kummalised arengud siinmail.

Salim aga sai minu avalikust rahaküsimisest väga täpselt aru, mida ma tegelikult selle taktikalise sammuga mõtlesin, ja nägin, et oli tõsises vesluses oma suure pomoga. Veidi hiljem tuli ta minu tsekki küsima ja pileteid, ja teatas, et siin Sahharas ei ole neil raha, aga nii kui Marrakechi jõuame saan ma tseki, mille siis saab pangas rahaks vahetada. Siis veel natuke aega edasi tuli ta uuesti ja ütles, et kuna mu ärasõit on juba peaaegu kohe pärast Sahharast saabumist (tegelikult olin oma ärasõidu aega korraldajatele vähemalt 3 korda kommunikeerinud), siis tseki lahendus ikka välja ei mängi ja eks nad siis püüavad mulle pangaülekande teha. Noh eks siis näe. Aga sel hetkel oli kummaline, et korraldajad suutsid äkki ühele teemale nii pikalt ja järjekindlalt keskenduda. Aafrika võib ka üllatada. Salim muidugi on väheke teist masti ka. Kui keegi siinsest seltskonnast üldse Euroopast aru saab, siis on see tema. Kena noormees iseenesest ja teeb asja südamega ja oma parima oskuse järgi…

Õhtuhämaruses konverentsilt koos Kroaatia mehega koju jalutades (turvalisuse pärast soovitati ikkagi kellegiga koos liikuda, sest valgete turistide näppamise komme on pop), tuli tunnistada, et õhtul siin alles elu hakkab, sest tänavad olid rahvast täis, poed kõik töötasid. Isegi naised olid kodust välja lubatud.

Hotell oli lärmakas nagu eelmislegi õhtul Kolistamine, müdistamine, karjumine, ja mida kõike veel kestis hilise ööni, kui kõik nagu noaga lõigatult äkki vaikseks jäi. Kuni hommikuse imaami hüüuni…

Neljapäev 24. Veebruar 2011
Minu esinemine eelmisel õhtul oli rahvale meeldinud, paljud tulid patsutama ja tänama, ja kõik tahtsid pildistada ja tõepoolest, tänu sellele, et ma korraldajate juhiseid esituse tegemisel ei järginud (minuni jõudnud e-mailis lihtsalt seda osa polnud kirjas), siis kukkus lihtsalt hästi välja.

Mida kauem konverents kestis, seda prantsusekeelsemaks see läks, ja iga etteaste oli kui üllatus või loterii – et kas on kavas või ei ole. Enamasti ei olnud.

Neljapäeva otsustasin veeta oma hotelli kõrval kohvikus ja inimesi vaadata. Juua vett ja teed ja kohvi (see nende piimakohv oli muideks väga hea). Ja nii ma seal siis tunde istusin ja salaja pilte tegin. Kohviku rahvas hakkas minuga juba harjuma. Vahepeal tulid ka konverentsi inglisekeelsed noored minu juurde hängima, aga nende rahutu hing sundis neid peagi edasi minema. Jumal teab kuhu.

Mingil hetkel läksin ka konverentsi paika tagasi. Kaua sa ikka kohvikus istud ja inimesi vaatad.
Ja nii see aeg seal veeres ja kulges.

Konverentsi lõpp hakkas juba paistma, sest treppi hakati pühkima. Kuberner pidi tulema pidule punkti panema. Ja ega kuberneri tulekuks peab ikka trepi puhtaks pühkima ju.

Istusin siis konverentsi maja trepile ja hakkasin ka kuberneri ootama. Seal aega veeretades sain tuttavaks tütarlapsega kohalikust õukonnast. Lila. Hästi meeldiv ja tagasihoidlik tüdruk. Ema surnud ja isa elab uue naisega, aga hoolitseb esimese naisega saadud laste eest. Need saavad kõik, mis neil vaja. Isal raha olevat, ikkagi kuberneri õukonnas ametis. Lila las aga oma isapoolse vanaemaga koos õe ja vennaga. Tegelikult ta aga õppis Kairos juurat, aga sealsete sündmuste tõttu oli ajutiselt koju sõitnud. Ja ootas, millal rahutused lõppevad. Tal olid telefonis ka pildid – poseeritud koos tankidega Kairos.

Seal trepi peal Lilaga koos kuberneri oodates kleepis meile ka üks muidu libe mees külge. Lila ütles, et noormees teda igatsevat ja ei saa aru, et ta oma onupojaga kihlatud on ja järgmisel aastal abielluma peab. Oh armudraamat. Küsisin siis Lilat, et kas ta tahab oma onupojaga abielluda. Ta väitis seda väga tahtvat – kuna ta on juba päris vana – ligi 30, siis on see oluline… Nojah. Uurisin siis veel, te kus peika siis praegu – pidi Mauretaanias olema.
Uurisin ka natuke Lääne Sahhara poliitilise olukorra kohta. See pidi olema keeruline, aga positiivne selle asja juures on, et kuberner on omakandi mees – pärit umbes 200 km Es Smarast lõunas – ja seetõttu on ta kohalike seas ka populaarne. Lisaks pidi ta olema noor ja edumeelne. Nojah, eks see meie konverentsi sinna Es Samarasse toomine oli ju ka tõesti üks hull ja edumeelne ettevõtmine…

Ja siis ta lõuka tuli. Me läksime saali ja hakkasime konverentsi kokkuvõtteid tegema. Need olid kõik araabia keeles. Aga sest polnud häda, sest Lila tõlkis jutu mulle inglise keelde. Ta inglise keel olio tõesti väga hea. Ja siis see hakkas. Igas teises lauses räägiti Eestist. Rtte ja taha. Olin murelik, sest sellest, et Eestist räägiti, sain aru. Lila nägi mu kimbatust ja edastas juttude sisu. Tuli välja, et Eesti kogemus ja minu ettekanne oli üks kasulikemaid neile ja enim tähelepanuväärne õppevõimalus. Noh jummal tänatud, et midagigi head sellest kõigest tulemas. Kui nüüd päris ausalt oma hinge vaadata, siis mingit moodi see linnake keset suurt kõrbe oli südamesse läinud. See päev seal kohvikus aega veeretades ja elu hoomates oli teinud oma töö. Mul oli tõesti hea meel, et sain nendele midagigi anda. Ehk aitab see neid kuidagi?

Reede, 25.veebruar 2011
Turismi ja vaatamisväärsuste päev. Hakkas peale suure segadusega. Keegi ei teadnud jällegi mida ja kuidas teha. Olin hommikul oma kola kokku pakkinud ja alla tassinud. Noh tegelikult, sain rakendatud juba oma koridorikaaslasi – noored kutid tulid mulle meeleldi appi – pärast oma presentatsiooni polnud see enam mure, kõik tahtsid seda paksu ja porisevat eesti professorit aidata ☺
Istusin siis jälle oma kohvikusse ja tahtsin veel viimast korda kohaliku mee saia. Kuid minu prouat sel hommikul enam seal küpsetamas polnud. Aga kohviku perenaine (kes vist väga kohalik ei olnud, ainus euroopalikult riietuv naine linnas) orgunnis mulle mee ja koogi naabrite juurest. Seekord oli ka juustu meega koos koogi vahele pandud.
Pean veel ja veel seda rõhutama, et see oli mu elu üks parimaid hommikuhetki…
Muidugi ei jaksanud ma süüa kõike lõpuni ja pakkisin jäägid paberiss, et anda need poisile, keda ma ka juba paar päeva oli kohanud. Haigele poisile, kes regulaarselt seal iga päev kohalike käest kerjamas käis.
Kuna oli viimane päev ja mul ei olnud mõtet kohalikku raha väga säästa. Andsin talle sel hommikul koos koogi ülejäägiga ka natuke raha. Milline tänu oli selle noore mehe silmis. Kerjusel ja kerjusel on vahe, sellest sain sela väga selgelt aru. Eelmisel päeval hotellist konverentsipaika minnes ka mingi mees tuli raha küsima, selline kilavate silmadega ja nilbe. Sellele ei andnud ma midagi, sest tema jahtis meid, valgeid. Poiss aga käis kerjamas kohalike käest. Minust läks esmaslet mööda, ei tülitanud. Hakkasin ise temaga suhtlema ja pakkusin oma ülejääke.
Sama tegin ühe naisega, kes kahe lapsega mööda kohalikke käis ja sente korjas. Ilmselt lesknaine, keda siis kogukond sentidega kuidagi elus hoiab. Karm elu. Mu järele jäänud 100 dirhami läks, usun, väga sihtotstarbeliselt. Mul on sellest hea meel. Pole kunagi varem kellegi aitamisest nii head tunnet tundnud. Sest nende iniimeste pilk, sõnadeta pilk oli nii siiras ja aus ja täis tänu. Mõtlesin omakeskis, et huvitav, mitme päeva kerjamise raha ma neile andsin… Kui iga kohalik viskas vaid mündi…

Tol päeval ma nn linnaekskursioonist viilis, ja nagu hiljem kuulsin, ma ei jäänud ka millestki ilma. Kroaatia poiss vedas mu kohvri konveretsi paika. Pärast muidugi selgus, et see oli mõtetu korraldus järjekordselt, sest nagunii tuldi enne lennukile minekut veel korra hotellist läbi, kohvreid tooma. Kuid nii see kord oli. Kõigepealt üks juhis, ja siis kohe teine ja siis natuke ka kolmandat. Meie kohvrid reisisd iseseisvalt lennujaama samal ajal, kui me veel kõrbesse piknikule läksime. Kerget lõunat võtma ja arheoloogilisi leide vaatama. Meile oli ka sinna suur telk pandud ja oli päris mugav kõrbepiknik. Ja kõrb on ilus ja turvaline, kui silmapiiril hoomad sõdureid, kes sinu eest valvel seisavad…

Kuna aeg läks ja veeres omasoodu ja palavus ja tüdimus tulid ilule lisaks, siis otsustasime Kroaatia poisiga esimesse bussi, mis körbest ära sõidab. Aga võta näpust, emid aeti sealt välja teise bussi. Millegipärast olid korraldajad kindlad, et me peame kõrbepiknikult lahkuma bussiga, mis läks hotelli kaudu lennujaama. Ma ka ei mõistnud – emie kohvrid olid ju juba kuskil ees, igatahes mitte hotellis. Aga noh see selleks. See oli buss number kaks, ja igal juhul pääsesime liikuma. Vahepeal pidid kohalikud poisid bussis omavahel ka riidu minema, aga seekord jäi kaklus olemata.
Lõpusk saime lennujaama. Ja suur kohvrite hunnik ootas meid kõrbeliivasegusel lennujaama esiesel platsil.
Kroaatia professori kohver oli olemas, minu oma ei olnud. Pärast mõningast tuhnimist kohvrivirnas teatas keegi, et minu kott on lennujaama hoones sees. Trügisin siis sinna sisse ja olin juba üsna väsinud ja kuri. Õnneks mu kott oligi seal. Kuigi see koti sisu polnud väga väärtuslik – hunnik musta pesu, aga põhimõtteliselt ei tahtnud ma sellest ilma jääda.
Lennujaama hoones kohtasin ka seda juba varem kohatud ülikooli presidendi prouat. Kuna esimene lennuk oli ees, siis olid neil pardakaardid ja nad hakkasid just len nukile minema. Äkki presidendiproua pistis oma äriklassi pardakaardi mulle pihku ja ütles, et mine… Vaatasin teda kohmetult ja ütlesin, et ma olen selle Kroaatia mehega koos, et ma üksi ei lähe. Hetk mõtlemist (ma ei tea, kuidas ta must aru sai, sest tema inglise keelt ei mõistnud), haaras ta ülikooli presidendilt teise pardakaardi ja andis selel Kroaatia professorile… Ja lausa jõuga lükkas meid turvakontrolli ja õnneks ma taipasin teda tänada… Samal ajal kui mu kohver tagurpidi meetodil turvalindilt läbi käis, läksin naise juurde tagasi ja kallistasin teda… Noored mehed võtsid mu kohvri ja viisid lennukisse, ma tatasasin kiiresti sellele järgi, sest lennuk ootas minu järele. Äriklassi kohad olid mugavad ja ma ei saanud tükk aega aru, mis meiega siis lõpuks jutus. Kroaatia – Mario ka ei saanud. Vaatasime teineteisele otsa ja olime sõnatud. Me vist saime kogeda seda, et selles kultuuris tõesti naised määravad selle, kuidas asjad käivad…
Pilk lennukiaknast kõrbe oli hüvastijätuks selle kummaliselt koledalt kauni paigaga. Meie lennukit olid saatmas Maroko sõjaväe hävitajad. Alles Atlase mäestiku kohale jõudes nad kadusid kuhugi. Kõrb meie all oli täis huvitavaid maa mustreid. See on keskkond, kus elu käib omasoodu ja jumal vaid teab, mis või kes neid märke sinna maha jätab. Ja kes seal üldse on või ei ole. Müstiline kogemus igal juhul.
Ja õppetund.
Mida ma siis õppisin? Ühe olulise asja – kui meie siin Lääne tsivilistatsioonis kogu aeg jookseme elule järele ja kardame seda akotada, maha magada, mööda lasta, siis seal moslemireligioonil põhinevas kultuuris lasevad inimesed elul enda juurde tulla. Enda juurde voolata. Elule antakse aega. See on oluline erinevus minu arvates suhtumistes. Ja meie peaksime seda rohkem meeles pidama. Või ehk, me peaksime seda enda jaoks mõtestama. Igatahes, oli see reis raske mis ta oli – olmeliselt ja füüsiliselt ka, kuid positiivne kogemus kindlasti. Midagi hingele ja südamele.

Laupäev 26. Veebruar, 2011
Ma suudan asju juba väga rahulikult võtta. Mis sellest, et pean õhtul juba Casablanka lennujaamas olema, aga mul pole hommikul kell 9 veel õrna aimu, kuidas ma sinna saan ja kas keegi üldse korraldajatest mäletab, et mul see lend sedasi teistest varem on.
Aga oma uut elutarkust praktiseerides otsustasin mitte muretseda. Läksin alla hommikusöögile ja sattusin ühe oma uue sõbraga, Hispaanias elava araabia keele õpetajaga, moslemiga, koos einestama. Olime temaga eelnevate päevade jooksul palju koos olnud ja vestelnud elust ja asjadest. Tema oli sellel reisil nö korraldajate vana sõber ja suhtles vaid väga suurte ülemustega. Meie sümpaatia oli vastastikune. Kurtsin talle, et mul mure, et kuidas Marrakechist siis nüüd õhtul Casablankasse saan… Aga ega ma ei muretsenud. Sest see kannatlik ootamine, mis lõpuks elu ja lahendused su juurde toob, mulle tundus, et töötab. Lihtsalt oligi vaja vaid oodata, kannatlikult. Head inimesed soovitasid kohvri lihtsalt ära pakkida, et siis kui vaja minna, saab seda kohe teha.
Mu uus hispaania sõber lahkus korraks hommikusöögilauast ja tuli tagasi kingitusega – olin teda väga inspireerinud, jumal teab küll millega, aga nii ta väitis. Kingiks oli kallis ja kvaliteetne kashmiirist sall. Issakene, see on mu elus esimene kord, kui võõras mees mulle midagi sellist kingib. Olin hämmingus ja liigutatud. Tema väitis, et need meie koosoldud ajad ja vesteldud vestlused jätsid talle tugeva emotsiooni, et ma olla eriline inimene…
Kallistasime ja olime mõlemad liigutatud. Ja jätsime hüvasti.

Kell kolm peale lõunat tuli Hussein mind hotelli otsima, ma arvan, et Allah saatis ta minu juurde mu probleemi lahendama. Ta oli saanud ülesandeks mind rongi peale viia. Et ma siis rongiga saaksin Casablankasse lennujaama. Sõitsin esimeses klassis ja kõik oli ok. Tegelikult oligi kõik ok ja see mõttetu muretsemine sellepärast, et aeg lihtsalt voolab, oli tõesti mõttetu. Nädal lääne Sahharas muutis mu suhtumist. Ma ei peljanud üksi enam sellel maal lennujaama seigelda, ega tegelikult ei peljanud ega muretsenud ma enam millegi pärast.

Järellugu
Frankfurtis ei lastud meie lennukit parkima vaid jäeti keset lennujaama ja piirati politseiautodega – täiendav passikontroll, öeldi. Läbisime selle ja meid viidi lennujaama.
Helsinkis oli külm ja rahulik ja kõik toimis nagu kellavärk.
Kodu ootas ja ma tahtsin sinna niiväga. Tagasi vaadates sellele nädalale võin öelda, et see ei olnud väga turvaline reis, aga meie vastuvõtjad tegid oma parima. Ja see õnnestus vaatamata kõigele korraldamatusele (meie mõistes), mis seal oli.
Oma raha pole ma siiani saanud tagasi. Salim oli andnud mu originaalarve maarjaLiisile tagasi, aga nüüd vajas ta seda ikkagi ise, et saaks mulle ülekande teha. Ehk siis järgmisel nädalal ma hakkan mõtlema sellele, kuidas võimalikult lollikindlalt see arve originaal tagasi Marrakechi organiseerida.
Aga küll kõik asjad lahenevad.

Rohkem pilte vaata Flikeris, minu kontos.