Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Täna siis neljas päev siin Imede Maal. Päris elus veel ja üsna huvitav ka. Nalja on saanud rohkem kui rubla eest alates esimesest päevast, kui Soome-Vene piiri ületasin. 
Esimene päev:
Lendamise päev. Selleks, et hommikul umbes kella kaheksaks Helsinki Vantaa lennuväljale jöuda, pidin alustama poole neljase bussiga Jyväskyläst. Oma suures ärevuses ärkasin juba kell kaks ja olin ka kella kolmeks takso omale tellinud, mis oli ilmselgelt liiga vara. Sain umbes pool tundi ihuüksi Matkakeskuses passida, kuni tuli Epp. Reisisime alguseotsa koos, tema lennuk läks Kroaatiasse täpselt samal ajal kui minu lennuk Venemaale.
Bussis me ainult kahekesi muidugi ei olnud, kolmas inimene tuli ka. Seega – Jyväskyläst Helsinki poole asusime teele eksklusiivselt kolm inimest suures suures bussis.
Esimene ümberistumine toimus Heinolas. Bussijuht töstis meie kotid teist bussi ootama ja palus meid söbralikult jääda bussi ootama, kuni teine buss tuleb, et me ei külmetaks. Peagi tuli uus buss, mis viis meid Keravani, kus istusime teist korda ringi. Jälle tassis bussijuht meie kohvrid ja jätkasime söitu Vantaa lennujaama suunas. Olime kenasti ja aegsasti kohal Tsekkisime end lendudele ja läbisime turvakontrolli. Sujuvalt ja kenasti. 
Lubasime Epuga enne lahkuminkut enestele ühed kohvid ja vöileivad. Kuigi Marcus, Epu mees, oli mele küll maitsva ampsu kaasa pakkinud, oli köht selle hommikuse loksumise peale juba üsna tühi. Ning söök läks igati asja ette.
Seejärel jagunesime kahte lehte – mina sinna passikontrooli taha, kus Venemaa lennud lähevad, Epp Kopenhageni suunas, kustkaudu tema Kroaatia reis edasi kulges.
Minu reis algas rahulikult. Kuna mul jalgade ja seljaga praegu päris tösine probleem, registreerisin ennast reisile nn abivajavana. Normaalses maailmas tähendab see seda, et keegi lennujaama töötajatest tuleb ratastoolis mulle lennukile vastu ja transpordib mind punktist a punkti b. Eriti hea on see suurtes lennujaamades.
Köik tundus sujuvat ka selle reisi kontekstis. Helsinkis sain tehtud isegi pagasi tsekinni kuni Voronezhini, mis oli mu reisi löppsiht, ja asi tundus et edeneb.
Peterburis oli poiss ratastooliga ka kenasti vastas.
Aga siis see tsirkus hakkas. 
Köigepealt – ratastooli rattad ei veerenud. Kulus veidi aega, kuni poiss need ära parandas, kuidagiviisi.
Jöudsime liftini – lift ei töötanud. Siin kulus umbes 20 minutirt enne kui suudeti leida mehhaanik, kes lifti tööle pani. Mul hakkas vahepeal juba kannatus katkema, mötlesin, et hakkan tubliks ja katsun kuidagi omal jalal edasi liikuda.
Kuna me lifti nii kaua ootasime, siis oli sattunud Peterburi ametnike kätte minu pagas, mis sugugi mitte otse Voronezhi ei läinud, nagu algul Helsinkis plaanitud oli, vaid mis kenasti igas issanda jumala asustatud punktis Venemaal mulle kätte anti, uuesti üle kontrolliti ja niisviisi kenasti minuga kaasa seikles. Positiivne oli selle juures muidugi see, et sain kenasti oma kotikest näha ja veenduda, et see mitte vahepeal ära kadunud polnud.
Pulkovo rahvusvahelises lennujaamas seisin silmitsi faktiga, et tuleb vahetada terminali. Kodumaa, ehk siis Venemaa lendude terminal oli umbes üsna mitme kilomeetri kaugusel. Distpetsheri ja administraatori seguametit pidav naisterahvas oli aga nii kena ja organiseeris mulle kahe terminali vahet kulgeva autobussi ukse ette. Toimetas mind ja mu rohelise koti bussi ja luges bussijuhile sönad peale, et see PEAB mind aitama. Ise lubas veel ka Pulkovo kodumaa terminali ette helistada, et mulle sinna ka ratastool vastu saadetakse. 
Bussijuht oli oma olemuselt mühakas ruudus ja ma olin kohe alguses kindel, et tema küll mingit abi ei paku. Nii oligi. Visati mind ja veel üht terminali vahetavat naist siis mingi ukse ees bussist välja. Selgus, et sellest uksest sisse ei pääsenud. Buss ise söitis teise ukse ette, kust tegelikult sisse ja väljakäimine toimus, ja meie pidime kinnise ukse eest teise ukseni ise jalutama. Niipalju siis haigete jalgadega reisija aitamisest. Önneks see teine kaasterminalivahetaja aitas mind öigesse kohta. Läbisime siis sienedes turvakontrolli, mis tundus karm, kuid löppkokkuvöttes ei hoolinud keegi, kas meil oli kotis pomm vöi mitte. Hiilisin sealt turvatsoonist siis kiiresti ja märkamatult välja ja tödesin, et mitte mingit infot kuskil pole, et kust minu jätkulend peaks minema, millal ja kus peaksin olema, et uuesti oma roheline kott ära anda ja tsekkinnida, uuesti taaskord, sest Helsinkis ju mind juba kuni Moskvani välja ükskord koos pagasiga tsekkinniti. Aga mötlesin positiivselt – topelt ei kärise. Ja asusin otsima mönd tähtsamat nägu, kes vöiks mind aidata. Samas vaatasin ka ratastoolimehe järele, sest see oli ka suur terminal ja istumiskohad olid köik höivatud – mul oleks seal olnud suht keeruline püstijalu oma tsekkinni aega oodata. Ratastooli meest ega naist aga polnud. Natuke olin ka murelik, sest kui kena naine teisest Pulkovost töesti mulle abi tellis, siis kuidas see abi mind üles vöiks leida selles suures tohuvapohus, mis seal Venemaa lendude Pulkovos oli…
Kohtasin taas kena prouat, kellega olime ignorantse bussijuhiga marsat jaganud ja kes mind öige ukseni aitas. Ta vöttis südameasjaks mind siiski abiliste hoolde organiseerida. Kena naine oli, söitis ise Siberisse edasi. Töeline vene naine, kes vöitleb alati löpuni, kui on vötnud pähe kellegi-millegi eest seista. Antud juhul oli ta otsustanud minu eest hea seista. Ja ta tegi seda efektselt ja tulemuslikult. Löpuks önnestus tal töelise vene kannatlikkuse ja temperamendiga üles virgutada selle lennujaama administraator, kes siis virgununa hakkas eriti paaniliselt mulle ratastooli ja abi organiseerima. Läks oma pool tundi, kuni toodi mulle tool ja juba lootsin südamest, et saan minna tsekkinni ja oma kohvri ära anda.
Aga vöta näpust. Venemaal asjad nii ei käi, kui mujal Euroopas. See, et Venemaal nn tervislikel pöhjustel abivajava reisijana reisida, käivad asjad hoopis teist moodi. Need reisijad ei ole tavalised reisijad. Need on eriti erilised.
Selle asemel, et mind tsekkinni söidutada, hakati mind medpunkti transportima. See oli ettevötmine omaette. Köigepealt pidime saama liftiga teisele korrusele. See oli peaaegu et vöimatu, sest ratastool koos selle lükkajaga lihtsalt ei mahtunud olemasolevasse lifti. Pusis see mind söidutav meed mis ta pusis, asi ei edenenud. Löpuks pakkusin, et ma töusen püsti ja söidan ise liftiga ja et tema toogu tühi ratastool treppidest, sedasi on see ju kerge.
Aga seda mul ei lubatud teha. Kui on jalad haiged, siis ei ole siin midagi ratastoolist püsti töusta. Pressiti mu jalad siis kuidagi kokku – tundsin ennast nagu koosneksin tundetutest legoosadest, mida vöib käänata ja pöörata ja üksteise peale tösta. Löpuks olin sellises formaadis, et kuidagi lifti uksed kinni saadi ja söit teisele korrusele vöis alata.
Seal aga hakkas uus seiklus peale. Nimelt med punktini läksid ainult trepid – ehk siis nii, et suurema füüsilise puudega inimesi pidi sealt trepist üles tassima. Seda tahtsid mehed ka minuga teha. Jätsid mind medpunkti juurde viiva trepi alguses oleva kontrollpunkti vanamuti juurde istuma. Nii kaua kui vanamutt mu passi ja pileteid kontrollis, leiti veel üks mees ja mind hakati ratastoolis trepist üles tassima. Olukord muutus kahtalseks, mul tuli hirm, et kukutavad mind sedasi surnuks veel, sest mehed olid suht kiitsakad ja saamatud ja mina suht korpulentne, nagu te teate. Tegin uuesti ettepaneku, et äkki ma läheks ikka ise sealt trepist üles, rahulikult ja kepi toel… Ma arvan, et need mehed väga mind tassida ei tahtnud ka, Igatahes lubati mul nüüd töusta ja omal jalal trepist medpunkti minna (ostorozna!!!ostorozna!!!saatvalt meeskonnalt taustaks mängimas).
önnelikult maabusin med punkti ja väljendasin oma hämmastust, et ma ei taha med punkti, aga ma soovin tsekkinni, sest lennuki väljumiseni oli vaid napp 45 minutit.
Valvearst rahustas mind, ja lohutas: “ärge muretsege, te jöuate lennukile!” Vöttis mu passi ja piletid ja hakkas mind kontrollima. Kirjutas mind kuskile üles pani pitsateid ja helistas. Küsis ka, et ega ma vetsu ei taha. Mötlesin, et kasutan juhust. Vets oli üsna ok, aga ust ei olnud vöimalik lukustada ja ruum täitis ka joogivee pudelite ladustamisepaiga funktsiooni.
vetsu vastas oli haigete ootamisruum – mul vedas – sain eeskojas diivanil istuda kuna mu lend oli juba ukse ees. Oleks pikemalt pidand ootama, oleks mind sinna nn “palatisse” pandud. Aga seal oli juba löbus seltskond – vanem proua oma saatjaskonnaga olid juba pudeli viina ajaviiteks ära lahendanud ja seepärast oli tuju päris hea ja olemine suht lärmakas. Mulgi hakkas seal eestoas diivanil löbus. 
Umbes 15 minuti pärast tuli kurja olemisega tsekkinni tädi. Vöttis mu passi ja piletid ja kontrollis. Registreeris mind ja pani hulgi pitsateid ja allkirju. Siis vöttis välja musta pommiotsimise riista ja haakas mind sellega kontrollima. Ladusin oma kogu varanduse tema valvsa pilgu all lagedale. See tekitas temas ilmselgelt head meelt, sest pommi ta minu juurest ei leidnud. Lahkusime söpradena. Minu väike roheline kott läks temaga kaasa pagasiruumi oma pagasielu elama.
Siis läke veel natuke aega mööda, kui tulid tagasi poisid, kes minuga ja ratastooliga enne olid mässanud.Transporditi mind siis med punktist välja ja viidi klassikalise laipade lennukisse panemise autoni. Söidutati töstukile, töstukiga autosse, autoga lennukini, ja siis vöeti lennukilt päris trepp ära, aeti minu laibaauto lennuki külje alla ja tösteti mind laibaautoga lennuki ukse körgusele. Minul ei jäänud muud üle kui sealt siis rahulikult (ostorozna!ostorozna!) lennukisse höljuda.
Stjuardessi lahkel abil leidsin oma istumisepaiga, mis oli köige äärmine läbikäigutee ääres, mistöttu omade haigete jalgadega pidin vähemalt kaks korda sealt töusma ja akna poole istujaid läbi laskma – millegipärast tsekkinni ei olnud vaja teha selliselt, et hädine mutt lennukis enam vöimlema ei peaks. 
Pakuti ka klaaiske vett ja siis tulidki teised reisijad ka. Laibaauto oli ära söitnud ja tavaline trepp asemele pandud.
Pean ütelma, et TU 154 oli täitsa tore söita. Kommi anti ja vöileiba ja teed ja mahla. Sümpaatne teenindus ja kena lend igati.
Stjuardess veel täpsustas, et kas ma vajan ka Moskvas abi. Ütlesin, et jah. Noh tahtsin näha, kuidas seiklus edasi kulgeb ja muidugi olin natuke mures ka, et kuidas ma need tavaliste inimeste kadalipud läbin, sest Pulkovos oli ratastooli poiss mulle vihjanud, et see med punkti kaudu lennukisse minek on ikka super lux värk vörreldes tavaliste inimeste kolgata teega lennukini jöudmisel.
Moskvas maandudes jäin siis viimaseks lennukist lahkujaks, sest ootasin oma abilist ratastooliga.
Teised olid läinud kenasti toru kaudu terminali ja sealtkaudu mugavasti oma teed.
Minule aga tuli kutt ratastooliga järgi mööda treppe, mis sellest nn torust körvalt alla lennuväljale lähevad. Ja kuna ratatooliga treppidest alla minna ei saanud, siis pidin omal jalal treppidest kiirabi autoni komberdama – selle asemel, et mind sujuvalt ratastooliga otse terminali söidutada … Kiirabi auto juures aga selgus, et mul on töesti sinna oma haigete jalgadega väga raske ronida, selleks peab ikka jummala terve inimene olema, et sinna kuuti sisse saada. Aga sain, vötsin oma tahtejöu kokku ja sinna kiirabiautosse ma ennast hiivasin.
Autoga söidutati mind Domodedovo lennujaama keldrisse garaazhi. Seal ukerdasin autost välja ratastooli, millega mind siis terminali med punkti söidutati.
Medpunktis kontrolliti mu passi ja reisidokumente ja avastati, et mul ongi kaks tsekkinni, üks Helsinkist ja teine Peterburist. Minu enda seisukohast see ohtlik polnud, sest mind oli üks ja ma olin olemas ja köik dokumentatsioonis ja päriselus klappis. Oht aga oli tekkinud minu rohelise kohvriga, sest seda ei suudetud leida. Kuid minu uus Moskva ratastoolimees oli tubli, haaras ohjad, ja läks kaevas minu rohelise kohvri kuskilt ei tea kust välja. Kohver leitud, söidutati mind tagasi med punkti ja pandi “palatisse” ootama. Kus juba paar kaukaaslast oma emaga ees ootamas olid. Saime kena jutu peale, ja vestlesime, kuni saabus kurja olemisega noor tsekkinnitsikk, katsus mind järjekordselt pommiotsijaga läbi, lasi mu maise varanduse välja laduda. Oli röömus, et pommi ei leidnud, pani hulgi allkirju ja pitsateid ja viis mu rohelise kohvri endaga kaasa.
Vahepeal sain vetsus käia ja oli päris tore olla juba.
Siis tuli mu Moskva ratastooli poiss ja korjas mind kokku ja viis tagasi keldriss, kust pidin ise kiirabiautosse ronima. Ja söit läks lahti lennukit otsima. 
Pärast möningast tiirutamist Domodedova lennuväljal ja peale möningaid könesid, önnestus meil lennuk identifitseerida. Probleem oli aga see, et lennuk oli pime, ei ühtegi hingelist ega märki sellest, et see ülds ekunagi lendama peaks hakkama. Möned telefoniköned töid selgust – lend määramata ajaks edasi lükatud, kuna Voronezh ei vöta ilma töttu vastu.
Söitsime siis tagasi terminali. Jälle oma vanasse tuttavasse garaazhi, seal kobisin kuidagiviisi autost välja ja ratastooli ja sellega söidutati mind medpunkti ja sain tagasi oma “palatisse”. Kaukaaslased olid vahepeal lennukisse saanud. Olin üksi. 
Jöudsin käia veel korra vetsus, kui tuli uuesti tsekkinni kuri tibi ja kontrollis mind uuesti pommiotsijaga ja igat muud moodi läbi. Kuigi mu ratastooli poiss talle ütles, et mind on juba kontrollitud, ta siiski kontrollis üle. Pommi ikka ei leitud ja minuga oldi rahul – kena rahulik vanainimene…
Vötsime siis autojuhi ja ratastoolipoisiga vabalt, sest polnud teada, millal jälle midagi juhtuma hakkab.
Ma arvan, et möödus umbes kümme minutit, kui tuli trevooga, et kus ma olen….
Kiiresti söidutati mind uuesti kiirabi autoni, see kimas juba varem identifitseeritud lennukini – selgus et mina ja paar äriklassi meest oligi veel puudu – lennuk oli täistuledes ja valmis lendama. Kobisime siis kiiresti lennukisse ja selleks korraks oli show otsas. 
Voronezhis keeldusin igasusgusest medpunkti abist. Komberdasin omil jalul terminali. Kohtasin seal mulle vastu tulnud inimesi. Vajalike paberite ettenäitamisel ja peale pöhjalikku kontrolli sain pagasiruumist kätte oma kohvri. 
Pikk päev oli öhtuks saanud.
Muidugi enne seda oli ka Voronezhi lennujaamas nalja saanud – Shurat ei tahetud lennujaama hoonesse lasta, kuna tal polnud passi kaasas. No löpuks ta end sinna sisse ikka rääkis, sest kuidas sa jätad vanema daami öue tuisu kätte ootama – niipalju see turvamees siiski inimene oli. Maxim oli vötnud aga instituudi auto, et mind siis linna ja hotelli ohutult söidutada, kuid kui me lennujaamast välja saime, tundus, et see oli jalga lasknud.
Mönede telefonikönede tulemusel ilmus auto siiski jälle välja, ja see oli kökimöki, et me teda mööda pimedat parklat läbi lumelörtsi täis reisivarustuses, st kohvri ja kotiga koos ukerdades otsisime. 
Söit hotelli oli tore, vestlus löbus. Mu vastuvötjad teatasid, et see Park Inn, kuhu viimases hädas suht normaalse hinnaga öömaja sain, on linna parimaid. Bingo! 
Hotellis viisn oma kola tuppa, teenindus oli väga hea ja hotell ise ka selline Eurosteriilne ja suht ok.
Jöime siis Maximi ja Shuraga hotelli all kohvikus kohvi ja Shurale tegin ka ühe tiramisu välja. Hind oli muidugi soliidne – kolm lattet ja kaks tiramisut maksis kokku umbes 780 rubla ( 1 euro umbes 38-40 rubla) – seega peaaegu et 20 eurot. Aga olgu peale, olin saanud kenasti hotelli ja tänulik oma vastuvötjatele.
Järgmiseks päevaks olid plaanitud kohtumised Instituudis, ja Maxim lubas tulla pealelöunal hotellist läbi, et siis koos Instituuti saaksime minna – et minul niimoodi lihtsam ja kergem köiki vajalikke kohti üles leida.
Öhtul tuli kiiresti uni ja voodi oli töesti väga hea.
Piltidel: Laibaautost lennukisse ja “palatis” reisi ootamas