Täna läks asi nostalgia radadele… Löunatunnil kohvihoones kauneid vanu aegu meenutades tuli meil Pauliinaga korralikult seletada, mida me siis ikkagi paar aastat tagasi kahekesi minu tööhoones naistepäeval tegime. Lugu ise hakkas peale sellest, et kogu kolmas korrus oli tühi. Vaid mina ja Pauliina istusime pühal naistepäeval (see oli vist esmaspäevane päev samuti kui nüüd)oma arvutite taha omades kontorikoobastes. Mingil seljasirutamise pausil läksin Pauliina uksele kölkuma ja lolli juttu ajama. Muuseas sai räägitud ka sellest, et on naistepäev ja et Soomes on see üks möttetu igav päev, sest mitte keegi nagunii sulle lilli ei too. Ja ei tasu mitte lootagi, et möni meeskolleeg asjast välja teeb vöi seda kuidagi märgistab. Minul siis tuli selle kurva jutu peale meelde, et mul on kabinetis kapis üks pudel Vana Tallinnat, et kurvastusest vöiks ju natuke juua. Aga kuna see on niisama paljalt juues suht röve kraam, minu arvates, siis laitsin ise kohe oma ettepaneku ka maha. Lisades sinnajuurde vaid, et kui oleks üks väike shampus kuskil Vana Tallinna lahjendamiseks, oleks juba asjal jumet, aga et mida pole seda pole… Selle peale läks Pauliina nägu naerule: “Aga mul on siin kapis üks shampusepudel, täiesti olemas ja täiesti avamata…” Mina väheke röömsamalt, aga siiski veel umbusuga: “Kuidas me selle lahti saame, minust küll shampapudeli avajat ei ole, hea kui veinipudelidki lahti saan…!” Pauliina: “He, he, oled sa ikka ka, kas enne on möni alkohol seepärast joomata jäänud, et pudelit lahti ei saa?” Ja Pauliina asuski talle omase tarmukusega korgi kallale. Ei läinud hetkegi, kui shampa oli avatud! Otsisime kapist siis ka Vana Tallinna ja segasime endale kenad Vikatimehe kokteilid. Maitses hea. Tuleb tödeda, et kohvi tassist Vikatimeest juua on sama hea kui klaasist. Jutustasin Pauliinale veel lugusid oma ülikooli ajast ja Nöukogude Liidust, et kuidas Tallinna Lennujaama baaris sai käidud Vikatimehe kokteile vahepeal joomas ja mida köike siis juhtus, kui Vikatimees jalad ja möistuse niitis. Ning oli tore olemine. Pean tunnistama, et tollasel naistepäeva pärastlöunal jäimegi vaid kahekesi kontorit kaunistama, ei enne ega pärast polnd näha teisi kolleege. Hiljem tunnistasime osakonnajuhatajale üles ka, et olime vaid kahekesi ja jöime end väheke purju tööjuures ja naistepäeva auks. Ei sest midagi, Pertti vaid muheles ja ütles:”Joo!”
Archive for the ‘meenutused’ Category
8 märts
Vikatimehe ja Pauliinaga naistepäeva tähistamas
1 mai
Kui lõhnu saaks pildistada…
Siis ma pildistaksin lavendli lõhna…Gentis on üks pood, mis lõhnab lavendlit mitmekümned meetri kaugusele.
12 veebr.
Mõni päev on tulemuslikum
Täna sai palju asju ära tehtud, ja mõned neist isegi said valmis…
Aitasin oma Riinakest Facebookis koduneda, ja sealt tuli mõte, et teeks Facebooki oma vanale klassile grupi ja teeks meile blogi ka…Sain Riinalt mingid kontaktandmed, ja nüüd ongi kutsed virtuaalseks kokkusaamiseks laiali saadetud. Kõigi kohta muidugi andmeid polnud…Ja kes teab, kas need olemasolevadki enam ajakohased on…Elu ju muutub nii kiiresti.
Kuid loodan siin rahvalaulu efektile, et keegi kuuleb ja räägib edasi, ja ehk õnnestub tüdrukud umbes kolmekümne aasta järel siia Internetti kokku tuua?
Igatahes, kui keegi teab Kuressaare Gümnaasiumi 1981 aasta lennu 11 a klassi inimesi, siis võiks nad minuni juhatada 🙂
10 jaan.
Kaks raketti – punane ja märg
Siiani olen oma elus köik aastavahetused veetnud kodumaal, Eestis. Seekord siis Nice’s. Muidugi kogenud löunas puhkajatele pole see midagi erilist – väike nädalavahetus Hispaanias vöi Prantsusmaal, vöi koguni kuskil eksootilisemal maal on paljudele muutunud tavaliseks…Aga minule mitte, ja seepärast sellest ka kirjutan.
Reisikaasaelajaga otsustaisme, et vot Nice on see koht, kus uus aasta Road Tripil tuleb. Bronnisime isegi hotelli ette, et mitte uusaastaööks ootamatutesse seiklustesse sattuda…
Nice oli nagu suurlinn ikka – natuke mingi nurga alt meenutas Peterburi – just sellised suured ja vanad korrusmajad, suht laiad tänavad, tramm, palju autosid ja väga kuri liiklus…Noh ja siis see mereäärne promenaad, mis selleks hetkeks enam ei üllatanud, sest olime seda juba mitu päeva ja lausa paarsada kilomeetrit saanud imetleda. >Enne kella kaheksat vana aasta öhtul olid tänavad veel üsna argised…ja pean tunnistama ka, et suht vähe rahvast oli väljas hulkumas sel ajal.
Hotell oli meile kaks pisikest pudelit shampust (head ja kallist muideks)ja karbi shokolaadi (ka väga eksklusiivne karp oli) tuppa jätnud ja kaardi hotelli juhtkonna poolt – igatahes kena neist. Kuid vaatamata sellele otsustasime linna hulkuma ja aastavahetust ootama minna…
Esimesed veinid ja väikese salati vötsime nurgapealses brasseriis, mis oli üks väheseid kella kaheksa ajal avatud söögikohti… Noh hiljem kohad avanesid ja täitusid muidugi kiiresti… Nii et kui me nurgapealsest brasseriist jalga lasime, et möni töeliselt hää öhtuveetmise koht otsida, siis olime fakti ees, et odavamad kohad olid sobimatud, kallimad kohad liiga kallid, ja keskpärased kohad olid köik täis…
Noh pika otsimise peale tuju juba natuke langes ja suht jahe oli…Aga ikka tahtsime nagu oodata aastavahetust tänaval, et siis imetleda kaunist ilustulestikku, mida me arvasime, et tuleb…sest Eestis ju kogu aeg on – lastakse maksumaksja raha taevasse nii et küll saab – miks siis mitte heaoluriigis Prantsusmaal suurt rahalaristamist nautida…
17 dets.
Kunagi mu ema rääkis mulle…
SELLINE tõestisündind LUGU TULI MEELDE – inspireerituna mõningatest seikadest ja seoses jõuludega ka…See juhtus mingil aastal enne kuuekümnendaid, Eestis, Stalin oli surnud ja Brezhnev ei olnud veel võimule tulnud.
Jõule, nagu teada, Nõukogude Liidus ei tähistatud. Küll aga oli uue aasta vastuvõtmine suur üleriigiline püha. Ja muidugi töökollektiivid valmistasid entusiastlikult selleks ürituseks – õppisid laule ja tantse ja plaanisid pidusid jne.
Saaremaa kalakombinaadi kollektiivis tollases Kingissepas, Saaremaal, harjutas naisansambel laulu – et ikka kõrgetasemeliselt esineda asutuse nääripeol. Naised seisid rivis laval, ja sopranite poolses otsas oli ka ehitud kuusk. Mingil hetkel, kui laulmises oli vahepaus, võtsid kaks äärmist naist, kes olid lõbusas tujus, kuuselt ühe ehte, mis oli naljaka käbi kujuline. Ja hakkasid seda itsitades vaatama. Kuna aga õpetaja peatselt laulu jätkas, siis ei jõudnud naised käbi kuusele tagasi panna ja see jäi ühe naise kätte. Kuna aga laulmiseks oli kästud käed kõhu peale kokku põimida (selline esinemispoos oli kõigile kohustuslik), siis jäi see käbi ühele lauljale kätte, osaliselt välja paistis, osaliselt peidus ja lõppkokkuvõttes oli see käbi naisel peos kõhu alaosa kohal just selle kohapeal kus tavaliselt suguelundid on.
Laul lõppes, ja naised riputasid ehte kuusele tagasi ja kõik oli kena. Uue töönädala alguses aga kutsuti mõlemad laulunaised välja parteikoosolekule… Põhjus – naiste personaalküsimuse ja kommunismiehitajale mittekohase käitumise arutamine… Mõlemad naised ei osanud aimatagi, miks nende käitumine võis olla kommunismiehitajale sobimatu, vääritu. Koosolekul aga selgus kõik – sõnaga, arutati nende kahe naise väidetavat amoraalset käitumist lauluproovis – naiste ühele laulukaaslasele aldi häälerühmast oli tundunud, et see käbi seal kaaslaulja käes meenutas meeste suguelundit ja see oli ju ilmtingimata kommunismiehitajale ebakohane asi – seks oli tabu ja igasugune ebatraditsiooniline käitumine oli tabu, samuti vallatused olid tabu… Saanud selle mulje, kõnealune kolmas naine võttis kohe vastu otsuse, nagu lojaalsele ausale nöukogude koganikule kohane, et sellist käitumist on kindlasti vaja arutada parteikoosolekul, et mis on ikka kommunistliku riigi kodanikule kohane ja mis ei.
Lõpptulemus oli see, et mõlemad naised, nii see, kes käbi peos hoidis, kui see, kes käbi uurimisel kaaslaseks oli, said parteilise noomituse, õnneks töökohta ei kaotanud ja parteist ka välja ei visatud…Kuna kõik on tõlgendaja silmades ja mõistuses…Ja isegi kui sa tegelikult midagi halba pole teinud, aga mõni eriti agar inimene domineerivale koalitsioonile meelepäraseks olemise eesmärgil sinu tegemisi hakkab kommenteerima, võib ikka absurdseid olukordi ette tulla kyll. Nõukogude liidus oli trend, et võimude ees kannuseid teenides just selliseid jaburaid olukordi kogu aeg partei ja muudel koosolekutel arutatigi….aga ametlikus versioonis sai probleemi tõstataja, ehk siis see alti laulnud naine, eesrindlase tiitli, sest oli osutanud tähelepanu tõsisele probleemile ja tõsisele ohule mis võib laastada kommunismiehitajate moraali…
16 nov.
Kas Jöuluvanaga sobib peput pühkida?

Sellelt reisilt aga on siiani meeles üks emotsioon…Läksime pererahvaga kohalikku supermarketisse, ja noh loomulikult see kauba küllus ja valik oli ennekuulmatu – sellist asja polnud keegi nöukogude liidus ju näind, et näiteks käte kreemi, Nivea oma, vöi siis et shampooni päris vabalt ja igaugust head poest saada on. Et muudkui mine ja osta…
You must be logged in to post a comment.