Eile maabusin kui külasant öise Helsinki lennukiga, ei saand enam jalga jala ette…Ja kõik kohad olid nii haiged, et sure või sinnasamasse püsti.
See Belgia on must imenud viimsedki elumahlad ja ainult koduse kaasa hoolitsus, soolalõhe, neljaviljapuder, linde jahtiv kass, pohmelli väljamagav poeg ja päikesepaiste, ning kuskil kaugel eksamiteks õppiv Karutüdruk hoiavad veel elul hinge sees. Tänane päev on reisihaavade lakkumiseks. Muljed tulevad hiljem.
27 apr.
Karuema Päevaraamat 
Posted by Terhi on aprill 28, 2008 at 8:46 e.l.
Reisimine on alati selline suur jõupingutus. Mina käisin just Tallinnas ja üks päev läks puhkamiseks, kuigi ainult kaks päeva kohapeal viibisin. Jalad paistes, haigutus suul… Veelgi tundub, nagu pea ei töötaks täie aruga. Mõtted on ilusasse Eestisse jäänud. 🙂