Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Köik algas sellest, et esmaspäeval saatis Chiara, kes oli valmis saanud oma doktoritöö ja tuli seda nüüd Soome kaitsma, mulle iimaili, kus küsis önnetult kaheks ööks öömaja… Kuna tema teine söbrants siin Soomes, Sari, ei saa teda vastu vötta – elab keskusest kaugel, ei oma autot, on rase ja on haige…
No loomulikult olin ma nöus aitama. Ja nii saigi kokku lepitud, et kaks ööd saab ta magada meie diivanil, sest laupäeval kaitseb ta oma doktoritöö ja siis tulevad perekond itaallased ka ja nad lähevad köik koos hotelli…
Korjasin siis eile öhtul pool kümme Chiara raudteejaamast peale, ja selleks ajaks olid tema seiklused juba täistuuridel käimas. Lisandusin vaid mina, esialgu kuulajana, hiljem, täna ka osalisena…
Kuna Chiara lendas Soome Shveitsist, kus ta hetkel oma soomlasest mehega elab, ja ta lendas siia läbi Hamburgi, siis tuli ilmsiks, et Zürihi lennuväljalt ei suudetud teha chek-inni Helsinki. Chiara pidi uuesti chekkima Hamburgis…Aga seal selline süsteem, et sa pead tsoonist välja minema, ja siis uuesti tagasi, läbi turvakontrolli minema…Muidu köik kena, aga mida teha Zürichist lennujaamast ostetud alkoholiga – turvakontroll ju pudeleid enam lennukisse ei lase…Ja siis veel, mis saab pagasist?
Löpp hea, köik hea – itaallaslik nahhaalsus löppes sellega et pudelid tulid turvakontrollist läbi nagu niuhti ja kohvrid said ka öigel ajal öigesse kohta, aga jama kui palju… Ja emotsioone sinna juurde, ja katkematut jutuvada…
Täna hommikul olime fakti ees, et köigil oli vaja enam vähem ühel ajal kuskil olla. Ajasin siis auto garaazhist välja – kuna ilm on ilgelt külmaks ja tuuliseks läinud, siis keegi jalgsi vantsida ei tahtnud. Tegime plaani, kuhu umbes tunni sisse pidi mahtuma mitu erinevat tegevust. Alustasime sellest, et viisime Ave kooli prantsuse keele tundi, siis läksime osakonda ja tahtsime sealt vötta Chiara doktoritöö verivärske trükist tulnud eksemplari, et seda siis peakampusesse rektorile viia. Ja seejärel pidin veel Avega apteegist läbi pöikama, enne kui tema 10.20 rongiga Helsinkisse läheb.
Takistused aga hakkasid peale osakonnas Tourulas, kui selgus, et raamatud ei ole trükikojast Tourulasse toodud. Keegi Pekka lubas Chiarale, et need saavad siia, kui neid siin ei olnud. Otsisime Tourula maja läbi, neid töesti siin ei olnud. Ka ühtegi kollegi polnud siin veel hommikul kell 9. Teiselt korruselt leidsime amanuensi Sari, kellel, jumalale tänu, pikk ülikoolis fakulteedis töötamise kogemus. Sari abiga hakkasime siis telefonitsi jälgi ajama, et kus neid raamatuid on, ja kus neid vöiks olla, ja kes ja kus on Pekka, kes andis lubadusi…Sari teadis, et ülikoolis on rutiin, et kui trükis tuleb, teatud sundkoopiad lähevad teatud kohtadesse. Tuli välja, et fakulteedis üks koopia ongi. See minetas kahtluse, et trükk täiesti tegemata on. Nüüd oli vaja kätte saada ülejäänud… Tuli välja, et ka peakampuse vahtimestaril oli 10 koopiat homse kaitsmise avaliku jagamise tarbeks. Ja suure nurumise peale önnestus välja kaubelda sealt eksmplar rektori jaoks, mida Chiara isiklikult pidi kell 9.45 üle andma minema (meil selline lugu, et rektor vötab isiklikult köik kaitsvad tulevased doktorid vastu). Lubadusega, et homme hommikul on sellest kogusest puuduvad eksemplarid siiski asemel tagasi toodud, sest 10 koopiat peab olema avalikkusele antud.
Saanud siis peakampuse vahtimestari nöusse meile koopia andmisest, ajasime auto kurjaks ja kimasime Seminarimäele T majja. Saatsin lollist peast Chiara oma raamatut sealt vahtimestari käest vötma, ise jäin autosse ootama. Ja sinna see Chiara kadus… Selle asemel, et nö valvelauast raamat vötta ja rektori juurde minna, kadus ta sellesse neljakorruselisse maja 20ks minutiks… Läheb viis minutit, läheb kümme, kell on juba pool kümme läbi ja minul oli Avega kohting kokku lepitud kell pool 10… Läheb 15 minutit. Parkisin auto ja läksin ise majja – raamatuid ja Chiarat otsima… Raamatud sain kätte poole minutiga, aga kes oli kadunud, oli Chiara… Selgus, et tema ei leidnud vahtimestarit ja oli siis läinud maja peale teda otsima. Aga keegi ei teadnud, kus vahtimestari on, sest vahtimestari oli selleks ajaks juba tagasi oma laua taga, ja andis mulle vajalikud raamatud… ja siis pidi Chiara köigile soomlastele rääkima oma lugu, sest keegi ei vötnud lihtsalt lause – kus on vahtimestari – peale midagi ette, sest see oli liiga lühike ja konkreetne lause. Ja siis oligi olukord nii, et minutid jooksid, ja Chiara seletas majapeal soomlastele, mis tema tänahommikune probleem on, ja köik laiutasid käsi ja ei osanud kohe midagi kosta…Kuni löpuks leidsin Chiara maja pealt, haarasin tal kratist, töukasin ta jöuga enda ees majast välja, viisin ta autoga rektoraadi ukse ette, ise olin selleks ajaks juba Avega kohtingule hiljaks jäänud, ja loomulikult laps muretses, ja mina olin närvis…
Köige selle järel vötsin oma aja, ja läksin tagasi koju, sest körini oli sellest seiklemisest, mis poleks pidanud olema minu seisklus ja millesse ma vaid seepärast sattusin, et kellelegi heast südamest vastutulelik olin…
Hiljem selgus, et Pekka oli haige, ja keegi ei saanud kellegilt teadet kätte ja raamatud jagamiseks tulid täna löunaajal, mis oli rektoriga kohtumiseks juba lootusetult hilja..Ja jamamised jätkusid öhtupoolikul, aga neist ei jaksa enam kirjutada, sest nii körini on tänasest päevast ja pidevast itaalia aktsendiga mürast minu ümber, selline tunne nagu oleks Rooma turul ja müüks kellelegi midagi ei tea miks ja kust ja mis hinnaga…Homme saaga jätkub. Chiara hoiatas, et tema itaallasest isa on väga seltskondlik ja et kui väheke alkoholi saab, läheb mölluks lahti. Eks siis näis, mis see kaitsmise järgne pidu endaga kaasa toob.
Töötegemisest ja isiklikust elus sel nädalavahetusel saab vaid unistada…Tore on asja juures aga see, et Chiara teeb mulle täna head ja öiget Itaalia sööki ja head Itaalia veini antakse ka…Nii et igal asjal on alati ka positiivsed pooled olemas….