Posts Tagged ‘elu’

Nodzuelu lõpusirgel

Novembrikuu algul libisesin kodus vetsus ja murdsin järjekordselt oma reieluu. Luude hõrenemine on hakanud võimu näitama. Tänaseks on diagnoos siiski olemas, kuid ravi ei saa alustada enne kui mu kaltsiumi ja D vitamiini tase analüüsides vastab nõuetele. Hetkel ei ole need analüüsid korras ja ma ei saa end ravile möllida. Söön hoolega kaltsiumi tablette ja neelan D vitamiini kapsleid. Pluss mutivitamiin ja Q10 lisaks.

Nodzuelu sai mu haiglaelu märksõnaks, et huumoriga käredavõitu hooldajatega voodihaigena hakkama saada. Hakkasin end Nodzuks kutsuma. Voodihaige tegelikult on puuris, mis sarnaneb seasuluga. Voodihaige tekitab oma voodisse purusid ja toidujäätmeid, voodihaige sooritab kõik oma väljaheited voodis, mistõttu lõppkokkuvõttes ongi see üks Nodzuelu (Nodzu nimi Winnipuhhist). Ja enamus elus olulisi toiminguid saab teha vaid hooldajate abiga.

Järgmisel nädalal pääsen haiglast välja. Nodzu sulus olen viimasel ajal olnud vaid laiskusest ja ööseti – näiteks ei viitsi pühapäeva hommikul kohe üles tõusta ja joon kohvi voodis ning vajan “sulu seinu” magades külje keeramiseks.

Kaheksa nädalat luumurru kipsiga on saanud mööda nagu niuhti. Viimased neli nädalat, täpsuse huvides, on veedetud siiski ortoosiga, kuna kips tekitas kanna juurde suure lamatise, mida kasvatan kokku tõenäoliselt veel mõned nädalad. Auk kanna sees oli ligi sentimeetri sügavune. Ortoosi eest võitlemist oli kõvasti. Valdavalt enesekehtestamist, tegelikult. Aga tehtud see sai ja viimaste nädalate käimistreeningud on olnud tõhusad, sest polnud kolksti kanna peale uuesti ja uuesti kukkuvat ja muljuvat kipsi.

Enese kehtestamist on haiglas patsiendina olles kõvasti vaja. Mu palatikaaslane on selles väga kehv. Ei julge ta hooldajat appi kutsuda ja kui kutsubki, siis muudkui vabandab, et segab. Koju pääsemise osas on võtnud hoiaku, et teda ei lasta välja (kuigi nii arst kui füsio on talle seletanud, et väljasaamine on patsiendi enda otsus, kedagi ei hoita vägisi haiglas), sest ta on liiga nõrk ja siis otsib endale igast väikesest köhatusest ja sügelusest tõestust sellele. Tegelikult aga on ta minust hulga tugevam, ainus vahe selles, et tema füsio ei ole teda üksi kõndima lubanud, mina aga võin üksi ka liikvele minna. Jube kurb on kuulata kuidas ta telefonis kõigile selgitab oma nõrkust ja seda, kuidas teised kõik tema pärast peavad asju tegema ja siis läheb silm vesiseks ja nutt kipub silma. Ja siis päriselt ka füüsis nõrgeneb ja voodist püsti tõusmisel tekib peapööritust ja samm muutub töntsiks. Aga see kaob, kui füsio talle meelde tuletab, et kõik algab kõrvade vahelt ning vanaproua suudab selle järel teha kümneid ringe koridoris,
Jõuluks ta koju ei saa, sest ta on suutnud kõigile selgeks teha kui saamatu ta on, mida ta tegelikult ei ole, kui talle seda meelde tuletada. Olen siin temaga ühes palatise veedetud ajal saanud selgeks selle, kuivõrd me oma vanaemasid ja vanaisasid saame elujõulisena hoida kui nende meeleolu ja eluhoiakud rõõmsad ja positiivsed suudame hoida. Saba püsti, nagu minu tütreke mind motiveerib.

Suvereporter 2

Hommikul kell 7.03 hakkas keegi mu nägu noolima, külm nina nügis nõudlikult mu kätt ja kaks pruuni koerasilma vaatasid ootavalt. Tessa oli koos muu rahvaga eile siia jõudnud ja mälestus eelmisest suvest, kui me hommikul vara mere äärde lontisime, oli koera mälus alles. Armas.

Ajasin dressipluusi pidzhaama peale ja tõmbasin kalossid jalga. Ning nii me läksime. 

Kohustulik pissimine naabrite ukse ees ja kõikvõimalikud põõsaalused ja esimesed metsmaasikad ja varahommikune merevärskus. Kohtasime ka paari varajast kalameest, kes merelt tulid, muidu oli vaikne. Läänetaevas oli roosakas ja paljulubav – ma küll täpselt neid ilmaennustusi ei tea, aga lootus on, et ehk tuleb kena päev. Tuligi.

Muidu on meil see elu siin nagu Gearald Durrelli raamatus “Meie pere ja muud loomad”, ainult selle erinevusega, et laste sõbrad pole veel kohale jõudnud ja perekonnas on ka isa. Muideks, kes ei tea, mida suvel lugeda, siis võiks selle raamatu küll ette võtta. Muhe ja nagu päris.

Päev oli täis tööd, muru niitmine on siin suur ettevõtmine, ilma pissipausita umbes kümnest kolmeni jutti, kui seda traktoriga teha.

Kass on ka leitud, ja turva kaalutlustel tilgutan ta sööki nüüd kaks korda päevas natuke rahustit, mille tulemuseks on üks kena ja magav rahulik kodukass, keda vaid esiukse kääks ehmatab. Ehk homme saab ukse hinged õlitatud, siis on nagu kõik mured selleks korraks ehk otsas.

PiltPilt

Kuhu me vahel kaome?

Argipäeva, üksindusse, iseendasse, metsa, mere äärde… Vahel pistame sealt nina välja ja nuusutame maailma, kus teised toimetavad ja siis kookonisse tagasi. 

Mõnedki loomad poevad vahel peitu – siilid, teod, kilpkonnad… isegi kass peidab nina kõhu alla saba taha peitu, kui tahab rahu saada. Inimese kohta öeldakse, et ta pidavat olema sotsiaalne olend. Mida see siis tähendab? Et inimene ei saa, ei taha, ei oska ilma teisteta? Et tal peab kogu aeg mingi kamp ümber olema, mingi sootsium? 

Samas ka üksindus võib halvasti lõppeda. Aastaid tagasi Teze kloostris nädalat veetes juhtusin nägema, kuidas üks rootslane, peale mõnda päeva aiaga piiratud alal, mis oli mõeldud üksinda vaikuses mediteerimiseks, segi läks. Kuidas ta sealt riideid seljast kiskudes ja karjudes väljus… Pole ka just mõistlik? Või?

Muidugi võib alati mõtiskella, mis on mõistliku ja mõttetu piir? Kust algab tasakaal? Ja kuidas end leida taas, kui vahel ära kaome?

äkki polegi inimesel ja teol fiosoofilises mõttes suurt erinevust? Ja äkki selles filosoofias ongi vastus tasakaalu küsimusele?

Pilt

Käpad mulda ja nina päikese poole

No mida te tegite nädalavahetusel?

Mida üldse tehakse nendel imelistel päevadel, harvadel sellistel, kui kõik klapib – on ilus ilm, on aega ja on tuju. Ja on ka füüsiline vorm (st kondid ei valuta ) tegutsemiseks.

See nädalavahetus oli peaaegu selline. Vähemalt selle nädalavahetuse pühapäevane osa.

Tulemusi näeb alljärgnevalt fotosüüdistuselt:

Pilt