.jpg)
Täna on sünnipäev minu kunagisel pinginaabril Merlel. Kahjuks mul ei ole ei tema telefoni ega ka tema mailiaadressi, et talle helistada ja kõik ilus otse välja öelda (nii nagu ma näiteks Riina ja mõne teise vana hea sõbra puhul saan teha)…Elu on lihtsalt asju nii sättinud, et peale kaheksanda klassi lõpetamist on rajad eri suundadesse läinud…Aga ma mäletan iga kevad 6ndal mail, et tal on sünnipäev ja ma mõtlen ta peale, igal aastal sel ühel kindlal päeval…Ehk ta kunagi satub ka siia blogisse ja saab teada, et ma talle täna mõtlesin ja mõttes palju palju head ja ilusat soovisin.
Merle oli kooliajal hästi ilus tüdruk, pruunide silmadega, lokkis juustega, ja mis kõige olulisem, lisaks ilule oli ta ka tark, tõepoolest hästi tark. Hinded olid tal ainult viied kogu aeg, aga ta oli ka nutikas, mitte selline tavaline tuupur, et häid hindeid saada. Merle oli ka hästi sportlik – mängis võrkpalli ja käis trennis. Ta oli tõeline poiste lemmik ja klassi esimene kaunitar vastuvaidlematult – alati koolipidudel esimesena tantsupõrandal ja poisid vesiste suudega järgi vahtimas…Mina olin selline inetu pardipoeg – haigete jalgadega ja seetõttu absoluutselt ebasportlik ja tüsedusele kalduv. Ning väga tark ma polnud ka, selline keskpärane. Ja praegu tagantjärele mõeldes – see oli tõesti imelik, et me sõbrad olime, et temasugune staar minusugusega üldse suhtles ja mind sõbraks ja pinginaabriks pidas. Ma arvan, et see oli sellepärast, et ta lihtsalt oli (ja on) ka väga hea ja armas inimene.
Mäletan, et kaks asja, milles ma füüsiliselt tahtsin alati Merle moodi olla, ja mis mul kunagi ei õnnestunud. Ma tahtsin, et mul oleks sellised jalad, kui Merlel olid, ja ma tahtsin ka suveti niisama pruuniks päevituda, kui Merle. Ja kumbki üritus mul ei õnnestunud 🙂 Mäletan, et kui me kahekesi koolist koju tulime ja minu seda pruuniks saamise soovi arutasime, siis me lausa tegime kindla strateegia, et kuidas see pruunistumine siis ikkagi peaks rohkem õnnestuma. Takkajärgi mõeldes oli see päris naljakas. Viimasel koosveedetud kevadel – kaheksanda klassi lõpus, lõpueksamiteks valmistudes veetsime päevi Järve rannas koos õppides, Merle aitas mind matemaatikas, ja ma ei mäleta, et mul oleks vaja olnud talle samaga vastata:) Arvan, et tänu Merle abile, sain ma mata eksami kaheksanda klassi lõpus lausa viiele tehtud. Tõeline kangelastegu minusuguse matakeenjuse puhul muidugi (vaata eelmist postitust keska mata lõpueksamist, mis enam sugugi nii särav saavutus polnud). Samast ajajärgust, kaheksaklassilise kooli ajal mata tundides oli mul ka teine matemaatika “tark mees taskus”, meie Väints, kellega mata tundides klassi eripära tõttu kõrvuti istusime (mina va loru ja lollpea siis kahe matageenjuse, Merle ja Väintsu vahel)…
Sellised mõtted siis seoses armsa sõbra ja pinginaabri sünnipäevaga. Virtuaalsele õnnesoovile lisatud minu oma tehtud pilt sinililledest Tabasalu pangalt paar nädalat tagasi.
Karuema Päevaraamat 