Archive for the ‘inimene’ Category

13 mai

Siia-sinna mitme identiteedi vahel

Posted by Karuema in elustiil, emotsionaalne, inimene, isiklik.

Olen nüüd paar postitust teinud vaid oma avalikuks minevasse blogisse, sellesse, mis lõpuks EPL blogidelehele välja jookseb. Varem olen ikka dubleerinud, nii nagu hea kaasblogija Larko kunagi peegeldas omi kirjatükke kahes blogis.

Nüüd olen hakanud tahtma nii, et oleksid minu mõtted, mis on natuke ühiskondlikuma jumega ja minu mõtted, mis on väheke isiklikuma jumega. Ehk siis Kaja ja Karuema identiteete tahaks kuidgaimoodi praegu lahus hoida. Aga kas see on üldse võimalik? Kas me saame oma erinevaid identiteete üksteisest eraldada? Kas me saame olla näiteks kell 9 hommikul õpetaja identiteediga, kell 12 lõuna ajal ühiskondlikult mõtleva kodaniku identiteediga, kell 15 ema identiteediga ja kell 18 abikaasa identiteediga? Jne, jne. Kuivõrd puhtana me saame hoida oma erinevad rollid, mida meil elu jooksul tuleb täita, ja erinevad olemised, mida elu jooksul tuleb kanda. Meie taak, ütleks selle kohta. Ja ega puhtaid lahendusi vist tegelikult ei ole.

Sestap paningi siia lingi neile mu blogi lugejatele, kes Karuema sõnumeid loevad, et heidaksite pilku mida siis Kaja ka kõneleb. Ja ehk ongi niimoodi hoopiski mõistlik, et ikka Kaja Karuema on see kõnetaja siin ja nüüd ja ehk edaspidigi, kui aega kirjutamiseks antakse…

8 märts

Vikatimehe ja Pauliinaga naistepäeva tähistamas

Posted by Karuema in inimene, meenutused, naised ja mehed, soome eri.

Täna läks asi nostalgia radadele… Löunatunnil kohvihoones kauneid vanu aegu meenutades tuli meil Pauliinaga korralikult seletada, mida me siis ikkagi paar aastat tagasi kahekesi minu tööhoones naistepäeval tegime. Lugu ise hakkas peale sellest, et kogu kolmas korrus oli tühi. Vaid mina ja Pauliina istusime pühal naistepäeval (see oli vist esmaspäevane päev samuti kui nüüd)oma arvutite taha omades kontorikoobastes. Mingil seljasirutamise pausil läksin Pauliina uksele kölkuma ja lolli juttu ajama. Muuseas sai räägitud ka sellest, et on naistepäev ja et Soomes on see üks möttetu igav päev, sest mitte keegi nagunii sulle lilli ei too. Ja ei tasu mitte lootagi, et möni meeskolleeg asjast välja teeb vöi seda kuidagi märgistab. Minul siis tuli selle kurva jutu peale meelde, et mul on kabinetis kapis üks pudel Vana Tallinnat, et kurvastusest vöiks ju natuke juua. Aga kuna see on niisama paljalt juues suht röve kraam, minu arvates, siis laitsin ise kohe oma ettepaneku ka maha. Lisades sinnajuurde vaid, et kui oleks üks väike shampus kuskil Vana Tallinna lahjendamiseks, oleks juba asjal jumet, aga et mida pole seda pole… Selle peale läks Pauliina nägu naerule: “Aga mul on siin kapis üks shampusepudel, täiesti olemas ja täiesti avamata…” Mina väheke röömsamalt, aga siiski veel umbusuga: “Kuidas me selle lahti saame, minust küll shampapudeli avajat ei ole, hea kui veinipudelidki lahti saan…!” Pauliina: “He, he, oled sa ikka ka, kas enne on möni alkohol seepärast joomata jäänud, et pudelit lahti ei saa?” Ja Pauliina asuski talle omase tarmukusega korgi kallale. Ei läinud hetkegi, kui shampa oli avatud! Otsisime kapist siis ka Vana Tallinna ja segasime endale kenad Vikatimehe kokteilid. Maitses hea. Tuleb tödeda, et kohvi tassist Vikatimeest juua on sama hea kui klaasist. Jutustasin Pauliinale veel lugusid oma ülikooli ajast ja Nöukogude Liidust, et kuidas Tallinna Lennujaama baaris sai käidud Vikatimehe kokteile vahepeal joomas ja mida köike siis juhtus, kui Vikatimees jalad ja möistuse niitis. Ning oli tore olemine. Pean tunnistama, et tollasel naistepäeva pärastlöunal jäimegi vaid kahekesi kontorit kaunistama, ei enne ega pärast polnd näha teisi kolleege. Hiljem tunnistasime osakonnajuhatajale üles ka, et olime vaid kahekesi ja jöime end väheke purju tööjuures ja naistepäeva auks. Ei sest midagi, Pertti vaid muheles ja ütles:”Joo!”

7 jaan.

Ülikooli elust ka vahelduseks

Posted by Karuema in akadeemiline, inimene, soome eri, suhted.

Peale paarinädalast suurt Jöuluvaikust oli täna meie kampuse kolmas korrus juba päris rahvarohke. Suminat ja sädinat jälle sellises koguses, et töötegemine seal tegelikult eriti ei edene. vaid natuke asjaajamist ehk saab tehtud. Sisulised tööasjad tuleb ikka kodus teha.
Uuel aastal siis uue hooga, aga suhteliselt vanaviisi. Uudist on vaid niipalju, et meie Hollandlane (need kes “Minu Soome” raamatut on lugenud, teavad, mis fruktiga tegemist) on taas huvitavaid pöördeid teinud. Alates poolest detsembrist on ta nüüd suur söber oma endise vihavaenlase Perttiga (vihavaen oli nii suur, et kevadel pidi lausa kätega tulema kallale neile, kes Perttist hästi rääkida julgesid). Ja söprus päädis muidugi sellega, et Hollandlane ei astunud avalikult vastu ka Pertti osakonnajuhatajaks valimisele. Käis isegi armulikult mönede kolleegide kabinetis ja teatas, et “ta lubab nüüd Pertti poolt hääletada!” Mis jällegi kolleegides sellist hämmastust tekitas, et kohe sönatuks vöttis.
Puskaradio pajatab, et Hollandlase meelemuutuse taga olevat üks väike mobiiltelefon, et Pertti juhina olevat talle ülikooli telefoni orgunninud ja sealt edasi siis need asjad sedasi kenamaks minema hakkasid… No ikkagi inimene ju – ei muud oska kosta. Oleks seda teadnud, et söbralikkuse hind sinna paarisaja evro kanti kisub, oleks ju vöind juba kevadel talle selle mobla osta – hulka närvesöövat ja pingelist inetut stressi oleks olemata olnud… Aga kes seda inimese lihalikkust siis oskas nii pöhimöttelise tüli juures ära arvata….
Aga positiivne on muidugi see, et ehk see va söjakirves on nüüd maha maetud ja Pertti rehabiliteeritud – osales teine juba aasta löpus isegi doktoriseminaris ja aeg ajalt kostub Hollandlase koketeerivat naeru ka Pertti kabineti poolsest koridori otsast.
Oh seda ilmaelu ja neid inimesi, kes seal sees elavad…

29 nov.

Ma vist olen ka vaimselt väärastunud?

Posted by Karuema in üllatav, eesti asi, inimene.

Hiljuti kirjutasin saarlaste päevalehes Oma Saar sellest, kuidas suvel lombakas ja pime ei pääsenud Vilsandi looduskaitse alal viltuvajund tuletorni vaatama. Loo fookus oli ühe näite pöhjal siiski sinna suunatud, et kas me Eestis ja Saaremaal oleme ikka köik lahendused läbi möelnud nii, et ka need ühiskonna väetimad ja viletsamad täisväärtuslikult elada ja olla saaksid… Ehk siis miks ei pääse liikumispuudega inimesed looduskaunitesse kohtadesse samamoodi, kui näiteks USA-s see asi korraldatud on…

Minu väikese repliigi peale vöttis muga ühendust Oma Saare ajakirjanik, kes väitis, et sarnase probleemiga on ka teisi inimesi, ja et ta sooviks sellest pikemat artiklit kirjutada. Loomulikult olin nöus asja ka rohkem kommenteerima ja aitama igati, ka selles osas, et kuidas mujal maailmas need asjad lahendatud on.

Aja jooksul ajakirjanikul see lugu valmiski, ja avaldati laupäevases lehes. Artiklit vöid lugeda SIIT. Ja minu arust on see siiski selline probleem, mis vajab töstatamist, kuigi minu jaoks ei ole see eksistentsiaalne probleem. Pigem on minu jaoks probleem see, et Eestis ei ole arenenud riigile kohaselt möeldud puudega inimeste vöimalustele. Ja see on plekk meie riigile ja rahvale.

Ja siis läks madin lahti artikli kommentaariumis. Loe ja imesta.  Enamus kommentaare tekitavad minus hämmeldust, et kas tänapäeval vabas ja ennast arenenuks pidavas demokraatlikus Eesti Vabariigis esineb töepoolest sellist mötlemist? Kuidas meie inimesed on kasvatatud? Missugust suhtumist me kultiveerime? Kas üks terve möistusega inimene töesti suudab näiteks puudega inimesi vörrelda lesbide ja homodega? Vöi olen ma ise idioot, et ma eeldan kaaskodanikelt hoolivust väetite ja viletsate suhtes? Äkki ma töesti olen vaimselt väärastunud, et eeldan, et me vöiskime siiski oma elamist-olemist plaanida selliselt, et sinna ka invaliidid mahuvad ja et nad meie poolt korraldatud maailmas oma eluga hakkama saaksid? Äkki ma olen välismaal elamisega ära rikutud, ja arvan naiivselt, et Eestiski on inimesed nende iseseisvuse aastatega arenenud tsiviliseerituse suunas…Väga kummaline ja negatiivselt üllatav asi igatahes…

23 okt.

Öhtud vööra mehega:)

Posted by Karuema in inimene, raamat.

minu_eestiNii nüüd olen nädal aega veetnud köik öhtud Epu mehe Justini seltsis. Virtuaalset, of course, tema raamatut lugedes. Ma ei mäleta, millal viimati oli mul vöimalus lugeda löpuni möni normaalne raamat, mis ei ole mingi teooria vöi akadeemilise sisuga üllitis. Ses möttes olen end juba pikka aega janusena tundnud, ja sünnipäevakingiks saadud täiskomplekt Minu-raamatuid oli nagu janusele veeklaasi ulatamine.

Möned on öelnud, et nad ahmivad neid Minu sarja raamatuid ja ei saa enne käest panna, kui löpp käes. Mul ka vahel on nii, aga Justini raamatut ei saanud sedasi rahmeldades lugeda, sest ta ise oma raamatut kirjutades pole ka rahmeldanud. Ta on samm haaval avanud endale Eesti ja eestimaise. Tasahilja sisenenud, nagu taoistlikku mantrat järgides, meie kultuuriruumi. Vaheldumisis üllatudes ja leppides.

Kui nüüd arvustada seda raamatut kui raamatut, siis on see päris raske, sest raamatut lugedes unustad ära, et loed raamatut. Tuleb tunne, et veedad aega selle häbeliku ja kohmetu ameerika poisi seltsis. Ja et oled delikaatselt palutud saama osa tema ausatest ülestunnistustest. See on siiras, elegantne ja kena. See tekitab tunde, et ei tahakski lahkuda sellest seltskonnast. Selles on veetlust, mis igal öhtul sunnib varem magamistuppa kobima, et saaks jälle möned leheküljed lugeda ja mötiskleda.

Möned kohad selles raamatus on eriti hurmavad – autori sisekaemused ja tödemused, näiteks et “miski minu sees ütles mulle, et ma tahaks temaga lapsi…” jne. Piiritult ausad ja otsekohesed hetked. Veidi ehk liigagi meie suletud mötete kultuuriruumile. Kuid samas vabastavad – miks peakski oma kirge varjama, kui see on ilus?

Samuti Justini kahtlused ja köhklused oma vanematele asjade seletamisega – tuli midagi väga tuttavat ette. Mitte et nüüd minu lapsed nii pöhjalikult hädas oleks olnud, aga siiski. Aeg ajalt oma suhetes vanematega me pingutame üle ja unustame, et vanemad on ka vaid inimesed – oma mineviku ja kogemustega. Ja tegelikult nad soovivad meile ju ainult head ja kui me miskit paha ei plaani, siis miks selle avalikuks tulekut karta?  Justini arutlused on aga nii siiralt pojalikud, et rohkem enam ei saagi olla. Ja talle lohutuseks tahan öelda, et see ei ole mitte tema itaalia möjutustega vöimuka emme probleem, vaid tema probleem. Nagu ta löpuks ka koges – inimsuhted on palju lihtsamad kui me endale vahel ette kujutame.

Üldkokkuvöttes on raamat kena. Minu – raamatute önn ja önnetus ongi see, et neile ei saa hinnangut anda – nad on nii ainukordsed ja isiklikud. Ei saa arvustada teise inimese isiklikku kogemust. Arvustada saad vaid kirjutaja mötete ja ideede teostamise tehnikaid – sujuvust, teksti dünaamikat, sönakasust. Kuid sa ei saa öelda, et see raamat on hea vöi halb. Isegi seda on ülekohtune öelda, et kas meeldib vöi ei meeldi. Teise inimese kogemuse kohta on labane niisuguseid hinnaguid anda. Sest… Ühele meeldib ema, teisele tütar ja nii ongi.

Justini raamat on sujuv, dünaamiline, väga hea sönastusega, ja huvitavate möttekäikudega. Vähe on raamatuid, mida tahan lugeda rohkem kui korra.Vöib juhtuda, et Justini raamat on üks sellistest, sest nende mönusate möttekäikude möte ja sönastus on nii hurmav, nagu hea vein, mida tahaks vahel veel ja veel nautida.

23 mai

Miks mulle meeldivad galantsed mehed…

Posted by Karuema in elustiil, inimene.

Sellepärast, et galantsus on üks selline igivana oskus, või ka omadus, mida mitte kuidagi vägisi enda külge pookida ei saa… Sa lihtsalt oled galantne, ihult ja hingelt, ja vahel ka välimuselt…Galantseid naisi ma millegipärast kohanud ei ole…Naiste kohta ma ei teagi seda galantsuse emotsiooni ja tunnet väljendavat sõna…Naised on kas ilusad, stiilsed, vahvad…? Milline on galantne mees siis? Minu arvates on ta eelkõige endast ja ka teistest lugupidav, viisakas, puhas, tähelepanelik…kuid samas diskreetne… Kas ma olen eelmisest sajandist pärit, nagu üks nolk täna kuskil kommentaariums räuskas, et ma niimoodi mõtlen ja arvan ning just selliseid omadusi meestes väärtustan? Mul on tegelikult ka väga selge visioon nendest omadustest, mida ma meeste juures silma otsas ei salli, ja mis mind kohe füüsiliselt sügelema ajavad…Mulle ei meeldi lapsikud mehed, ärplejad, ülbed ja endast jube heal arvamusel olevad mehed…Mulle ei meeldi lollid mehed, ja need kes ennast väga targaks peavad ja teisi kõiki lollideks…Mulle ei meeldi haisvad mehed, higised, pesemata ja kasimata mehed… OK. Tegelt võib seda kõike ju ka naiste kohta öelda…aga ikkagi mulle meeldib seda siin ja praegu meeste kohta kirjutada, ja mind ei häiri see üldse, et keegi võiks mind seksistlikuks pidada… Muideks, omal ajal, kui ma veel noor ja ilus olin, valisin ma poisse tagumiku järgi… kas te teate, et galantsetel meestel on tavaliselt ka prink pepu ja püksid ei ole kunagi lontis…ja isegi kui mood nõuab lontis pükse, on prink pepu ka nendes kottpükstes väga kena…Viimasel ajal olen ma kohanud muideks väga palju alla kahekümne aastaseid galantseid noori mehi… Mitte et ma nüüd noori poisse siin haiglaselt piiluks, kuid saatuse tahtel tulevad nad mulle koju kätte, praegu… Sõnaga, mulle meeldib, et uue meestepõlvkonna seas on üllatavalt palju galantseid noormehi…Ja nolgid ja nõmedikud ja mühkamid ja rullnokud on õnneks vähemuses…

9 mai

Mälestuste taak…

Posted by Karuema in emotsionaalne, inimene, isiklik, suhted.

Sobrasin täna vanades piltides. Vaja üks asi teha…

Vaatasin ja palju mälestusi ja mõtteid tuli meelde ja mõtetesse…Sattusin paarile pildile, mis väga haiget tegid, isegi praegu aastate tagant veelgi…
Olen nii öelda ametlikult need asjad, mis piltidega seoses meelde tulid, andeks andnud. Kuid unustada ei suuda. Ja täna neid vanu pilte vaadates tuli selline mõte, et me anname küll andeks erinevaid halbu ja inetuid tegusid, mis meie suhtes tehtud on, kuid mida see andeks andmine tegelikult tähendab? Minul on elus umbes täpselt nelja inimesega olnud selliseid olukordi, kus minu suhtes on äärmiselt inetult käitutud ja toimetatud…Ja nii öelda suhteline rahu maapeal on saavutatud neist kolmega…Aga milline see rahu on? Jah, sõnades ma saan öelda, et ma olen neile andeks andnud, ja sellega nemad eeldavad, et ma neid inetuid teemasid enam ei puutu. Nemad eeldavad, et ma unustan. Ja kui ma siis ikkagi vahest neid halbu asju meenutan, siis muutun mina süüdlaseks, et … et ma mäletan asju ja nimetan nimedega, mis minu arust nende nimi on. Seega siis, kas pole naljakas loogika inimestel – teed pahandust, teine kannatab, siis palud andeks, ja teine peab sellest hetkest oma mälu kustutama ja olnu olematuks vaikima, sest sina oled ju andeks palunud ja nüüd peab seejärel kõik hästi olema… Mis sest, et teine vb olla oma hinges pole asjast veel vabaks saanud…Kas sellises loogikas pole mitte piisav annus egoismi ja tahet domineerida? Kuidagi veider on, et kannatajast saab süüdlane, kui ta mäletab ja kui talle haiget teinud asjad ikka uuesti ja uuesti meelde tulevad? Või kui need haiget tegevad asjad on vaatamata andeksandmisele siiski lõpuni lahtirääkimata…Asjad sisuliselt ikkagi klaarimata…?Sõnades me ju võime andeks paluda ja andeks anda, aga ma arvan, et asjad jäävad sügelema juhtudel, kui me südames pole andeks andnud ja andeks palunud…Kui eksijad pole end tingimusteta süüdi tunnistanud ja siiralt tehtut kahetsenud…Siis ei saa ka kannatanud siiralt ja ennastunustavalt andeks anda…
Niikauaks jääbki tuli tuha alla hõõguma, ja iga kord kui asi meelde tuleb, ja kannataja julgeb sellest sõna võtta, tekib uus tüli…Nüüd juba selline tüli, et mis sa virised, ja mis sa norid…Või veel mingid variandid, igal juhul süüdistatavad selle suhtes, kes algselt kannataja pool oli…
Ma enda kohta olen mõeldnud. Et kindalsti olen ma ka mõnele inimisele elus liiga teinud, olen käitunud väga inetusti ja ülekohtuselt, alatult ka ehk…Ja kui need olukorrad on olnud selged ja teada ja mulle on öeldud, et ma olen sitasti käitunud ja tegutsenud, siis ma küll vabandan, aga ma ei ootagi teiselt seda, et ta minu sigadused unustaks…Sest mõranenud klaas nagunii enam ei helise nii nagu terve. Ja meie suhetes on sellest ebameeldivast ja inetust olukorrast mõra niikuinii…Need olukorrad aga, kus ma olen tahtamatult või enesele teadmata inetu ja paha olnud, on hoopis õnnetud, sest siis nagu ei teagi, et peaks vabandama. Ja tuli tuha all hõõgub jällegi…Ja mis veelgi hullem, üsna sageli on ka nii, et kui sa enda arvates ei ole olnud paha, siis teise arvates oled. Minul ühe inimesega (nendest neljast, keda alguses mainisin) on nii. Tema jaoks on minu reaktsioon tema tegudele ja käitumisele tõenäoliselt hoopiski veider ja enamasti ta tõlgendab seda hoopiski minu kiuslikuks ja pahaks iseloomuks, ise endale aru andmata, et ta mind jämedalt ja vastikult solvanud on…Sest ma tean, oma loomult on see inimene isegi hea, aga asjadest arusaamine on nii nagu ta on…Ehk siis, meie teod ja käitumised on reflektsioonid teiste inimeste tegudele, ütlemistele, käitumistele…Täna Karutüdrukuga tema psühholoogia eksami mälestuseks ka neid asju rääkisime…Kõik on omavahelises seoses, köidikutes…Me oleme oma mälestuste köidikutes. Ja selleks, et vahepeal neid köidikuid lahti saaks raiuda, on tegelikult vaja puhastustuld, mis iganes kujul see siis ka poleks, ausalt, põhimõttelist … Ja muutumist, suhtumise ja mõtelmise muutumist, eelkõige…Lihtsalt andeksandmisest siin ei piisa…Muideks, selle inimese ja olukorra, kelle pildid ja teod mul täna mõtted taas uitama ajendasid, osas võin ma öelda, et temale olen ma andeks andnud just sellepärast, et tema on muutnud oma suhtumist ja mõtlemist. Ja tänu sellele on mul hoopis kergem unustada. Tema on olnud oma patukahetsuses siiras, ja see on aidanud ka minul pahast üle saada…Samas see teine, kes oma olemuselt on tegelt hea, laseb samas vaimus edasi, viimati tegi teo, mis oli solvav ja mitmeti mõistetav eelmisel suvel, ja siis veel ise imestas, ja oli ilmselge, et ka pani pahaks minu reaktsiooni…
Nii et jah… ikka kaks tantsivad meil tangot siin elus…ja vahel me ei tea, mismoodi me tegelikult teiste jalgadel tallume, ja vahel me tegelikult ei oskagi tangot tantsida…ja vahel pole seda tango tõelist fiilingutki…ja kurb on, kui me endale olukorrast ausalt aru ei anna – et kui ei oska tangot tantsida, siis kas õpid või loobud… No nüüd see lõpp siin filosoofias läks päris metsa…aga olgu täna siis selline postitus, koos meeldivaid hetki meenutavate armsate kollaste lilledega, siiralt ja südamest suure karvase ja karuse käega korjatud ning oma Karuemale toodud…

8 mai

Mida sa kurat passid siin, va paks ja laisk ja lodev…

Posted by Karuema in inimene, isiklik.

Fotol, 70 kilo ülekaalu ja rõõmus meel – suur ja ilus või paks ja laisk ja lodev rasvaladu?

Kati juures Nõiamajas on arutelu paksudest ja peenikestest…Kati juurde jäetud kommentaaride lugemisesest hakkasid välja kasvama mõtted, mis vaja eraldi postituseks vormida…
See paksude ja kõhnade teema on mulle isiklikult olnud aktuaalne täpselt oma peaaegu et 24 aastat. (Kukupai võib mind veel normaalkaalulisenagi mäletada :))Pärast oma esimese lapse ilmale toomist keeras tervise niimoodi, et kahe kuu jooksul peale sünnitust tuli juurde täpselt 20 kilo, ning sealt siis rõõmsalt täisvaardis edasi ja kõik katsed seda juurdekasvu piirata on lõppenud fiaskoga (noh meditsiinilistesse detailidesse siinkohal ei laskuks). On teatud olukorrad, millega sa pead leppima ja võtma neid kui paratamatust. Ja tegelikult, ma söön päris tervislikult, kolesterool on igatahes normis, ma liigun, niipalju kui mu lapsepõlves opereeritud jalad võimaldavad. Ma töötan, tegutsen. Ma ei ole väga lodev ega laisk, kuigi jah põllul sitta ei loobi, ja aktiivset potipõllundust ei harrasta – aga seda kõike siiski puusade pärast, mitte rasvade…Ilu on muidugi küsitav, ja ega ma mingile stiilse iluleedi tiitlile ei pretendeerigi, isegi siis ei pretendeeriks kui mul seda suurt ülekaalu poleks…
Eestis olin ma oma murega üksi. Üsna sageli pidin kuulama selliseid matslikke kommentaare, et vaata kui paks või oi issand milline lihalasu ning loenguid, kuidas peaks sööma…Arstid ajasid kõik seda kulunud juttu, et peab olema tervislik söök, ja sporti tegema, ja tegelikult ükski neist ei süvenenud tõsiselt mu kaaluprobleemi, ainult klisheedega käsitleti, ja ühiskond näitas näpuga, vastavalt oma intelligentsuse tasemele…
Siin Soomes võttis aga ülikooli arst tunnikese aega ja kuulas mu loo ära…Pakkus erinevaid ravimeid, ja koostas plaani, mille järgi olen nüüd viimase aasta jooksul ligi kahekümnest kilost vabanenud…Kusjuures, mu söömis ja liikumisharjumused on samad, ainult et söömihäire põhjusele saadi jaole…
Ja ühiskond mu ümber on hoopis teistsuguse suhtumisega kui Eestis – keegi ei näita näpuga ega halvusta, sest inimesi on õpetatud olema lugupidavad teiste suhtes ja aktsepteerima erinevusi…Kui keegi on paks ja hädine, siis minnakse talle appi, aga mitte ei vaadata põlastavalt, et mida sa kurat õgisid ennast siis nii paksuks…või ei hakata lugema loengut tervisliku toitumise abc-st…
Viimane kord sain kultuuride erinevust suhtumises paksudesse ja haigetesse tunda siis kui tulin tagasi Belgia tööreisilt – olin saanud tuult ja minu haiged opereeritud jalad oli saanud ka liiga suurt koormust, sest käisin Belgias palju jala – mulle meeldib ilusa ilmaga tatsuda…ja olin ka oma kohvrit tassinud, mida ma nende haigete jalgadega eriti teha ei tohiks…Ja tulemus oli see, et suutsin vaevu oma paksu ja haiget keret koos hädiste jalgadega vedada Brüsseli lennukile…Nii Brüsselis kui Helsinkis oli mul lihtne, sest kaasreisijad aitasid mind lennukisse oma kohale ja sealt hiljem ära, ja see oli siiras osavõtlikus… Tallinna lennukisse minekul aga trügisid noored ja ülbed ja iseteadvad ja tugevad eesti keelt kõnelevad nii kuis jaksasid, ja minu suhtes lennutati pilke, et mida sa vana paks kepiga mutt siin kooserdad…
Minu arvates on ülekaal probleem, ja ta ongi, samuti nagu liigne kõhnus ja muud häired meie ilmalikus ihus…ja ma ei poolda rämpstoidu ja üha suurema autode kasutamise baasil paratamatult toimuvat ülerasvastumist… Kuid teisalt, me ei saa neid asju võtta ka nii mustvalgetena…Ülekaalulisus on probleem, kuid väga suur probleem minu arust on ka meie suhtumistes ja arusaamistes teistsugustesse ja hädasolijatesse ja hälvetesse, sest kui me näeme tänaval näiteks inimest, kes on ülekaaluline või muidu teistsugune, siis mis on meie esimene mõte? Ma olen kindel, et see mõte mu armsate kaaskodanike peades Eestis ei ole mõistev ja arusaav, kaasatundev ja aidata püüdev… Me tahame Eestis luua endale mingeid raame ja standardeid, ja kõike sinna sisse mahutada. Me ei tunnista erinevusi, me püüame erinevusi defineerida ebanormaalsusteks, millesse tuleb hukkamõistvalt suhtuda. Ja see paistab välja mühaklikkusena, egoismina, teistest mitte lugupidamisena…
Ma arvan, ja olen sügavalt veendunud, et kui inimesed ei ole standardsed, siis ei ole õiglane neid sellepärast halvustavalt kommenteerida…Sest põhjused hädadele ja hälvetele on väga erinevad. Mida me saame teha, kui me tõesti midagi väga tahame teha, kui me tõesti väga tahame oma kaaskondseid aidata – me peaksime püüdma aru saada, miks inimesel on see või teine probleem või hälve, mis on selle sisu ja millest see on põhjustatud…Ja kindlasti tuleb üksteist toetada, mitte arvustada.
P.S Ja mu armas vana hea kolleeg Priit on tõesti kõhna, aga sellegipoolest ma hindan teda väga väga väga…Kui mu isa veel elaks, siis ta aasiks Priitu nähes, et no sellele mehele küll päike külge ei hakka, sest üks päikesekiir läheb ühelt ja teine teiselt poolt mööda, see va muhulase huumor siis 🙂 Aga Edgari ülekaalu kohta kommendiks seda, et tont seda teab, mis mehel muret teeb, et äkki peaks arstiga konsulteerima, hea arstiga…

8 mai

Mitte ilusat pole vaja otsida, aga sellist, keda suudad taluda…

Posted by Karuema in filosoofiline, inimene, isiklik, naised ja mehed, sõbrad.

Elamine on üks imelik asi, sa pead sealjuures ka teiste inimestega enda ümber hakkama saama, mitte üksi iseendaga. Fakt on see, et teatud suhetes sa lihtsalt seisad silmitsi tösiasjaga, et need inimesed on su ümber, sugulased näiteks, ja sa ei saa midagi teha, sa ei saa neid valida, kui ka sooviksid, ja sa pead nendega leppima…
Teisalt, ülejäänud inimised su ümber on köik valitavad – töökollektiivis, koolis, tänaval, seltskonnas, perekonnas…sa satud nende inimestega kokku, oled samas aeg-ruumis mingi aeg…Kui meeldib, saad seda olukorda pikendada, kui ei meeldi, saad minema jalutada, ja need inimesed kustuvad su eluloost, kasvöi osaliselt…Vahel on ka nii, et ei kustu, jäävad südamesse…fakt on aga see, et sa valid, kes nad on, ja mis positsioonis nad sinus ja sinu jaoks on…
Eriline valik aga on elukaaslase valik – ühest küljest nagu vaba, aga samas, kui sa oled ta valinud – siis on ta nagu sugulane…sa pead temaga leppima…kuid mitte alati ka löpuni – vöid käivitada jällegi oma vabade valikute rezhiimi ja seda rakendada…
Olen palju sellele möelnud, et mismoodi see elukaaslase valimine käib, ja ma olen aru saanud, et me valime tavaliselt valesti (ses mõttes, et valede kriteeriumite järgi, valimise protsess on vale). Ja jummala önn on, et sageli need valikud õnnestuvad ja head valikud tekivad…Me valime ju tavaliselt selle järgi, kes meile hirmsasti meeldib…Onju? Et nii ilus (see kipub olema esimene kriteerium, mida valimistel järgitakse), nii hea, nii vahva, jne jne…
Tegelikult me peaksime valima hoopis selle järgi, et kelle puudustega me suudame koos elada, kelle vigu me suudame aktsepteerida ilma, et see meile endile masendust ja stressi tekitaks, kelle veidrused me talume ja kelle halvad harjumused meid ei ärrita… Meie valikute põhimõtte peaks olema, et mitte ilusaid ja häid me ei otsi, vaid otsime neid, kelle puudused meid kõige vähem häirivad…Sest nagunii me kõik oleme puudustega, ideaalseid ja täiuslikke ju ei ole…
Häid ja õnnelikke valikuid kõigile…

6 mai

Hulluse ja hulluse vahel – pildikesi sõbra abielust

Posted by Karuema in emotsionaalne, inimene, kurb, naised ja mehed, sõbrad.

Mingi aeg tagasi keegi jutustas mulle, kuidas Lapi naised vähemalt korra aastas hulluks lähevad (arvan, et see jutustaja oli Maarja, kuid pole kindel). Mingi müstika ja hullumeelsus on nende naiste olemises ja tegemises. Mingi salapära ja segiolek. Niiöelda kultuurilise traditsioonina…

Ei tea Lapi kultuuri nii detailselt ja ei oska öelda, kas see ka päriselt nii on, kui jutus räägitud, ja kas see kõiki Lapi naisi puudutab, aga…
Kuid ühel minu siinsel sõbral on Lapi naine ja see on küll segi läinud…Armukadedus on nii suur, et ta ei luba oma abikaasal näiteks tööle tulla, sest töölt võib mees kogemata naise teadmata helistada oma paljudele potentsiaalsetele pruutidele ilma naise teadmata, ja kindlasti mees tööl ainult selleks käib, et siis seal salaja võõraste naistega suhelda…Samuti ei saa mees minna üksi komandeeringusse, naine käib alati kaasas – sest komandeeringud on ju täis potentsiaalseid uusi pruute, ja vanu ka…Permanentselt on mu heal sõbral kahtluse alustena kolm erinevatest riikidest naistuttavat, kellega suhtlemist oma seaduslik naine keelab ja kiivalt jälgib ja kellega suhtlemisest iga kord skandaal tekib. Näiteks kui keegi kirjutab mu sõbrale e-maili, siis ei tohi isegi lihtsalt vaid sõpruse märgiks sinna kirjutada sõnu armas või kallis, või kallistan, sest nendest tekib kohe peretüli. Ahjaa – naine loeb pidevalt mehele saabuvaid e-maile ja sms-e ja iga kahtlase sõnakese ilmumisel tekitatakse skandaal…Hiljuti, vastselt mehe mailikasti kallale pääsenuna, luges ta läbi oma mehe kirjavahetuse alates aastast 2003, ja tegi märkmeid kaudsetest vihjetest, millega edaspidi oma patust meest liistule tõmmata…Naisel kulus selleks mitu ööd ja päeva…Nüüd on peres vaid üks mailiaadress, kuhu kõik oma kirju saavad…Ja mida perenaine tähelepanelikult jägib…Jne jne. Mõned inimesed on, kes ei ole veel kahtluse alla sattunud, mina olen üks nendest, ja minuga võib see inimene suhelda, veel. Ja vb olla on paar sellist inimest kuskil veel, kellega suhtlemist mu sõbrale ette ei heideta…Kuid kus on see piir…Kui kaugele võib minna… Kust hakkavad armukadeduse puhul hullumeelsuse tunnused…
Selle sõbra kaasa on õnneks saanud aru, et peab vist ka natuke psühhiaatri abi paluma, kaks korda on juba käinud vastuvõtul ja saanud ka ravimid…Aga kui kaua jaksavad kodused?Ja mis lõppkokkuvõttes ikkagi saab? Kas midagi muutub vaid meditsiini abil? Või on see tõesti see Lapi hullus, mis nüüd niimood välja lööb?
« Older Entries