Archive for the ‘tervis’ Category

Nodzuelu lõpusirgel

Novembrikuu algul libisesin kodus vetsus ja murdsin järjekordselt oma reieluu. Luude hõrenemine on hakanud võimu näitama. Tänaseks on diagnoos siiski olemas, kuid ravi ei saa alustada enne kui mu kaltsiumi ja D vitamiini tase analüüsides vastab nõuetele. Hetkel ei ole need analüüsid korras ja ma ei saa end ravile möllida. Söön hoolega kaltsiumi tablette ja neelan D vitamiini kapsleid. Pluss mutivitamiin ja Q10 lisaks.

Nodzuelu sai mu haiglaelu märksõnaks, et huumoriga käredavõitu hooldajatega voodihaigena hakkama saada. Hakkasin end Nodzuks kutsuma. Voodihaige tegelikult on puuris, mis sarnaneb seasuluga. Voodihaige tekitab oma voodisse purusid ja toidujäätmeid, voodihaige sooritab kõik oma väljaheited voodis, mistõttu lõppkokkuvõttes ongi see üks Nodzuelu (Nodzu nimi Winnipuhhist). Ja enamus elus olulisi toiminguid saab teha vaid hooldajate abiga.

Järgmisel nädalal pääsen haiglast välja. Nodzu sulus olen viimasel ajal olnud vaid laiskusest ja ööseti – näiteks ei viitsi pühapäeva hommikul kohe üles tõusta ja joon kohvi voodis ning vajan “sulu seinu” magades külje keeramiseks.

Kaheksa nädalat luumurru kipsiga on saanud mööda nagu niuhti. Viimased neli nädalat, täpsuse huvides, on veedetud siiski ortoosiga, kuna kips tekitas kanna juurde suure lamatise, mida kasvatan kokku tõenäoliselt veel mõned nädalad. Auk kanna sees oli ligi sentimeetri sügavune. Ortoosi eest võitlemist oli kõvasti. Valdavalt enesekehtestamist, tegelikult. Aga tehtud see sai ja viimaste nädalate käimistreeningud on olnud tõhusad, sest polnud kolksti kanna peale uuesti ja uuesti kukkuvat ja muljuvat kipsi.

Enese kehtestamist on haiglas patsiendina olles kõvasti vaja. Mu palatikaaslane on selles väga kehv. Ei julge ta hooldajat appi kutsuda ja kui kutsubki, siis muudkui vabandab, et segab. Koju pääsemise osas on võtnud hoiaku, et teda ei lasta välja (kuigi nii arst kui füsio on talle seletanud, et väljasaamine on patsiendi enda otsus, kedagi ei hoita vägisi haiglas), sest ta on liiga nõrk ja siis otsib endale igast väikesest köhatusest ja sügelusest tõestust sellele. Tegelikult aga on ta minust hulga tugevam, ainus vahe selles, et tema füsio ei ole teda üksi kõndima lubanud, mina aga võin üksi ka liikvele minna. Jube kurb on kuulata kuidas ta telefonis kõigile selgitab oma nõrkust ja seda, kuidas teised kõik tema pärast peavad asju tegema ja siis läheb silm vesiseks ja nutt kipub silma. Ja siis päriselt ka füüsis nõrgeneb ja voodist püsti tõusmisel tekib peapööritust ja samm muutub töntsiks. Aga see kaob, kui füsio talle meelde tuletab, et kõik algab kõrvade vahelt ning vanaproua suudab selle järel teha kümneid ringe koridoris,
Jõuluks ta koju ei saa, sest ta on suutnud kõigile selgeks teha kui saamatu ta on, mida ta tegelikult ei ole, kui talle seda meelde tuletada. Olen siin temaga ühes palatise veedetud ajal saanud selgeks selle, kuivõrd me oma vanaemasid ja vanaisasid saame elujõulisena hoida kui nende meeleolu ja eluhoiakud rõõmsad ja positiivsed suudame hoida. Saba püsti, nagu minu tütreke mind motiveerib.

Koerad on paremad kui arstid

tessa

Vat kui arst sulle räägib, et vaja on rohkem liikuda, siis kuulad ja noogutad kaasa, aga oluliselt harvem asud seda ka teostama. Aga kui koer sulle oma pruunide silmadega otsa vaatab ja õhtusele/hommikusele käigule kutsub, siis võid ju üritada talle seletada, et väsinud ja kondid kanged, ta ei kuula sind selles asjas – lihtsalt kutsub. Ja kui sa siis ikkagi ei lähe, siis haarab sinu kingitud kondi hambu ja vintseldab sabaga nii kõvasti, et tõesti peksabki sind mugavustsoonist välja. Võtadki oma jalutuskepi ja londid kaasa. Aitad nuusida põõsastes ja rohutuustides ja kiidad kutsut selle eest, et ta nabirmehe ukse ette vaid pissis. Ja vaatamata ilmale, väsimusele, millele iganes. Kui sul on seltsiliseks koer, siis pole pääsu – pead tegema need käimised iga päev.

Ja kui nüüd päris ausalt asja kokku võtta – arstide jutt liikumise vajalikkusest on kena. Aga teostuse poole pealt on koer kindlasti parim. Sõnaga – kellel veel koera pole, võtke endale sõber, näiteks hoiukodust või varjupaigast, ja te ei kahetse. Elu kvaliteete muutub. Ja mitte vaid füüsilises mõttes, vaid ka vaimses mõttes. Ühed sügavad pruunid silmad toovad kindlasti soojust teie päeva.