Archive for the ‘Karuema’ Category

12 aug.

Hommikus on asju

Posted by Karuema in elustiil, emotsionaalne, isiklik, Karuema, loodus, mujal maailmas, reisimine.

Siin Casa De Los Caballos, Andaluusia mägedes on hommikud varajased ja asjalikud. Kell 3.39 hakkab naabri kukk kirema, seejärel koerad haukuma ja kõige tipuks hakkavad esimesed lammaste satsid liikuma, karjakellade helina saatel. Väljas veel suur pime ja minul keeruline aru saada, et kuidas ja kuhu ja miks nii vara.

Kuked kirevad umbes iga tunni tagant. Tõsine mõtlemise koht, et kust neil selline ajataju, ei ole ju kanalas kella ega oskaks nad seda ka vaadata. Aga nii on.

Kell viis ajasin end üles, sest uni oli juba hulga aega tagasi minema pühitud ja polnud mõtet ka voodis vedeleda, seda enam et väike nälg tundus tulevat 🙂 Eile õhtune riisi-makra salat läks suurepäraselt tortillapannkoogi vahele ja maitses hästi, kohvist rääkimata, pätikohvist rääkimata 🙂

Tänase varahommikuse ilma kohta võib kohalikus kontekstis öelda, et oli “öökülma”. Veider, aga nii see on, regulaarselt ilmateadet vaadanuna võin väita, et kõige jahedam on siinkandis hommikul kella kuue paiku. Täna oli viimase aja jahedaim, ainult +16 kraadi.

Esimene traktor tõmbas mootori tööle kell pool kuus, kusjuures eemalt paistev maantee oli juba kella viie paiku autotulesid tulvil. Märk sellest, et inimesed liikvel. Minemas tõenäoliselt tööle. Selle traktori kohta tahtsin veel seda välja tuua, et sel oli üüratu prozhektor otsa ette pandud, nii et tema pimedas igal juhul pidi nägema, kuhu ta läheb. Kas ta aga sellega ka nägi midagi teha, vat ei tea, sest kohalik pime on ikka väga pime ja päikese ärkamseni on aega. Sestap, kõik kes end kuskile miskit tegema sätivad, peavad arvestama, et pime on. Mu kohvijoomisega samuti, nii pime oli, isegi tule valgel õues, et keeruline oli tumeda kohvivee valamine tumeda sisuga tassi 🙂

Nüüd on kell saanud seitse ja taevas on märke. Päev hakkab tasapisi tulema.

Ahjaa, üks asi veel. Täna oma esimest hommikukohvi pimeduses oliivipuu all juues ja taevasse vahtides nägin tähte langemas. Aga soovida miskit ei jõudnud. Aga mõtlesin samal aja oma tütrele, juhuslikult. Üldiselt ma väga neid langevaid tähti oma elus pole näinud. Ja täna kogesin, et peab ikka pea kogu aeg neid soove täis olema, et soovida jõuaks, sest tähe kukkumise kiirus on muinasjutuliselt kiire. Nii nagu on muinasjutuline see kogemus iseenesest.

päikesetõus1

5 aug.

Natuke reisijuttu, et kuidas hakkama saada kui asjadest ja olukordadest väga ei tea

Posted by Karuema in Karuema, keel ja kõne, kunst, reisimine, varia.

Pealkiri on natuke liialdav muidugi, ikka saab hakkama. Miks ei peaks. Aga näiteks Andaluusiasse kohale jõudes, ilma erilise ettevalmistuseta, võid üsna napakasse olukorda sattuda. Kõigepealt elementaarsest. Lähed sellise suure rahva juurde külla, oleks kena keelt osata. Mitte poriseda, et on ikka enesekesksed need hispaanlased, prantslased, itaallased. Suurel rahval on see eelis, et ta saab oma keelega natuke rohkem maailmas hakkama kui alla miljoni inimesega eesti rahvas. Nii lihtsalt on. Ja kuigi see täiesti totaalselt hispaaniakeelne inimene su vestluspartnerina üritab kõigest väest ennast sulle arusaadavaks teha ja üritab ka sinust aru saada, siis ühel hetkel hakkab piinlik, et kuidas ma nii lugupidamatu võisin olla ja isegi korralikku sõnastikku kaasa ei võtnud. Aga leidsin lahenduse, telefonis on ju internet ja google translate on päris asjalik, vähemalt eesti keelest hispaania keelde keeramast ja vastupidi. Ja vestluspartnerigi silm läheb särama, kui sa pusid oma kange keelega seda ilusat hispaaniakeelset lauset kokku veerida. Nunnumeeter põhjas igal juhul, ja võõristussillad kaovad.

 

sõnaraamat

 

Teine kogemus, mis täna kirjutamist tahtis, on võib olla paljude jaoks juba teada asi, aga minu jaoks midagi, mida olen küll kuulnud, kuid millest olen siiani pääsenud. See on etteostetud muuseumipiletite teema. Nimelt, kolmapäev on mul plaanitud Malaga päevaks. Sõidan nagunii teisipäeva õhtul sinna linna, pikk sõit suhteliselt, tuleb siis ikka kauemaks proovida jääda (kauemaks ei saa, sest Pontu, mu Andaluusia koer ju ootab mind). Nii otsustasingi ühe päeva niisuguse ilusa ja kultuurilise teha, Malagat nautida. Vahelduseks siin mägede ja oliivisalude vahel toimetamistele. Öömaja sain keset suurt turismihooaega üllatavalt soodsa, kesklinnas 24 euri öö. Pole paha, ütleks. Otsustasin siis ka oma huviobjektidega tutvuda, et olla natuke teadlikum turist – plaan on minna Picasso muuseumi ja Malaga katedraali.  (Picasso muuseumis olen kunagi ka USA-s käinud, aga täna lugesin, ei mäletanud seda tollasest, et Picasso ei ole ise kunagi USAs käinudki, aga see selleks). Ja mis ma sealt siis leidsin, soovitatakse piletid ette ära osta, et ei peaks kohapeal piletijärjekorras vaevlema. Tean tean, see pole miskit uut, aga ma tõesti pole nii tipp turismihooajal kuskil piletisabas vaevelnud ja tegelikult ma ei kujuta ette ka, et kas seal siis tegelikult on hullumaja selles piletisabas või ei ole. Eks seda saab näha ja kirjutada siis peale Malaga päeva. Picasso piletite ostmine läks suhteliselt lihtsalt, ainult selle lõppversiooni mobiilirakenduse avamine jäi minu jaoks müsteeriumiks, saatsin pileti omale meilile ja ju kuidagi ikka sisse saab. Probleem aga tekkis katedraali piletitega. Natuke muidugi ka keeleprobleem. Esiteks, ainult hispaaniakeelne veeb, teiseks nõutakse mingit pif/cif asja – no selle hammustasin ka läbi, ja makset esimese raksuga ei saanudki teha. Pärast lõuna pausi otsustasin uuesti proovida, ei raatsinud alla anda, ja vualaa! toimis seekord. Mõtlesin et miks nad seda pif/cif asja tahvad, see on tegelikult mingi isikukood vmt. Äkki on turvalisuse pärast? Ja äkki on turvalisuse asi ka see piletite ette müümine, sest see on ju koos isikustamisega – iga pileti omanik on keegi, kelle panga konto ja nimi ja muud asjad peavad kuskil identsetena kokku saama. Vat ei tea. Aga nüüd on kõik ettevalmistused tehtud. Ainult seda ei ole veel otsustanud, et kuidas oma eksistents sel kuumal päeval kindlustada. Katedraali pääsemise aeg on mul kell 15. Picasso juurde vantsin hostelist juba enne kümmet, see on veel täitsa talutav. Ja Picasso juurest katedraali on ka suht lühike maa minna. Kaabu ikka pähe, arvan, päiksekaitsekreemi peab seekord vist väheke vastutustundlikumalt suhtuma, vähemalt nina peale panema, sest sealt on üks kiht nahka juba koorunud. Ja üks tore asi veel, rattad, mis mind siia sinna viivad, saan jätta hosteli alla garaazhi terveks ööpäevaks, pisikese tasu eest, aga igal juhul on see mõistlik, sest auto on seal jahedas ja pole vaja linnavahel parkimisega jaurata. Ja muidu ka rahulikum ringi hõljuda ja selle asemel, et liikluses vaevelda, ehk hoopis tõsise turistina pilte klõpsutada 🙂

#andaluusia #hispaania #malaga #reisivkaruema

21 juuni

Koerad on paremad kui arstid

Posted by Karuema in Karuema, koer, tervis, Tessa, varia.

tessa

Vat kui arst sulle räägib, et vaja on rohkem liikuda, siis kuulad ja noogutad kaasa, aga oluliselt harvem asud seda ka teostama. Aga kui koer sulle oma pruunide silmadega otsa vaatab ja õhtusele/hommikusele käigule kutsub, siis võid ju üritada talle seletada, et väsinud ja kondid kanged, ta ei kuula sind selles asjas – lihtsalt kutsub. Ja kui sa siis ikkagi ei lähe, siis haarab sinu kingitud kondi hambu ja vintseldab sabaga nii kõvasti, et tõesti peksabki sind mugavustsoonist välja. Võtadki oma jalutuskepi ja londid kaasa. Aitad nuusida põõsastes ja rohutuustides ja kiidad kutsut selle eest, et ta nabirmehe ukse ette vaid pissis. Ja vaatamata ilmale, väsimusele, millele iganes. Kui sul on seltsiliseks koer, siis pole pääsu – pead tegema need käimised iga päev.

Ja kui nüüd päris ausalt asja kokku võtta – arstide jutt liikumise vajalikkusest on kena. Aga teostuse poole pealt on koer kindlasti parim. Sõnaga – kellel veel koera pole, võtke endale sõber, näiteks hoiukodust või varjupaigast, ja te ei kahetse. Elu kvaliteete muutub. Ja mitte vaid füüsilises mõttes, vaid ka vaimses mõttes. Ühed sügavad pruunid silmad toovad kindlasti soojust teie päeva.