Nodzuelu lõpusirgel

Novembrikuu algul libisesin kodus vetsus ja murdsin järjekordselt oma reieluu. Luude hõrenemine on hakanud võimu näitama. Tänaseks on diagnoos siiski olemas, kuid ravi ei saa alustada enne kui mu kaltsiumi ja D vitamiini tase analüüsides vastab nõuetele. Hetkel ei ole need analüüsid korras ja ma ei saa end ravile möllida. Söön hoolega kaltsiumi tablette ja neelan D vitamiini kapsleid. Pluss mutivitamiin ja Q10 lisaks.

Nodzuelu sai mu haiglaelu märksõnaks, et huumoriga käredavõitu hooldajatega voodihaigena hakkama saada. Hakkasin end Nodzuks kutsuma. Voodihaige tegelikult on puuris, mis sarnaneb seasuluga. Voodihaige tekitab oma voodisse purusid ja toidujäätmeid, voodihaige sooritab kõik oma väljaheited voodis, mistõttu lõppkokkuvõttes ongi see üks Nodzuelu (Nodzu nimi Winnipuhhist). Ja enamus elus olulisi toiminguid saab teha vaid hooldajate abiga.

Järgmisel nädalal pääsen haiglast välja. Nodzu sulus olen viimasel ajal olnud vaid laiskusest ja ööseti – näiteks ei viitsi pühapäeva hommikul kohe üles tõusta ja joon kohvi voodis ning vajan “sulu seinu” magades külje keeramiseks.

Kaheksa nädalat luumurru kipsiga on saanud mööda nagu niuhti. Viimased neli nädalat, täpsuse huvides, on veedetud siiski ortoosiga, kuna kips tekitas kanna juurde suure lamatise, mida kasvatan kokku tõenäoliselt veel mõned nädalad. Auk kanna sees oli ligi sentimeetri sügavune. Ortoosi eest võitlemist oli kõvasti. Valdavalt enesekehtestamist, tegelikult. Aga tehtud see sai ja viimaste nädalate käimistreeningud on olnud tõhusad, sest polnud kolksti kanna peale uuesti ja uuesti kukkuvat ja muljuvat kipsi.

Enese kehtestamist on haiglas patsiendina olles kõvasti vaja. Mu palatikaaslane on selles väga kehv. Ei julge ta hooldajat appi kutsuda ja kui kutsubki, siis muudkui vabandab, et segab. Koju pääsemise osas on võtnud hoiaku, et teda ei lasta välja (kuigi nii arst kui füsio on talle seletanud, et väljasaamine on patsiendi enda otsus, kedagi ei hoita vägisi haiglas), sest ta on liiga nõrk ja siis otsib endale igast väikesest köhatusest ja sügelusest tõestust sellele. Tegelikult aga on ta minust hulga tugevam, ainus vahe selles, et tema füsio ei ole teda üksi kõndima lubanud, mina aga võin üksi ka liikvele minna. Jube kurb on kuulata kuidas ta telefonis kõigile selgitab oma nõrkust ja seda, kuidas teised kõik tema pärast peavad asju tegema ja siis läheb silm vesiseks ja nutt kipub silma. Ja siis päriselt ka füüsis nõrgeneb ja voodist püsti tõusmisel tekib peapööritust ja samm muutub töntsiks. Aga see kaob, kui füsio talle meelde tuletab, et kõik algab kõrvade vahelt ning vanaproua suudab selle järel teha kümneid ringe koridoris,
Jõuluks ta koju ei saa, sest ta on suutnud kõigile selgeks teha kui saamatu ta on, mida ta tegelikult ei ole, kui talle seda meelde tuletada. Olen siin temaga ühes palatise veedetud ajal saanud selgeks selle, kuivõrd me oma vanaemasid ja vanaisasid saame elujõulisena hoida kui nende meeleolu ja eluhoiakud rõõmsad ja positiivsed suudame hoida. Saba püsti, nagu minu tütreke mind motiveerib.

Korra aastas võiks ju midagi arvata?

Minu blogimine on olnud sisuliselt olematu viimastel aastatel. Kui Soomes elasin ja end väga üksikuna tundsin, hakkas sulg jooksma. Aga nüüd Tartus end üksikuna tundes sulg ei jookse ja kirjutamine ei lohuta. Või on ehk tekkinud periood kus mõistus midagi avaldamisväärset ei tooda?
Elu ise on viimased viis aastat olnud selline õhuline. Ei kinnistu ega loo olemist.
No on siis nii kuis on.
Kuulake vahelduseks suvistele kontserditele ka Bachi. Klassika rahustab.
https://www.youtube.com/watch?v=RDRGrfInizQ&ab_channel=spielendKlavierlernen

Täitsa jama

Räägin ja räägin ja tulemust ei ole. Keegi ei kuula ja tähele ei pane. Kõrvad on kõigil koju jäänud aga suud on kaks tükki kaasa võetud.

Arvake ära, millest on jutt

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Musaõpsi päevaraamat 18/03/2020

No nii. Kodusele töötegemisele fokusseeritud varsti peaaegu nädal. Olen tõenäoliselt sinna riskigruppi, eakad, suhteliselt lähedal ja seetõttu natuke ettevaatlik ka. Juba eelmisest neljapäevast ennast enam laiadele rahvahulkadele, kui neid kuskil veel on, ei paku. Olen käinud poes, orgunninud endale töövahendeid koju, ja mõelnud ja mõelnud ja veel kord mõelnud, et kuidas elu ja just tööelu nüüd selles olukorras siis korraldada. Ahjaa, täna käisin ka korra apteegis ja kohvikus ning nädala jooksul ka mõned korrad poes, toidupoes – et oleks ikka pisike tagavara, no umbes selline, et saaks nädalakesi täitsa ilma poodlemata hakkama. Apteeki läksin täna hommikul eilsete uudiste peale – ikkagi mõistlik oma igapäevased retseptiravimid välja osta ja mitte riskida tervisega olukorras, kus poolakad jätkuvalt piiril lolli panevad ja kaubaliikumist takistavad. Niisiis hommikul enne seda kui esimesed muusikakoolitunnid videosuhtluse abil algasid, käisin Raekoja platsi apteegis. Järjekorras oli minu ees neli inimest, kes ontlikult seisid üksteisest umbes 2 meetri kaugusel. Apteegi eeskotta pääses ühekaupa. Apteeker oli asjalik ja müüs mulle suure kotitäie seni veel välja ostmata ravimeid, mis lõpuks pisikesest luugist enam läbi ei tahtnud mahtuda – suured karbid olid. Ust ei tohtinud apteeker avada. No lappisin siis mõned pakikesed ükshaaval käekotti, kuniks kaubakott luugist läbi mahtus. Vahepeal hurjutasin üht suht noort meest, kes apteegi ukse peal olnud juhist polnd lugenud ja kes mulle seljataha sinna apteegi eeskotta ründas. Poiss vist solvus, soovis mulle head köhimist. Mille peale apteeker arvas, et ta võib ju ka politsei välja kutsuda. No nii äkseniks asi siiski ei länud. Soovisin apteekrile tervist, mille peale tema mainis, et küll need apteegis ka varsti kinni lähevad. Nojah.
Apteegist auto juurde tatsudes tegin pisikese peatuse Pierre kohvikus, mis imekombel oli avatud. Kena näitsik tõi mulle tassi lattet ja kena shokolaadisaia ning väga hea oli istuda varakevadises vaikuses Tartu Raekoja platsi servas ning vaadata üksikute kuskile kiirutavate inimestega linna. kohvikus oli enne mind üks inimene ja minu lahkumise järal tuli veel üks. Mingit masside liikumist ei olnud ja oli tore, et sai natuke kohvikus istuda sel omamoodi ajal.
Kodus tagasi, hakkasin muusikakooli õpilastega videotunde tegema. Ausalt, ma ei kujutanud ette, kuidas see toimuma hakkab, aga toimis ja toimus. Paremini kui olin eeldanud. Järeldus – pilliõpet saab individuaalselt läbi skaibi või messingeri või watsapi väga eduakalt teha. Vahepeal olid meilipostkasti potsatanud ka esimesed Meremäe kooli laste muusikaõpetuse selle nädala ülesannete lahendused. Ja need olid väga head, sisukad ja huvitavad. Päeva lõpuks tuli selline patumõte, et tea kas peakski sagedamini sellist distntsilt koduõpet tegema? Lapsed olid igatahes vahvad ja usinad ja sooritused rõõmu valmistavad. Loodan, et see kõik jätkub ja uued rutiinid kinnistuvad ja esialgne segadus rahuneb ja stabiliseerub.
Muusikaõpetajad üle Eesti on sotsiaalses meedias seljad kokku pannud ja kogemuste, õppematerjalide, lahenduste, platvormide jagamine ja üksteise aitamine käib täie hooga. Ning lisaks ka kena koostöö vidoekoosoleku abil oma kooli õpetajatega. Nii et pole nagu selle poole pealt kurta midagi. Murelikuks teeb vaid see, et kuidas kodud selle kõigega hakkama saavad. No elame näeme, ja loodan et saavad. Eks see kooli ja kodu omavaheline koostöö saab nüüd ka uues olukorras hoopis uue olemuse.
Tervisest ja selle hoidmisest ka. Lisaks sellele eelpool jutustatud apteegiskäigule. Küüslaugule olen spetsialiseerunud juba eelmisest neljapäevast alates – manustamine igal hommikul ühe küüslaaugu vorsti võiku abil. Nädala algul ostsin ka kilo hapukapsast ja maiustan sellega nüüd iga päev. Maitsev krõmpsuv maius uues olukorras. Vitamiine ja muid vajalikke aineid ka võtan, mitte küll iga päev, aga noh nii üle päeva… Käsi pesen hoolega ja telefoni, arvutiklaviatuuri, kepi käepidet desinfitseerin iga päev – vanast ajast üks antiseptik oli kapis. Toidupoes ka käin antiseptiku pumba juurest läbi – vähemalt Coopi poes on selline olemas. Seal puhastan käed, ostukorvi käepideme ja kepi käepideme. Täna võtsin kasutusele ka oma vanad nahkkindad. Kogu apteegireisi aja olid need käes, võtsin ühe paljaks vaid kohvikus saia söömiseks. Kodus pesin kindad kõigepealt vee ja seebiga ja siis pesin veel käed, jälle kord. Loputasin suu spetsiaalse vahendiga ja vahetasin linnariided kodu riiete vastu, nii nagu vanaema kunagi õpetas ja sisse harjutas. Vajalik harjumus tänases kontekstis. Ahjah, kindaid proovin peale pesu ja kuivatamist mingi kreemitaolise asjaga pehmendada, ega need nahkkindad vett eriti ei armasta.
Infot proovin tarbida mõistlikult. Olen endale välja mõelnud usaldusväärsed kanalid. ERR kogu aeg taustal ja jälgin kõige muu kõrvalt ka regulaarselt uudiseid, ETV uudiseid eelkõige. Valitsuse pressikonverentse vaatan ka. Nad on seal tublid, arvan, ning olen veendunud, et kõik teevad kõike nii hästi kui oskavad ja suudavad ning seda tuleb tunnustada. Oma FB lehele panen vahepeal natuke meelelahutuslikku infot. Eks need, kes tahvad, need vaatavad ja loevad ja loodan, et see läheb meelelahutusena avalikku ruumi ringlema. Aga tegelikkuses mõtlen ja kontrollin oma sõnu nüüd siiski veidi hoolikamalt ja jagan väga allikakriitiliselt. Hämmastab see, kui palju lollust pääseb avalikku ruumi risustama. Avaliku ruumi ökoloogiast ei tea meie inimesed kahjuks midagi ja mentaalne reostus on ka kahjuks tundmatu mõiste. Kultuuri ja harituse küsimused muutuvad eriti määravalt oluliseks just eriolukordades. Oma muusikaõpetuse aines olen teinud padleti keskkonda virtuaalse muusikaklassi, kuhu iga nädal panen õpilastele nädala ülesanded üles ja siis padleti lingi ka e-kooli. Dubleerin, et juhul, kui üks või teine kanal ülekoormuse tõttu natuke puhkust võtab, et siis info ikka kätte saamata ei jääks. FB gruppe kasutan operatiivseks sõnumineerimiseks, samuti telefoni ja messingeri ja watsappi.
Õues käimiseks ei ole praegu veel piisavalt aega leidnud – õppetöö ümberplaneerimine on praegu lõviosa võtnud. Aga järgmistel päevadel hakkan ka planeeritult iga päev natuke väljas tatsuma. Uni on hea ja sooja sööki sunnin ka end iga päev vähemalt korra sööma.

Sipelgatest ja nende hingeelust

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Piprapuu pilt on illustreeriv, punased piprad hakkavad valmis saama, lihtsalt.

Meie Pontul selline komme, et ta sööb oma krõbuskeid vaid siis,  kui keegi inimene seal söögikausi juures ta kõrval on. Nii me siis iga hommik kahekesi, kui vett pumpame, samal ajal ka sööme ja vaatame mis maailmas huvitavat toimub.

Üks huvitav maailm on sipelgate maailm. Siin Andaluusias olen praeguseks täheldanud kolme sorti sipelgaid. Väga väikesed, keskmised ja suured. Musta värvi kõik, ehk siis kindlasti ühest ja samast rassist. Aaga nende toimetamine ja eluviis on täiesti erinev.

Kõige väiksemad siplased elavad karjana ja ahnitsevad sööki sealt kus vähegi miskit ripakile on jäänud. Natuke sellised prügikastisipelgate stiili. Iseenesest ohutud ja viga kellegile ei tee ja oma vorstijupi pärast tegelikult ka arust ära ei lähe. On vorsti, siis on pidu. Pole vorsti, ikka on pidu, sest siis minnakse vorsti otsima.

Kõige suuremad sipelgad elavad vetsupotis. Vat nendest ei saa ma aru, mida nad söövad või millest nad elavad. Kas tõesti kakast ja pissist? Või on nad hoopiski veetoidulised ja vetsupuhastuskeemia kallal maiustajad? Igatahes, regulaarselt saadetakse neile kaela seda paksu ja vedelat, mis inimese ihust välja tuleb. Ja nüri järjekindlusega on nad iga uue vetsukülastuse ajal kannatliku moega vetsupoti äärel uut laadudngit ootamas.

Aga need keskmised… need on sellised tõeliselt vastikud jala peale pissijad, et mitte öelda sitapead. Ja kibedasti kohe ja täiesti sihipäraselt teevad haiget. Muus osas neil sihipärasust ega stiili täheldatav pole, ainult see, et kui vaid saaks inimesele jalale või veel parem kuskile õrnemasse kohta ronida ja seal kätte maksta. Isegi kui see lõpeb sipelga brutaalse hukkamisega inimese poolt, ikka ja jälle. Ilma igasuguse ajaloolise mäluta muudkui aetakse oma vihast eritist inimlihale.

Vat selline see elu maapinnal siin kandis. Ja ärge otsige analoogiat inimühiskonnaga 🙂 Isegi kui seda siin tortsuke on, siis eks sallida tuleb kõike, nii neid väikseid prügilasi, suuri peldikusipelgaid kui ka keskpäraseid kättemaksjaid. Parim sallimise näide on meie Pontu. Tema tolereerib neid kõiki ja saab ilusti hakkama. Tõeline diplomaat.

Kui draakonipuud õitsevad

draakonipuu.JPGhommik.JPG

siis hakkab peale jahihooaeg. Päike vaevalt end paotama hakanud, hakkab ümbruskonnast kostma pauke, jahipüssi omi, arvan. Jaht jänkudele on alanud. Siiani kalpsasid nad mõnusasti oliivipuude vahel, muretult, ütleks. Ka meie Pontu ei suutnud neid tabada, sest looduses on sedasi, et elu eest pagejad on kiired. Muidugi on ka saagi järel kihutajad nobedad, ja meiegi Pontu käpad kaabivad tuld kui jänest näeb. Aga siiski, kodus täissöödetud kutsa ei jõua elu eest pagevale jänkule järele. Aga no väike trenn koos jänestega on ka kena.

Hommikud on ka ilusad, kui päike hakkab taevasse tulema, et keskpäevaks maa tulikuumaks kütta ja inimesed katusealustesse peletada. Aga hakkab siingi sügise poole veerema. Vaatasin järgmise kahe nädala ilmaprognoosi, mu ärasõidu päeval lubati üle hulga aja isegi natuke vihma, ja kraadiklaasi pügalaid üle pluss 35 ka ei prognoosita. Vaikselt rahuneb loodus. Loodan et inimesedki. Rahustuseks võiks ka romantilist päikesetõusu kallitega koos vaatama minna. Need on ilusad igal maal.

Hommikus on asju

Siin Casa De Los Caballos, Andaluusia mägedes on hommikud varajased ja asjalikud. Kell 3.39 hakkab naabri kukk kirema, seejärel koerad haukuma ja kõige tipuks hakkavad esimesed lammaste satsid liikuma, karjakellade helina saatel. Väljas veel suur pime ja minul keeruline aru saada, et kuidas ja kuhu ja miks nii vara.

Kuked kirevad umbes iga tunni tagant. Tõsine mõtlemise koht, et kust neil selline ajataju, ei ole ju kanalas kella ega oskaks nad seda ka vaadata. Aga nii on.

Kell viis ajasin end üles, sest uni oli juba hulga aega tagasi minema pühitud ja polnud mõtet ka voodis vedeleda, seda enam et väike nälg tundus tulevat 🙂 Eile õhtune riisi-makra salat läks suurepäraselt tortillapannkoogi vahele ja maitses hästi, kohvist rääkimata, pätikohvist rääkimata 🙂

Tänase varahommikuse ilma kohta võib kohalikus kontekstis öelda, et oli “öökülma”. Veider, aga nii see on, regulaarselt ilmateadet vaadanuna võin väita, et kõige jahedam on siinkandis hommikul kella kuue paiku. Täna oli viimase aja jahedaim, ainult +16 kraadi.

Esimene traktor tõmbas mootori tööle kell pool kuus, kusjuures eemalt paistev maantee oli juba kella viie paiku autotulesid tulvil. Märk sellest, et inimesed liikvel. Minemas tõenäoliselt tööle. Selle traktori kohta tahtsin veel seda välja tuua, et sel oli üüratu prozhektor otsa ette pandud, nii et tema pimedas igal juhul pidi nägema, kuhu ta läheb. Kas ta aga sellega ka nägi midagi teha, vat ei tea, sest kohalik pime on ikka väga pime ja päikese ärkamseni on aega. Sestap, kõik kes end kuskile miskit tegema sätivad, peavad arvestama, et pime on. Mu kohvijoomisega samuti, nii pime oli, isegi tule valgel õues, et keeruline oli tumeda kohvivee valamine tumeda sisuga tassi 🙂

Nüüd on kell saanud seitse ja taevas on märke. Päev hakkab tasapisi tulema.

Ahjaa, üks asi veel. Täna oma esimest hommikukohvi pimeduses oliivipuu all juues ja taevasse vahtides nägin tähte langemas. Aga soovida miskit ei jõudnud. Aga mõtlesin samal aja oma tütrele, juhuslikult. Üldiselt ma väga neid langevaid tähti oma elus pole näinud. Ja täna kogesin, et peab ikka pea kogu aeg neid soove täis olema, et soovida jõuaks, sest tähe kukkumise kiirus on muinasjutuliselt kiire. Nii nagu on muinasjutuline see kogemus iseenesest.

päikesetõus1

Natuke reisijuttu, et kuidas hakkama saada kui asjadest ja olukordadest väga ei tea

Pealkiri on natuke liialdav muidugi, ikka saab hakkama. Miks ei peaks. Aga näiteks Andaluusiasse kohale jõudes, ilma erilise ettevalmistuseta, võid üsna napakasse olukorda sattuda. Kõigepealt elementaarsest. Lähed sellise suure rahva juurde külla, oleks kena keelt osata. Mitte poriseda, et on ikka enesekesksed need hispaanlased, prantslased, itaallased. Suurel rahval on see eelis, et ta saab oma keelega natuke rohkem maailmas hakkama kui alla miljoni inimesega eesti rahvas. Nii lihtsalt on. Ja kuigi see täiesti totaalselt hispaaniakeelne inimene su vestluspartnerina üritab kõigest väest ennast sulle arusaadavaks teha ja üritab ka sinust aru saada, siis ühel hetkel hakkab piinlik, et kuidas ma nii lugupidamatu võisin olla ja isegi korralikku sõnastikku kaasa ei võtnud. Aga leidsin lahenduse, telefonis on ju internet ja google translate on päris asjalik, vähemalt eesti keelest hispaania keelde keeramast ja vastupidi. Ja vestluspartnerigi silm läheb särama, kui sa pusid oma kange keelega seda ilusat hispaaniakeelset lauset kokku veerida. Nunnumeeter põhjas igal juhul, ja võõristussillad kaovad.

 

sõnaraamat

 

Teine kogemus, mis täna kirjutamist tahtis, on võib olla paljude jaoks juba teada asi, aga minu jaoks midagi, mida olen küll kuulnud, kuid millest olen siiani pääsenud. See on etteostetud muuseumipiletite teema. Nimelt, kolmapäev on mul plaanitud Malaga päevaks. Sõidan nagunii teisipäeva õhtul sinna linna, pikk sõit suhteliselt, tuleb siis ikka kauemaks proovida jääda (kauemaks ei saa, sest Pontu, mu Andaluusia koer ju ootab mind). Nii otsustasingi ühe päeva niisuguse ilusa ja kultuurilise teha, Malagat nautida. Vahelduseks siin mägede ja oliivisalude vahel toimetamistele. Öömaja sain keset suurt turismihooaega üllatavalt soodsa, kesklinnas 24 euri öö. Pole paha, ütleks. Otsustasin siis ka oma huviobjektidega tutvuda, et olla natuke teadlikum turist – plaan on minna Picasso muuseumi ja Malaga katedraali.  (Picasso muuseumis olen kunagi ka USA-s käinud, aga täna lugesin, ei mäletanud seda tollasest, et Picasso ei ole ise kunagi USAs käinudki, aga see selleks). Ja mis ma sealt siis leidsin, soovitatakse piletid ette ära osta, et ei peaks kohapeal piletijärjekorras vaevlema. Tean tean, see pole miskit uut, aga ma tõesti pole nii tipp turismihooajal kuskil piletisabas vaevelnud ja tegelikult ma ei kujuta ette ka, et kas seal siis tegelikult on hullumaja selles piletisabas või ei ole. Eks seda saab näha ja kirjutada siis peale Malaga päeva. Picasso piletite ostmine läks suhteliselt lihtsalt, ainult selle lõppversiooni mobiilirakenduse avamine jäi minu jaoks müsteeriumiks, saatsin pileti omale meilile ja ju kuidagi ikka sisse saab. Probleem aga tekkis katedraali piletitega. Natuke muidugi ka keeleprobleem. Esiteks, ainult hispaaniakeelne veeb, teiseks nõutakse mingit pif/cif asja – no selle hammustasin ka läbi, ja makset esimese raksuga ei saanudki teha. Pärast lõuna pausi otsustasin uuesti proovida, ei raatsinud alla anda, ja vualaa! toimis seekord. Mõtlesin et miks nad seda pif/cif asja tahvad, see on tegelikult mingi isikukood vmt. Äkki on turvalisuse pärast? Ja äkki on turvalisuse asi ka see piletite ette müümine, sest see on ju koos isikustamisega – iga pileti omanik on keegi, kelle panga konto ja nimi ja muud asjad peavad kuskil identsetena kokku saama. Vat ei tea. Aga nüüd on kõik ettevalmistused tehtud. Ainult seda ei ole veel otsustanud, et kuidas oma eksistents sel kuumal päeval kindlustada. Katedraali pääsemise aeg on mul kell 15. Picasso juurde vantsin hostelist juba enne kümmet, see on veel täitsa talutav. Ja Picasso juurest katedraali on ka suht lühike maa minna. Kaabu ikka pähe, arvan, päiksekaitsekreemi peab seekord vist väheke vastutustundlikumalt suhtuma, vähemalt nina peale panema, sest sealt on üks kiht nahka juba koorunud. Ja üks tore asi veel, rattad, mis mind siia sinna viivad, saan jätta hosteli alla garaazhi terveks ööpäevaks, pisikese tasu eest, aga igal juhul on see mõistlik, sest auto on seal jahedas ja pole vaja linnavahel parkimisega jaurata. Ja muidu ka rahulikum ringi hõljuda ja selle asemel, et liikluses vaevelda, ehk hoopis tõsise turistina pilte klõpsutada 🙂

#andaluusia #hispaania #malaga #reisivkaruema

Kohtumine tsikaadiga, või siis ka mitte

tirts

Kas olete kunagi tsikaadiga kohtunud? Mina sain selle au osaliseks. Kohtumisel arutati keskkonna mürataseme üle 🦗🦗🦗🦗🦗🦗🦗 ja tsikaadide populatsiooni säilimise üle Casa de los Cabalosse territooriumil.

www.arare.eu
#arare #hispaania #andaluusia

Edit1: Wikipedia tõi olukorda teise vaate, et ei olegi tsikaad, vaid miski tirts. Kes mu vestluspartner täna hommikul siis tegelikult oli, ja miks keegi täna puude ladvus lärmi, mida pidasin tsikaadi lauluks, ei tee?
Edit2: Muidugi huvitav on see, et miks keegi ei küsi, kuidas lgp tegelane mu aia lauale sattus ja miks ta nii rahulikult mu hommikust monoloogi koos kaameraga kuulab? Lugu tegelikult fataalne. Oli teine otsustand koera joogikausis kas supelda või juua. Ja nii see juhtub kui segase peaga veekogudele läheneda, eriti öösel muidugi. On mida inimloomalgi õppida.

Lugu sellest, kuidas väljamaal olles olen sunnitud sageli “tuumapiima” jooma

Tänased mõtted sellest, et kuivõrd sügavalt toit ja toiduained ikkagi meie identiteedis tooni annavad. Ma ei ole sedasorti eestlane, kes musta leiva, kilu või heeringa puudumisel koomasse hakkaks langema (väike liialdus muidugi). Ja koju naastes ma ka kohe esimese asjana kilu võileiba ei hakka meisterdama, aga on üks toiduaine küll, mille puudumine või võõras maitse võõrsil mind väga tõsiselt häirib. See toiduaine on piim. Piima maitse peab olema selline nagu ta on Eestis. Ja piim peab olema värske, mitte selline ilma külmikuta sada aastat säiliv. Erinevates riikides elades ja olles olen pikema aja jooksul õiged tooted välja peilinud. Soomes oma kodupoes olin vist ainus, kes nurga tagant suutis normaalse päris piima üles leida ja ka ära osta. Päriselt on soomlastel ainult lahjad ja laktoosita piimatooted kasutusel. Argument kohalikelt, kellega sel teemal kõnelesin, oli tõsiasi, et soomlastel on tõesti väga palju laktoositalumatusega inimesi ja ilma rasvata tooted on promotud tervisliku eluviisi osaks. Asi selge, neil selline toidukultuur. Belgias ja Saksamaal ja Rootsis ei ole mul omale sobivat piima õnnestunud välja peilida, vist liiga lühikesed viibimised, et süvitsi minna. Prantsusmaal aga õnnestus turult reisikaaslaste abil täitsa õige maitsega piim välja võluda. Piim nagu meil koduski hea ja tervislik, kõikide vajalike vitamiinide ja rasvadega.
Nüüd siin Hispaanias on õige piima otsingud pooleli. Jah mul on piim, mille maitse on päris ok, aga see on nn tuumapiimade klassist, sest avamata moel võib ta seista ja säilida oh kui kaua. Seega iga poeskäiguga jätkan õige otsinguid. Viimati leidsin poe külmkapist ühe toote, millel oli paljulubav silt ja kena klaaspudel. Ja ta oli külmikus, mis tähendas minu jaoks seda, et see ei ole pika säilivusega ülepastöriseeritud toode. Aga see oli lolli lõks, kojujõudes ja kaupa proovides oli see kõike muud kui mu maitsele sobilik. Ongi nüüd külmikus ja ootab oma saatust. Koerale ka ei saa anda, sest on magus.
Nüüd on eksistentsiaalne küsimus, et kas jätkan otsinguid või lepin saatusega ja “tuumpiimaga”?

Pildil: “tuumapiim”, magus lolli lõks piim ja Helsingi lennujaamast kaasa haaratud rasvatu piim

Miks “tuumapiim”, arvan et see ütelus kõrgpastoriseeritud piimale on kas sellest, et sealt on kõik hävitatud, nagu tuumasõja järel oleks, või siis on see seotud piima pika säilivusega
#hispaania #anduusia #piim #toidukultuur #identiteet

67100829_10157342331649184_3780898395439235072_o