Archive for the ‘sõbrad’ Category

Kodustame soomlasi :)

Eile käisid meil külas Ari ja Tuija. Tegin neile pannkooke, eesti moodi – hakkliha ja juustuga siis soolaseks ning moosiga magusaks sinna peale. Vilma pannkoogipulbrist tegin taigna – ses möttes muidugi petukaup, et oleks oma vanaema retsepti järgi teinud, oleks väheke teine tera olnud. Aga kiireks läks ja väike laiskus oli ka peal… Ja siis me muudkui söime ja söime ning rääkisime igasugustest huvitavatest asjadest. Rääkisime Eestist ja Soomest ja reisimisest ja elamisest… Rääkisime ka sellest, kuidas minu raamatuesitluse pussnoateema ühe soomlase üles ärritas, lausa nii, et ta sellest blogima hakkas ning ennast soomluse kaitsjaks (minu rünnaku vastu) arvas…Ari ja Tuija arvasid ka, et ajad on muutunud ja pussnoa kultuur on küll vana ja soomlaslik, kuid tänapäevases koolitulistamiste ajastul selle avalik reklaamimine küll enam möistlik ei ole… Noh ja kui siis arvesse vötta veel seda, et Matti Nykänen oma naist iga natukese aja tagant pussitab ja möni teine avaliku elu tegelane ehk ka, lihtsatest napsitajatest rääkimata, siis…

Ari ja Tuija on ses möttes huvitav abielupaar, et nad on huvitatud teistest rahvustest – mölemad on öppinud vene keelt ja Tuija tahaks rongiga läbi Venemaa seigelda. Selle idee me muidugi laitsime kollektiivselt maha – turvalisuse pärast. Kuigi mine tea, ehk see ei olekski enam nii hull idee?

Ari öpib aga sügisest saadik eesti keelt ja on väga huvitatud igal vöimalikul juhul selle praktiseerimisest. Noh, me ikka räägime sellist segakeelt, kui kohtume. Kuid Ari eesti keel on väga korralik. Tema siinne öpetaja, Mari-Liis Lemmety on muidugi ka väga hea öpetaja ja Ari on ka vist andekas keeltele, arvestades tema eelnevaid keeleöppimise kogemusi ja huvi. Aktsenti tal juba praegu peaaegu et ei ole…

Igatahes, oli tore ja pannkooke teeme järgmine kord siis, kui lumi on sulanud ja saab välja terrassi peale istuma minna…

Möned asjad lihtsalt on ilusad

KLIKI ja näed rohkem pilte/CLICK and you can see more pictures

Jälle üks nädal hakkab otsa saama, kuid minul mölgub ikka veel meeles eelmine nädalavahetus söprade juures Seinajoel. Siis kui sai ka teatris käidud ja Sofi Oksaneni Puhdistust vaadatud. See oli ilus reis ja nüüd neid reisi pilte oma sotsiaalsetesse vörgustikesse üles riputades, tuleb kogu see mönus talvine Etela-Pohjonmaa taas silme ette. Ja mis meelel, see keelel, ammu teada asi. Kogu selle reisi ajal oli mul tahtmine lauda Ülo Vinteri Pöhjamaa laulu. Umisesin seda siis ka ja seletasin oma reisikaaslasele Pauliinale, selle laulu päritolu ja mötet.

Siin see siis ka elavas esituses. SPECIALLY FOR YOU PAULIINA AND LEENA AND ANNI, SONG ABOUT “POHJONMAA”. Thank you for a wonderful weekend!


Mitte ilusat pole vaja otsida, aga sellist, keda suudad taluda…

Elamine on üks imelik asi, sa pead sealjuures ka teiste inimestega enda ümber hakkama saama, mitte üksi iseendaga. Fakt on see, et teatud suhetes sa lihtsalt seisad silmitsi tösiasjaga, et need inimesed on su ümber, sugulased näiteks, ja sa ei saa midagi teha, sa ei saa neid valida, kui ka sooviksid, ja sa pead nendega leppima…
Teisalt, ülejäänud inimised su ümber on köik valitavad – töökollektiivis, koolis, tänaval, seltskonnas, perekonnas…sa satud nende inimestega kokku, oled samas aeg-ruumis mingi aeg…Kui meeldib, saad seda olukorda pikendada, kui ei meeldi, saad minema jalutada, ja need inimesed kustuvad su eluloost, kasvöi osaliselt…Vahel on ka nii, et ei kustu, jäävad südamesse…fakt on aga see, et sa valid, kes nad on, ja mis positsioonis nad sinus ja sinu jaoks on…
Eriline valik aga on elukaaslase valik – ühest küljest nagu vaba, aga samas, kui sa oled ta valinud – siis on ta nagu sugulane…sa pead temaga leppima…kuid mitte alati ka löpuni – vöid käivitada jällegi oma vabade valikute rezhiimi ja seda rakendada…
Olen palju sellele möelnud, et mismoodi see elukaaslase valimine käib, ja ma olen aru saanud, et me valime tavaliselt valesti (ses mõttes, et valede kriteeriumite järgi, valimise protsess on vale). Ja jummala önn on, et sageli need valikud õnnestuvad ja head valikud tekivad…Me valime ju tavaliselt selle järgi, kes meile hirmsasti meeldib…Onju? Et nii ilus (see kipub olema esimene kriteerium, mida valimistel järgitakse), nii hea, nii vahva, jne jne…
Tegelikult me peaksime valima hoopis selle järgi, et kelle puudustega me suudame koos elada, kelle vigu me suudame aktsepteerida ilma, et see meile endile masendust ja stressi tekitaks, kelle veidrused me talume ja kelle halvad harjumused meid ei ärrita… Meie valikute põhimõtte peaks olema, et mitte ilusaid ja häid me ei otsi, vaid otsime neid, kelle puudused meid kõige vähem häirivad…Sest nagunii me kõik oleme puudustega, ideaalseid ja täiuslikke ju ei ole…
Häid ja õnnelikke valikuid kõigile…

Hulluse ja hulluse vahel – pildikesi sõbra abielust

Mingi aeg tagasi keegi jutustas mulle, kuidas Lapi naised vähemalt korra aastas hulluks lähevad (arvan, et see jutustaja oli Maarja, kuid pole kindel). Mingi müstika ja hullumeelsus on nende naiste olemises ja tegemises. Mingi salapära ja segiolek. Niiöelda kultuurilise traditsioonina…

Ei tea Lapi kultuuri nii detailselt ja ei oska öelda, kas see ka päriselt nii on, kui jutus räägitud, ja kas see kõiki Lapi naisi puudutab, aga…
Kuid ühel minu siinsel sõbral on Lapi naine ja see on küll segi läinud…Armukadedus on nii suur, et ta ei luba oma abikaasal näiteks tööle tulla, sest töölt võib mees kogemata naise teadmata helistada oma paljudele potentsiaalsetele pruutidele ilma naise teadmata, ja kindlasti mees tööl ainult selleks käib, et siis seal salaja võõraste naistega suhelda…Samuti ei saa mees minna üksi komandeeringusse, naine käib alati kaasas – sest komandeeringud on ju täis potentsiaalseid uusi pruute, ja vanu ka…Permanentselt on mu heal sõbral kahtluse alustena kolm erinevatest riikidest naistuttavat, kellega suhtlemist oma seaduslik naine keelab ja kiivalt jälgib ja kellega suhtlemisest iga kord skandaal tekib. Näiteks kui keegi kirjutab mu sõbrale e-maili, siis ei tohi isegi lihtsalt vaid sõpruse märgiks sinna kirjutada sõnu armas või kallis, või kallistan, sest nendest tekib kohe peretüli. Ahjaa – naine loeb pidevalt mehele saabuvaid e-maile ja sms-e ja iga kahtlase sõnakese ilmumisel tekitatakse skandaal…Hiljuti, vastselt mehe mailikasti kallale pääsenuna, luges ta läbi oma mehe kirjavahetuse alates aastast 2003, ja tegi märkmeid kaudsetest vihjetest, millega edaspidi oma patust meest liistule tõmmata…Naisel kulus selleks mitu ööd ja päeva…Nüüd on peres vaid üks mailiaadress, kuhu kõik oma kirju saavad…Ja mida perenaine tähelepanelikult jägib…Jne jne. Mõned inimesed on, kes ei ole veel kahtluse alla sattunud, mina olen üks nendest, ja minuga võib see inimene suhelda, veel. Ja vb olla on paar sellist inimest kuskil veel, kellega suhtlemist mu sõbrale ette ei heideta…Kuid kus on see piir…Kui kaugele võib minna… Kust hakkavad armukadeduse puhul hullumeelsuse tunnused…
Selle sõbra kaasa on õnneks saanud aru, et peab vist ka natuke psühhiaatri abi paluma, kaks korda on juba käinud vastuvõtul ja saanud ka ravimid…Aga kui kaua jaksavad kodused?Ja mis lõppkokkuvõttes ikkagi saab? Kas midagi muutub vaid meditsiini abil? Või on see tõesti see Lapi hullus, mis nüüd niimood välja lööb?

Inimesed minu elust

Täna on sünnipäev minu kunagisel pinginaabril Merlel. Kahjuks mul ei ole ei tema telefoni ega ka tema mailiaadressi, et talle helistada ja kõik ilus otse välja öelda (nii nagu ma näiteks Riina ja mõne teise vana hea sõbra puhul saan teha)…Elu on lihtsalt asju nii sättinud, et peale kaheksanda klassi lõpetamist on rajad eri suundadesse läinud…Aga ma mäletan iga kevad 6ndal mail, et tal on sünnipäev ja ma mõtlen ta peale, igal aastal sel ühel kindlal päeval…Ehk ta kunagi satub ka siia blogisse ja saab teada, et ma talle täna mõtlesin ja mõttes palju palju head ja ilusat soovisin.

Merle oli kooliajal hästi ilus tüdruk, pruunide silmadega, lokkis juustega, ja mis kõige olulisem, lisaks ilule oli ta ka tark, tõepoolest hästi tark. Hinded olid tal ainult viied kogu aeg, aga ta oli ka nutikas, mitte selline tavaline tuupur, et häid hindeid saada. Merle oli ka hästi sportlik – mängis võrkpalli ja käis trennis. Ta oli tõeline poiste lemmik ja klassi esimene kaunitar vastuvaidlematult – alati koolipidudel esimesena tantsupõrandal ja poisid vesiste suudega järgi vahtimas…Mina olin selline inetu pardipoeg – haigete jalgadega ja seetõttu absoluutselt ebasportlik ja tüsedusele kalduv. Ning väga tark ma polnud ka, selline keskpärane. Ja praegu tagantjärele mõeldes – see oli tõesti imelik, et me sõbrad olime, et temasugune staar minusugusega üldse suhtles ja mind sõbraks ja pinginaabriks pidas. Ma arvan, et see oli sellepärast, et ta lihtsalt oli (ja on) ka väga hea ja armas inimene.

Mäletan, et kaks asja, milles ma füüsiliselt tahtsin alati Merle moodi olla, ja mis mul kunagi ei õnnestunud. Ma tahtsin, et mul oleks sellised jalad, kui Merlel olid, ja ma tahtsin ka suveti niisama pruuniks päevituda, kui Merle. Ja kumbki üritus mul ei õnnestunud 🙂 Mäletan, et kui me kahekesi koolist koju tulime ja minu seda pruuniks saamise soovi arutasime, siis me lausa tegime kindla strateegia, et kuidas see pruunistumine siis ikkagi peaks rohkem õnnestuma. Takkajärgi mõeldes oli see päris naljakas. Viimasel koosveedetud kevadel – kaheksanda klassi lõpus, lõpueksamiteks valmistudes veetsime päevi Järve rannas koos õppides, Merle aitas mind matemaatikas, ja ma ei mäleta, et mul oleks vaja olnud talle samaga vastata:) Arvan, et tänu Merle abile, sain ma mata eksami kaheksanda klassi lõpus lausa viiele tehtud. Tõeline kangelastegu minusuguse matakeenjuse puhul muidugi (vaata eelmist postitust keska mata lõpueksamist, mis enam sugugi nii särav saavutus polnud). Samast ajajärgust, kaheksaklassilise kooli ajal mata tundides oli mul ka teine matemaatika “tark mees taskus”, meie Väints, kellega mata tundides klassi eripära tõttu kõrvuti istusime (mina va loru ja lollpea siis kahe matageenjuse, Merle ja Väintsu vahel)…

Sellised mõtted siis seoses armsa sõbra ja pinginaabri sünnipäevaga. Virtuaalsele õnnesoovile lisatud minu oma tehtud pilt sinililledest Tabasalu pangalt paar nädalat tagasi.

Nõuandeid 16 aastastele

Tiialt sain meemi. Et kui saaks, siis 10 asja mida teeks praegu teisti kui 16 aastaselt….
1. Oleks pidanud valima reaalkallakuga klassi keskkoolis, mitte ei oleks pidanud loobuma kergema variandi kasuks
2. Hakkaksin teadlikult ja sihikinldalt rühkima oma unistuse, arstiameti suunas ja loobuks igasugu tilu-lilust
3. Ei kuulaks neid inimesi, kes väidavad, et ma olen muusikaliselt andekas, ja hoiduksin ahvatlevatest intrigeerivatest pakkumistest õppimise ja koolitöö asemel/kõrval igasugu tingel-tangeliga tegeleda…
4. Oleks pidanud olulisi asju taipama ja nendesse asjadesse veidi tõsisemalt suhtuma, elu ei ole mäng… Järgmised asjad tulevad juba sellest perioodist, kui olin 18 aastat vana. 16 aastaselt rohkem vigu ei teinud…
5. Oleksin pidanud koolis õppima, mitte kooli läbi käima
6. Oleksin pidanud valima uue unistuse julge realiseerimise – ajakirjandusosakonda bakasse mineku
7. Oleks pidanud vähem poistega ja muude kõrvaliste tegemistega jaurama
8. Oleks pidanud oma vanematesse suurema empaatiaga suhtuma
9. Oleks pidanud vähem olema taidlusaktivist ja rohkem sisuliste asjadega tegelema. Minu arvates on need igasugused koolivälise tegevuse ahvatlused koolis küll kenad, kuid neid kipub olema liiga palju, ja nad kisuvad sin pealiini pealt kõrvale. Tekib mulje, et elu ongi selline pidu ja pillerkaar kogu aeg, kus tantsitakse ja lauldakse, aga matemaatikat ei sallita…
10. Oleks pidanud ka oma hingeharidusega ka rohkem tegelema…

Lee, Teine Kaja, Metsapiiga, Usku, ja Usku sõber Sven võiksid seda meemi ka teha:)

Tyrät rytkymä ja teised toredad tegemised….

Eile õhtusöögil oli meil traditsiooniline eesti ja soome keele ja kultuuri süvendav kursus ka. koos muusika ja sõnavaralise enesetäiendusega. nüüd mu soome kolleegid-sõbrad teavad, et eestis ei maksma öelda sõna tyra, näiteks. ja seoses soome endise välisministri seksiskandaaliga, arutasime siis kõiki neid roppe ja siivutuid sõnu mõlemas keeles…noh meil on selle seltskonnaga nii, et ühest sõnast on võimalik sügav sisuline arutelu aretada väga lihtsalt. lihtsalt, piisabki ühest sõnast, et õhtu otsa arutlusainet oleks…noh seekord oli see sõna “tyra”. sest enne Laura õhtusöögipidu viskas Päivi õhku lause että pandan tyrät rytkumä siis perjantaina…oli vist nii see kirjaviis?
ja siis tõdeti, et kyllä need pahad sõnad hakkavad palju parmini pähe kinni…et vat normaalselt õpid keelt aastaid, ja ikka unustad, et mida ja kuidas öelda…aga vot kui miskit sellist siivutut on, siis kõpsti, kohe kõik meeles, ja rohkem ka veel…

edit: väljendit “tyrät rytkymä” kasutavad soomlased juhul, kui mingi pidu on tulemas ja saab lõbutseda, ja soome keeles selle rumalat ega ebasündsat tähendust ei ole. otsetõlkes, et paneme põrnad rappuma vmt siseelundite raputamist peetakse siin silmas. ja kultuurilises tähenduses pidutsemist, lõbutsemist. vat sedasi siis…

Elu naudingud ja sõbrad

harva on mu elus juhtunud, et söök on selline nauding olnud, millest hiljem kirjutada…või mida niimoodi mäletada, et lausa pisar tuleb silma…
eile käisime külas kolleeg Laural, nii öelda soolaleiva üritusel. Laura oli valmistanud meile kolmekäigulise õhtusöögi. see sisaldas toorsalatit õhukese kergelt suitsutatud singi, melonite, annanasside, värske kurgi ja munaga…pearoaks oli ise tehtud kalkunisink, kitsejuustu kastmes, ahju juustukartulitega ja siirupis hautatud al dente värskete porganditega… ning magustoit oli valge shokolaadi-toorjuustu kook kohvilikööriga ja tsiili käsitsi korjatud maasikatest tehtud vahuveiniga….
kui üldse millegi kohta saab elus öleda excellent, siis selle söögi kohta…sest see oli nii maitsev, et ei ükski eliitrestoran pole sellist maitseelamust mulle veel pakkuda suutnud…Laura oli sellesse sööki lisaks suurepärastele ainekombinatsioonidele pannud ka vist kogu oma südame…
ja kõik see poleks ehk nii eriline, aga lugu on selles, et Laura on pime. kujutage nüüd ette, kuidas te kõik see kraami endale koju toote (ta käis ise ostlemas ja tegi ise kõik söögiga seotu. ostmas oli Päivi abiks vaid kaupade silte lugemas, ja lettide vahelist navigeerimist kiirendamas) ja õhtusöögiks vormite kinniste silmadega….
Kiitos Laura, se oli täysin erinomainen:)

I’m Chiara, and I’m coming from Italy…

Kellel on kõige suuremad ja pruunimad silmad, nagu mängukarul?
Chiaral.
Kes oskab kõik enda heaks tööle organiseerida?
Chiara.
Kes selle julma ekspluateerimise juures suudab jääda su sõbraks, selliseks sõbraks, kelle ekspluateerimise sa isegi rõõmsalt ära talud, igal hetkel üllatudes ja avastades, et ohhoo, et siis nüüd niimoodi…?
Chiara.
Kes oskab innustuda OMA asjadest nii, et see mõjub üle peade hõljuva värske tuulena vanas auditooriumis, sajandeid seisnud tarkuse kirstus…?
Chiara.
Kes räägib nii palju, et vahepeal tahaks diivanil uinaku teha, ja tema jutu lõpuks siis taas ärgata ja sõbralikult nõusolevalt noogutada?
Chiara.
Kes teeb maailma parimat lõhe-koorepastat?
Chiara.
Kes on maailma pirtsakaim veiniostja?
Chiara.
Kes joob alati maailma parimat veini?
Chiara….
Ja nii võiks jätkata lõputult. Sest sõpradel on nii häid kui halbu omadusi…Meil kõigil on. Tähtis on, et me näeksime ikka ja alati oma sõprades nende plusse, et me nenede erinevused talume, ja aktsepteerime ka nende vead…
Palju õnne, preili doktor Chiara Valentini!
Next time with tiramisu?

Itaallaste seiklused jätkuvad…vol 2

Eile kõigepealt hilines Chiara emat-isat Soome transportiv lennuk, umbes täpselt 3 tundi, ja Vantaa lennujaama autorendi ametnik tahtis kell neli koju lahkuda…Mis oleks tõelisuseks saades tähendanud seda, et mamma-pappa on transpordita koos oma saja seitsme kohvriga…

Õnneks suudeti paluda sotsialistliku mõtteviisiga ametnikku tegema ületunde ja mamma-pappa said auto siiski õhtuhakul Helsinkis maandudes kätte.
Järgmine seiklus hakkas kohe lennujaama väravas, sest pappa oli kindel, et tuleb sõita Peterburi suunas, kuigi esimeses otsas oli vaja minna Tamperesse, sest plaanis oli ka Chiara kihlatu vanemate külastamine…Aga kuna pappa käes oli rool ja pappa iseenesest on väga enesekindel ja iseteadev inimene, keerduski auto nina Tampere asemel Peterburi suunda…
Kuna Chiara seda protsessi Jyvaskyläst pidevalt jälgis, sain ka mina actionist osa…Lõppude lõpuks õnnestus Chiara kihlatul Markkol tulevane äi siiski ümber veenda, ja juba keskööks olidki mamma-papa ja Chiara õde oma mehega ja veel umbes neli sugulast kenasti Tamperes maandunud…
Probleem aga jätkus veinidega. Sest Itaaliast oli teele saadetud umbes 65 pudelit punast veini ja vahuveini jne, sest veini osas on itaallased pedandid… Eile kui oma veini Chiaraga Alkost ostmas käisime, oli ta kommentaar üsna tunnustav, aga natuke jäi nina ikka krimpsu, valikute osas. Ehk siis. Eile õhtul polnd veel pidu veine olemas…(tänaseks on aga kõik ok, ja õhtune veiniorgia võib tulla, ehdotomasti)
Meie aga nautisime eile lõhepastat ja punast veini, ja see oli ikka tõesti hea. Kuigi jah, töötegemisest ei tulnud eile jällegi miskit välja, sest peale doktorisiseminari pidi Chiara üksi minema shoppama ja siis koju süüa tegema, aga lõppude lõpuks kujunes olukord ikka selliseks, et ma pidin teda transportima ja aitama, sest väljas oli tuuline ja külm, lisaks oli tal arvuti kott ja nüüd ka siis õnnetu raamatupakk, mida hommikul mööda Jyväskylät taga ajasime…
Ehk siis, pakkisime end minu Fiestasse, ja…töötegemisest ei olnud enam mõtet unistadagi, päev läks selliste kilda, mille kohta öeldakse, et “et ei saa hända augu peale”, aga tulemus oli selge ja ümmargune null.
Muideks, shoppamine Chiaraga võttis täpselt 15 minutit söögipoes, ja viis minutit veini poes…Ja ehtne itaalia õhtusöök valmis umbes poole tunniga, sest pasta saab valmis 3 minutiga….ja noh ja kõik muud ka kokku poole tunni jooksul. Eelroaks oli mozarella tomati ja basiilika ja palsamiäädikaga, esimene roog oli siis lõhepasta, ja teine roog risotto…Ja magustoiduks tiramisu. Chiara lubas mulle teha õiget tiramisut kui tema juurde Itaaliasse lähen…
Nagu märkamatult oli Itaalia elu mind endasse neelanud, terve õhtu oli täis sellist lõunamaist särtsu, et minu enda olemine unus ja kadus kuhugi mujale…
Täna hommikul kell pool kuus helistas Chiara isa, ja action hakkas uuesti peale – seekord oli vaja selgeks teha, mida päevasele doktoritöö kaitsmisele selga panna… Mamma mia…