harva on mu elus juhtunud, et söök on selline nauding olnud, millest hiljem kirjutada…või mida niimoodi mäletada, et lausa pisar tuleb silma…
eile käisime külas kolleeg Laural, nii öelda soolaleiva üritusel. Laura oli valmistanud meile kolmekäigulise õhtusöögi. see sisaldas toorsalatit õhukese kergelt suitsutatud singi, melonite, annanasside, värske kurgi ja munaga…pearoaks oli ise tehtud kalkunisink, kitsejuustu kastmes, ahju juustukartulitega ja siirupis hautatud al dente värskete porganditega… ning magustoit oli valge shokolaadi-toorjuustu kook kohvilikööriga ja tsiili käsitsi korjatud maasikatest tehtud vahuveiniga….
kui üldse millegi kohta saab elus öleda excellent, siis selle söögi kohta…sest see oli nii maitsev, et ei ükski eliitrestoran pole sellist maitseelamust mulle veel pakkuda suutnud…Laura oli sellesse sööki lisaks suurepärastele ainekombinatsioonidele pannud ka vist kogu oma südame…
ja kõik see poleks ehk nii eriline, aga lugu on selles, et Laura on pime. kujutage nüüd ette, kuidas te kõik see kraami endale koju toote (ta käis ise ostlemas ja tegi ise kõik söögiga seotu. ostmas oli Päivi abiks vaid kaupade silte lugemas, ja lettide vahelist navigeerimist kiirendamas) ja õhtusöögiks vormite kinniste silmadega….
Kiitos Laura, se oli täysin erinomainen:)
5 apr.
Karuema Päevaraamat 