Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

See suvi on Karuisale olnud keeruline. Eriti suhetes Mesimummidega. Ja oleks siis, et köige pöhjuseks mee pätsamine Mesimummide majast. Oh ei, kus sa sellega. Karuisa tahtis vaid oma koopa ümbrust kauniks trimmerdada, aga Mesimummidele see ei meeldinud.

Esimene pauk tuli nädalaid tagasi, kui trimmerdamise ajal üks väga kuri Mesimumm Karuisale vuntsi sutsas. Ühe hetkega oli Karuisa vahetanud look’i ja teda vöis väga kergesti segi ajada Homer Simpsoniga (vaata pilte).

Önneks oli see vaid väline sarnasus, pidi Karuema köige selle juures ennast lohutama. Karulapsed aga naersid nii et vatsad vappusid, kuigi see vist ei ole viisakas teise häda üle naerda… Aga no mis sa teed, kui naer vägisi peale tuleb ja vaatepilt oli töesti rohkem kui naljakas. Puänt selles loos oli veel seegi, et Karuema andis nöu pistmispaika viinakompressiga ravida ja Karutüdruk arvas, et vöiks külma peale panna. Noh muidugi, kes see siis väikse karulapse tarkust kuulab ja önnetus oligi suurem, kui vaja – oleks ikka pidand lapse juttu kuulama, mitte Karuema, seekord. Tulemus oli see, et viina möjul läks paistetus veelgi hullemaks. Nii et… Vahel on ka emad rumalad ja lapsed targad… Önneks paari päevaha oli Karuisa jälle kena sileda olemisega ja selleks korraks lugu löppenud.

Eile aga tuli metsast trimmerdamast jällegi ärevil Karuisa: “Vaata ega mul siin nöela sees ei ole, ja siin ja siin ja siin…” Ja töepoolest vasakusse käsivarde olid Mesimummid oma 9 sutsu teinud seekord, pluss kämblas möned. Ei öpi see Karuisa ka oma kogemusest, ikka kipub sinna Mesimumme kollitama. Nüüd ongi jälle mitmeks päevaks töeline Mesi(las)käpp.

Maja ümbrus on nüüd siis kõik üles kaevatud ja ilus vesiliiv päikese käes sillerdavalt kutsumas. Mis te arvate, kas see on meie Kassi lemmik püherdamiskoht? Aga loomulikult. Kuna temal koera kombed on, siis on see püherdamine üsna koeralik:) Ja ega ta end seejärel siis ilusti Kassi moodi puhtaks laku – kassid on ju puhtad loomad – aga meie Kass on nagu koer. Väike sitt peab ikka kuskil küljes olema…
Ja liivasena on loomulikult kõige parem magamisepaik isa voodis. See on kummaline, et me oleme hakanud uksi lukustama kassi pärast, aga ta sunnik kohe teab, kui vahel kogemata üks lukustamata jääb…Täitsa huvitav, et kuidas ta seda teab? Kas ta tõesti iga päev käib ja kontrollib meie uksed läbi?
Aga see selleks, oma pereliikmeid ikka ahistatakse…Aga töömehed on Kassi peale juba päris pahased, kuna tema selline aktiivne töötegemises osalev Kiizu on…Nüüd aga oli ühel päeval kass end lindudest nii täis õgind, et ju tal siis hakkas paha…Igatahes oli ta oksendanud töömeeste autokäru kaanele hulga linnupäid ja muud seedimata rõvedust…Ja mehed olid muidugi sellest väga shokeeritud ja vihased. Ei jäänud siis muud üle, kui arvata, et see ehk polnudki kass, sest kotkad pidid ka endast maha jätma selliseid seedimata toidu väljaheiteid (või olid need kullid?) ning isa arvas, et see võis mõni suur röövalind olla, et neid meil ka siinkandis liikumas…Igatahes selleks korraks tänu isa oletusele Kass keretäiest pääses…Aga teada puha, kelle linnupead need seal tegelikult oksendatud olid…Pole kahtlustki:)

Selle lausejupi korjasin üles ühest väikesest suveniiripoest Soomes, kesk metsi ja järvi, poolel teel Lahtist Jyväskyllä… Ja see on mind saatnud nüüd juba aastaid. Kuna ikka ja jälle maailmas ringi rännates pean vastama küsimustele, et kust olen pärit, kus on mu kodu. Huvitav, et välismaal elades on see teema palju jõulisemalt päevakorras. Tallinnas ja mujal Eestis pole keegi kunagi mult küsinud, et kus mu kodu on…
Saarlased on elu aeg rändajad olnud. Juba see mereline elamine siin on seda soodustanud, et mereteed on lahti ja ahvatlevalt kutsumas noori mehi. Ja teisalt, ka parema elu igatsus meelitab mujale, sest Saaremaa kivised põllud kadakavälude vahel pole just kõige suurema maise rikkuse allikaks…Lisaks veel sõjad ja poliitilised pöörded, mis tegelikult saarlased tõepoolest tuulte pöörisesse, maailma tuulte pöörisesse on kandnud.
Samal ajal on saalased minu kogemusel maailmas ühed tugevama identiteegiga rahvas. Ole sa kus tahes Uus Meremaal või Roomas, Saaremaa kui selline põksub hinges ja annab endast märku, niipea kui see on võimalik. Ja võimalik on see ju pidevalt – sest omades mõtetes oleme me vabad reisima koju Saaremaale just täpselt nii sageli kui soovime.
Iseasi on muidugi tegelike tulemiste-minemistega. Need on piiratud. Ja seda enam need mõtetes kojutulemised on võimsamad…Neis on idealiseerimise ja unistuse mõõtu. Neis on sellist tunnet, mida kodus olles tegelikult kunagi ei adu.
Sellest arusaamiskes tuleb kodust ära käia.
Saarlased on harjunud kodust ära käima. Saarlaste kommuun mujal maailmas on päris suur, nii nagu üldse eestlastegi oma. Egas Hemingway asjata seda eestlaste värki oma raamatus pole kommenteerinud. Ju ikka pidi olema, mida märgata ja raamatusse kirjutada.
Vabariigi aastapäeva künnisel on mõtted kodust ja Eestist taas tugevamad. Siin Jyväskyläs on meil Eesti sünnipäevanädal päris tihe – Eesti ja eestlaste seltsid on organiseerinud olemisi, saadik tuleb Jyväskyllä käima, ja Kaupungikirkkos on pühapäeval Eestile pühendatud jumalateenistus. Meid märgatakse ka siin Soome järvede ja küngaste vahel. Ja toetatakse. Selline tunne nagu endal oleks sünnipäev.
Eesti Selts tegutseb Jyväskyläs juba aastaid. Ja selle eestvedajaks on siiani olnud soomlased. Nn väliseestlasi pole siinkandis kunagi eriti olnud…Küll aga on siin mõned tööle ja õppima tulnud eestlased, kes ise aga organiseerusid alles möödunud aasta detsembris, eestlaste seltsiks Jyväskyläs. Eestlaste seltse on üle maailma palju. Ja neid peetakse vanamoodsateks, millekski, mis kuulub paguluse ja nn klassikalise väliseestluse juurde. Kuid ajad on muutunud, pagulust enam ei ole, piirid on lahti ja valikud vabad. Samas seltsid sünnivad ikka, sinna kuhu koguneb paar eestlast, on ka eestluse kants loodud. See on osa meie kultuuriloost ja järjepidevusest. See on osa meie olemisest ja kodutundest. Elu ja ajalugu on sättinud nii, et kõik eestalsed ei saa alati ja ainult Eestis olla. Neid on mööda maailma laiali jagatud, kas siis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Kõik on olnud ju valikute küsimus minevikus, ja on ka nüüd. Ratsionaalsete ja ka emotsionaalsete valikute küsimus…Eestlaste uudishimu ja uue otsimise kihk on meid hoidnud elus ja tugevad läbi sajandite. Ning oleks patt meid nüüd koju paigale sundida. See kindlasti nõrgestaks meid rahvusena.
Olen sageli võrrelnud eestlasi soomlastega – eestlased on nagu krantsid koerad, kellel soontes jumal teab missugust erisorti verd ja geene, soomlased on nagu tõukoerad – nende rahvus on massiliselt segunemata, sest nad ei ole oma metsade-järvede-kaljude vahelt eriti mujale kippunud…Ning ka nende füüsiline tervis on selle võrra hapram, ja nende vastupanuvõime. Seda saan juba nüüd küll omast kogemusest väita, et nii see ongi. Eestlane kestab ja jaksab paremini. Eestlane jääb ellu, sest krantsid üldiselt jäävadki ellu.
Kuid süda jääb ju ikka Eestisse, ja saarlastel Saaremaale. Ja kui meie kodu on seal, kus on meie süda, siis oma käimistega kanname me oma kodust olemist, mõtlemist, väärtusi ja arvamusi ka mujale maailma. Me külvame oma kodu ja kodumaad teiste maade vahele ja sekka. Ja meie olemisel, meie mõtlemisel ja kultuuril on jõud ja vägi teiste rahvaste seas. Just nende inimeste kaudu, kes “kodust läksid ja mujalt õnne otsisid…”
Sest süda on küll kodus aga süda on meiega ka kaasas. Süda on sillaks kodu ja olemise vahel.
Ja eestluse traditsioonid jätkuvad. Tänagi on rahvuslikud väärtused väljamaal elavatel rahvuskaaslastele olulised. Ei ole vaja karta, et need sõjajärgsed eestluse kantsid laias ilmas kaovad, sest maailma on muutunud ja väärtused teisenenud. Ei ole nii. Maailm küll muutub ja reaalsed võimalused teisenevad. Kuid midagi on, mis on jääv. Ja see on tunne ja teadmine kodust. Ilma selleta ei saa. Sest ilma selleta ei saa olla õnnelik. Õnn aga on vajalik eksistentsiks.