Archive for the ‘naised ja mehed’ Category

22 juuni

Koerad on paremad kui mehed?

Posted by Karuema in koer, naised ja mehed, Tessa.

20160622_085841 (1)

Alljärgnevat tuleb nüüd küll huumoriga võtta, palun. Aga, jälginud aastaid, kuidas mehed käituvad ja kuidas koerad käituvad, siis sellest see mõttearendus ka sündis. Palun juba ette vabandust meeste käest 🙂

Koerad musitavad sind pidevalt ja intensiivselt, ilma et sa nendele seda meelde peaksid tuletama.

Koerad jooksevad sul pidevalt sabas, ilma et sa selleks midagi peaksid tegema, ole vaid sina ise.

Koerad limpsivad su nägu ja käsi, mida mehed kunagi ei tee.

Koerad lamasklevad õnnelikult sinu kingitud kondi peal, mida mehed kunagi ei tee.

Koerad magavad ööseti su ukse taga ja päeviti su voodis, meestega kipub olema vastupidi 🙂

Koerad nuruvad õhtuti ja hommikuti sind jalutama, mehed mitte.

Koerad ootavad sügamist ja pai, mehed mitte.

Koerad liputavad saba kui sind näevad, mehed mitte.

Koerad võivad haukuda ja hammustada, aga mite kunagi ei tee nad seda oma perenaisega, mehed vist ka mitte…

Koerad jälgivad pingsalt su tegemisi ja meeleolusid ja hoiavad silmsidet, mehed mitte…

Aga muidu on mehed ka toredad, lihtsalt sellised tähelepanekud. Tasub pidada mõlemaid.

 

8 märts

Vikatimehe ja Pauliinaga naistepäeva tähistamas

Posted by Karuema in inimene, meenutused, naised ja mehed, soome eri.

Täna läks asi nostalgia radadele… Löunatunnil kohvihoones kauneid vanu aegu meenutades tuli meil Pauliinaga korralikult seletada, mida me siis ikkagi paar aastat tagasi kahekesi minu tööhoones naistepäeval tegime. Lugu ise hakkas peale sellest, et kogu kolmas korrus oli tühi. Vaid mina ja Pauliina istusime pühal naistepäeval (see oli vist esmaspäevane päev samuti kui nüüd)oma arvutite taha omades kontorikoobastes. Mingil seljasirutamise pausil läksin Pauliina uksele kölkuma ja lolli juttu ajama. Muuseas sai räägitud ka sellest, et on naistepäev ja et Soomes on see üks möttetu igav päev, sest mitte keegi nagunii sulle lilli ei too. Ja ei tasu mitte lootagi, et möni meeskolleeg asjast välja teeb vöi seda kuidagi märgistab. Minul siis tuli selle kurva jutu peale meelde, et mul on kabinetis kapis üks pudel Vana Tallinnat, et kurvastusest vöiks ju natuke juua. Aga kuna see on niisama paljalt juues suht röve kraam, minu arvates, siis laitsin ise kohe oma ettepaneku ka maha. Lisades sinnajuurde vaid, et kui oleks üks väike shampus kuskil Vana Tallinna lahjendamiseks, oleks juba asjal jumet, aga et mida pole seda pole… Selle peale läks Pauliina nägu naerule: “Aga mul on siin kapis üks shampusepudel, täiesti olemas ja täiesti avamata…” Mina väheke röömsamalt, aga siiski veel umbusuga: “Kuidas me selle lahti saame, minust küll shampapudeli avajat ei ole, hea kui veinipudelidki lahti saan…!” Pauliina: “He, he, oled sa ikka ka, kas enne on möni alkohol seepärast joomata jäänud, et pudelit lahti ei saa?” Ja Pauliina asuski talle omase tarmukusega korgi kallale. Ei läinud hetkegi, kui shampa oli avatud! Otsisime kapist siis ka Vana Tallinna ja segasime endale kenad Vikatimehe kokteilid. Maitses hea. Tuleb tödeda, et kohvi tassist Vikatimeest juua on sama hea kui klaasist. Jutustasin Pauliinale veel lugusid oma ülikooli ajast ja Nöukogude Liidust, et kuidas Tallinna Lennujaama baaris sai käidud Vikatimehe kokteile vahepeal joomas ja mida köike siis juhtus, kui Vikatimees jalad ja möistuse niitis. Ning oli tore olemine. Pean tunnistama, et tollasel naistepäeva pärastlöunal jäimegi vaid kahekesi kontorit kaunistama, ei enne ega pärast polnd näha teisi kolleege. Hiljem tunnistasime osakonnajuhatajale üles ka, et olime vaid kahekesi ja jöime end väheke purju tööjuures ja naistepäeva auks. Ei sest midagi, Pertti vaid muheles ja ütles:”Joo!”

8 mai

Mitte ilusat pole vaja otsida, aga sellist, keda suudad taluda…

Posted by Karuema in filosoofiline, inimene, isiklik, naised ja mehed, sõbrad.

Elamine on üks imelik asi, sa pead sealjuures ka teiste inimestega enda ümber hakkama saama, mitte üksi iseendaga. Fakt on see, et teatud suhetes sa lihtsalt seisad silmitsi tösiasjaga, et need inimesed on su ümber, sugulased näiteks, ja sa ei saa midagi teha, sa ei saa neid valida, kui ka sooviksid, ja sa pead nendega leppima…
Teisalt, ülejäänud inimised su ümber on köik valitavad – töökollektiivis, koolis, tänaval, seltskonnas, perekonnas…sa satud nende inimestega kokku, oled samas aeg-ruumis mingi aeg…Kui meeldib, saad seda olukorda pikendada, kui ei meeldi, saad minema jalutada, ja need inimesed kustuvad su eluloost, kasvöi osaliselt…Vahel on ka nii, et ei kustu, jäävad südamesse…fakt on aga see, et sa valid, kes nad on, ja mis positsioonis nad sinus ja sinu jaoks on…
Eriline valik aga on elukaaslase valik – ühest küljest nagu vaba, aga samas, kui sa oled ta valinud – siis on ta nagu sugulane…sa pead temaga leppima…kuid mitte alati ka löpuni – vöid käivitada jällegi oma vabade valikute rezhiimi ja seda rakendada…
Olen palju sellele möelnud, et mismoodi see elukaaslase valimine käib, ja ma olen aru saanud, et me valime tavaliselt valesti (ses mõttes, et valede kriteeriumite järgi, valimise protsess on vale). Ja jummala önn on, et sageli need valikud õnnestuvad ja head valikud tekivad…Me valime ju tavaliselt selle järgi, kes meile hirmsasti meeldib…Onju? Et nii ilus (see kipub olema esimene kriteerium, mida valimistel järgitakse), nii hea, nii vahva, jne jne…
Tegelikult me peaksime valima hoopis selle järgi, et kelle puudustega me suudame koos elada, kelle vigu me suudame aktsepteerida ilma, et see meile endile masendust ja stressi tekitaks, kelle veidrused me talume ja kelle halvad harjumused meid ei ärrita… Meie valikute põhimõtte peaks olema, et mitte ilusaid ja häid me ei otsi, vaid otsime neid, kelle puudused meid kõige vähem häirivad…Sest nagunii me kõik oleme puudustega, ideaalseid ja täiuslikke ju ei ole…
Häid ja õnnelikke valikuid kõigile…

6 mai

Hulluse ja hulluse vahel – pildikesi sõbra abielust

Posted by Karuema in emotsionaalne, inimene, kurb, naised ja mehed, sõbrad.

Mingi aeg tagasi keegi jutustas mulle, kuidas Lapi naised vähemalt korra aastas hulluks lähevad (arvan, et see jutustaja oli Maarja, kuid pole kindel). Mingi müstika ja hullumeelsus on nende naiste olemises ja tegemises. Mingi salapära ja segiolek. Niiöelda kultuurilise traditsioonina…

Ei tea Lapi kultuuri nii detailselt ja ei oska öelda, kas see ka päriselt nii on, kui jutus räägitud, ja kas see kõiki Lapi naisi puudutab, aga…
Kuid ühel minu siinsel sõbral on Lapi naine ja see on küll segi läinud…Armukadedus on nii suur, et ta ei luba oma abikaasal näiteks tööle tulla, sest töölt võib mees kogemata naise teadmata helistada oma paljudele potentsiaalsetele pruutidele ilma naise teadmata, ja kindlasti mees tööl ainult selleks käib, et siis seal salaja võõraste naistega suhelda…Samuti ei saa mees minna üksi komandeeringusse, naine käib alati kaasas – sest komandeeringud on ju täis potentsiaalseid uusi pruute, ja vanu ka…Permanentselt on mu heal sõbral kahtluse alustena kolm erinevatest riikidest naistuttavat, kellega suhtlemist oma seaduslik naine keelab ja kiivalt jälgib ja kellega suhtlemisest iga kord skandaal tekib. Näiteks kui keegi kirjutab mu sõbrale e-maili, siis ei tohi isegi lihtsalt vaid sõpruse märgiks sinna kirjutada sõnu armas või kallis, või kallistan, sest nendest tekib kohe peretüli. Ahjaa – naine loeb pidevalt mehele saabuvaid e-maile ja sms-e ja iga kahtlase sõnakese ilmumisel tekitatakse skandaal…Hiljuti, vastselt mehe mailikasti kallale pääsenuna, luges ta läbi oma mehe kirjavahetuse alates aastast 2003, ja tegi märkmeid kaudsetest vihjetest, millega edaspidi oma patust meest liistule tõmmata…Naisel kulus selleks mitu ööd ja päeva…Nüüd on peres vaid üks mailiaadress, kuhu kõik oma kirju saavad…Ja mida perenaine tähelepanelikult jägib…Jne jne. Mõned inimesed on, kes ei ole veel kahtluse alla sattunud, mina olen üks nendest, ja minuga võib see inimene suhelda, veel. Ja vb olla on paar sellist inimest kuskil veel, kellega suhtlemist mu sõbrale ette ei heideta…Kuid kus on see piir…Kui kaugele võib minna… Kust hakkavad armukadeduse puhul hullumeelsuse tunnused…
Selle sõbra kaasa on õnneks saanud aru, et peab vist ka natuke psühhiaatri abi paluma, kaks korda on juba käinud vastuvõtul ja saanud ka ravimid…Aga kui kaua jaksavad kodused?Ja mis lõppkokkuvõttes ikkagi saab? Kas midagi muutub vaid meditsiini abil? Või on see tõesti see Lapi hullus, mis nüüd niimood välja lööb?

5 mai

Õelik õudus

Posted by Karuema in inimene, naised ja mehed.

Täna oli meil ülikoolis jälle noore kolleegi psühhoteraapia päev…Juba teist korda selle kevade jooksul.
Nimelt, Vilmal on mees, kellel on suur pere, sh kolm nooremat õde. Ja nüüd on need nooremad õed võtnud pähe, et – pärast seda kui Vilma ja ta mees endale uue korteri ostsid ja selle stiilselt ja kenasti sisustasid – et see on ka nende kodu. Sõnaga kordamööda ja vahel ka kõik korraga on nad hakanud vallutama Vilma elamist. Elavad tema elutoas, kasutavad tema kosmeetikatarbeid, sorivad tema asjades, eksivad magamistuppagi voodisse lösutama, tuustivad kappides…Ja lasevad Vilmal ennast kenasti ka teenindada – sööta, joota, linnamööda transportida…Ja ega siis kõike sööki sööda ka, ikka valikuliselt ja kui Vilma on mingi söögi valmis teinud, siis ilmtingimata see süüa ei kõlba… Viimati, mõned nädalad tagasi, enne Vilma Ameerika-reisi, esitas Vilma ultimaatumi oma mehele, et kui tema tagasitulekuks plats meheõdedest puhas pole, siis läheb asi kurjaks. Noh korraks saadigi nn kutstutud kutsumata külalistest lahti. Kuid kuna Vilma mees on vanem vend, siis tunneb ta mingit isalikkust oma õekeste suhtes ja seetõttu pole ka südant ja iseloomu oma pereelu pealetükkivate sugulaste eest kaitsta… Sisuliselt nagu mustlaste elu või midagi veel hullemat. Õpetasime kollektiivselt täna Vilmat, kuidas õel olla ja soovimatuid sugulasi välja sööma hakata… aga eks need meie soovitused olid pigem nagu nali – a la et hoiata, et ripsmetussi kasutades saad silmapõletiku, mis parajasti Vilmat vaevab ja huulepulgast saab süüfilise – olukord on ikka päris kole tegelikult.
Oma pika elu jooksul olen nii mõndagi kogenud ja näinud. Mitte ühte juhust ei tule kahjuks meelde, kus meheõdedest rõõmu oleks olnud. Kõik minu tuttavad, kelle meestel on õde või kaks või kolm, on nendega mingil ajahetkel hädas olnud. Üks minu vana sõber kurtis kunagi, et tema meheõde käib regulaarselt tema kappe kontrollimas, teine rääkis, kuidas mehe komendeeringu ajal meheõde koputamata oma võtmega venna korterisse sisse sadas, õhtul kell üksteist, ja otse vennanaise magamistuppa, ettekäändeks mingit asja vaja laenata – tegelt aga ilmselgelt vennanaise kontrollimine, et kas see venna äraolekul ikka üksi magamistoas on …jne jne.
Millegipärast ei ole keegi kurtnud, et vendadega sellised probleemid oleksid, või naiseõdedega… Aga vb olla pole selliseid mu tutvustesse lihtsalt veel sattunud. Igatahes, tõeline õelik õudus. Ja ainus tõsine soovitus Vilmale täna oli, et räägi tõsiselt oma mehega ja tee hästi lihtsalt ja sõbralikult selgeks, et selline asi ei meeldi ja nende perekonnaellu ei sobi… No eks näis, millega asi lõpeb või kuidas laheneb.

11 märts

Luiged on kohal

Posted by Karuema in eesti asi, naised ja mehed.

Kõigepealt moraal – kui sul on kalduvus fotosid teha, ära KUNAGI fotokat maha jäta…Mina lollike läksin eile kodust välja Läänemaale Matsallu, koolitama. Mõtlesin, et no mis ma sinna toas istumise üritusele ikka seda fotokat kaasa vean…Ja võta näpust. Lihula külje all põllul oli värskelt lõunamaalt saabunud luiged. Terve suur põld oli neid täis, uhked ilusad, ja väsinud pikast matkast… Ma arvan, et neid oli sadu…Õhtul olid alles umbes pooled. Looduskaitse inimesed arvasid, et nad jäävad sinna nüüd paariks päevaks hinge tõmbama…Nii et kellel Virtsu poole asja, siis võtke igaks juhuks fotokas kaasa, äkki on sellid seal veel alles…

Täna hommikul aga jalutas Tallinna kodu aia taga kitseke. Tegelikult on ta meil igapäevane külaline – meie hommikukohvi ajal on temal aiataguse ringkäigu aeg…Aga täna sain ta kaamerasse. Ilus loomake, onju?

18 jaan.

Mängime kodu

Posted by Karuema in elustiil, isiklik, naised ja mehed, soome eri.

Tiia kirjutas siin hiljuti abieludest. Ajendas mindki mõtisklema…Sest minu enda abielu praegusel hetkel on tõesti ultramoodne versioon visiit-perekonnast ja ma ei leia, et see paha oleks…
Soomlaste juures on kodulembus domineerivamaid jooni. Isegi nii domineeriv, et gümnaasiumis paljud juba kokku elama kolivad ja kodu mängima hakkavad. Ja võib olla see polegi mäng? Asjaosalised igatahes ise võtavad seda kõike väga tõsiselt. Ja eakaaslastele, kes VEEL pole püsivas paarisuhtes, vaadatakse üsna sedamoodi, kui seal Bridget Jones’i filmis…
Samas lapsi nii kiiresti soetama ei asuta. Küll aga on trend, et võetakse koer…Muidugi lapsed tulevad ka üsna pea, kui altari ees käidud. Minu üliõpilastest julgelt pooled on seaduslikus abielus ja mammad-papad…Selline klassikaline hea ja vanamoodne elu?
Ses mõttes on eestlase minu arvates veidi modernsemad?

4 jaan.

Lugu sellest, kuidas mult mees taheti käest kiskuda

Posted by Karuema in mujal maailmas, naised ja mehed.

Alustame siis seiklustega…Siiani kõige shokeerivamalt meelierutavam kogemus kogu reisilt on Marseillest – vanast sadamalinnast kus ka Krahv Monte Cristo mehetegusid tegi…
Õhtul linna vallutades, Avignoni linna lummavatest küpressidest, õrnast kivisöe suitsuvinest ja loojuva päikese kaunidusest veel õndsad ja õnnelikud (nüüd me teame, miks kõik kunstnikud Avignoni tahtsid minna ja seal maalida…) – pidime läbima selle suurlinna, et siis end kuskil väiksemas ja rahulikumas kalurikülakeses öömajale seada…
Ja loomulikult magasime maha õige teeotsa, et jätkata kiirteel, ning sattusime kesklinna. Nagu me selleks ajaks juba olime omaks võtnud – et võtame vastu kõik väljakutsed, mis meile teepeale vastu saadetakse, rõõmsa õhina ja ootusärevusega, siis nii suhtusime ka eksirännakutesse Marseisse…
Oli kaunis seegi linn – esimest korda sellel reisil Vahemere ääres, kaunis jahisadam, Jõulutuledes linn täis saginat ja suminat…
Lõpuks, leidnud taas õige teeotsa, et auto nina linnast välja suunata, olime korralikud liiklejad ka natuke, nagu eestlased ikka 🙂 ja otsustasime paar naist jalakäijate rajal üle tee lasta…Aga üks naistest otsustas löötsakile meie auto kapotile viskuda, peaaegu et esiklaasini, ja hakkas mu kõrval istuvale minu isiklikule mehele keelega märku andma, et tule lähme ja….
No mida iganes, aga tummaks võttis…Oleks, et mees autos üksi oleks olnud, aga üks naine istus juba autos ju…Ja sellised väga ühemõttelised naljad olid tol hetkel küll rohkem kui koomilised…Kuidagimoodi õnnestus pealetükkivast daamist vabaneda, ja reis jätkus lõbusalt…Kuid saadud kogemus tekitas elevust ikka pikaks ajaks…

12 dets.

Vöimsate naiste maa

Posted by Karuema in naised ja mehed, soome eri.


Olen seda Soome naiste vöimukust juba pikka aega möelnud, et millest see tuleb? Näiteks kui Helsinkis minna kohvikusse, siis on selgelt eristatavad vöimuga naised. Ja paraku, vöimuta naised on siis kas ainult lapsed vöi vanurid…
Vöimuga naisi saab eristada ka siin Jyväskyläs. Kuigi vähem kui Helsinkis. Siin on nad enamasti ülikooliga seotud.
Millised on nende välised tunnused?
Oma könes röhutavad nad alati seadusi (nagu meie osakonnajuhataja rouva, näiteks). Siis röhutavad nad veel oma sidemeid teiste vöimuga inimestega, nn sellist sotsiaalset vöimuliste vörgustikku tuuakse esile ja röhutatakse (nagu möned mu kolleegid naisporfessorid)sinna kuulumist…Sealhulgas on vörgustikus ka ilmtingimata möni prominent vöi kuulsus…
Nad ostavad endale riideid eranditult vaid Sokosest, vöi Stockmanist ja süüa ostavad ka Mestarin Herkkust (köik Jyväskylä daamid, keda ma tean, ja kellel on vöimu).
Ja mehed on töesti nagu kotid neil küljes rippumas, ilma oma arvamuse ja selgroota – nii nagu naised ütlevad, nii on…vast ainult jommis peaga töstavad mehed mässu. Ja nii ongi.
Klassikaline matriarhaat…
Aga millest see ikkagi tuleb?

28 okt.

Kohtingule peikaga

Posted by Karuema in ilus, isiklik, naised ja mehed.

Millal te oma peikaga (prutaga) viimati kohtingul käisite? Sedasi romantiliselt…Et saame kokku kell kaks kella all…Ja siis Tüdruk jääb natuke hiljaks…ja Poisil on midagi ilusat (lilled vöi kommid näiteks tüdruku jaoks…)…Ja siis minnakse kahekesi käsikäes…Kinno või kohvikusse või loomaaeda…

Minul oli reedel kohting oma peikaga…Olen selle Poisiga semminud juba oma 24 aastat. Ja nüüd me elame eri riikides ja meil on muudki kui ühine perekonnanimi… Kuid kohtamas käime ikkagi. Võib olla on see vajalik selleks, et sedasi sisuliselt lahus elades suhe siiski säiliks?

Seekord oli kohtumine määratud Helsinkisse Kiasma juurde, kella üheteist paiku hommikul…Noh loomulikult jäin ma hiljaks, sest selleks et kella 11ks Kiasmasse jõuda, pidin alustama umbes kell kaheksa Jyväskyläst… Ja loomulikult mu peika oli salliv, et hilinen, sest ta teab, kuiväga ma hommikul uimerdis olen…

Aga kell pool kaksteist olin siiski kangelaslikult platsis, peikal oli kotis minu jaoks Kasekese ja muud kommi…Ja siis me läksime koos Emmasse Dali näitusele ja sõitsime Turu kaudu Jyväskyllä ja siis tiirutasime ka Jyväskylä ümbruse karuradadel ja ma näitasin peikale oma salakohta, kus kärbseseened kasvavad ja päike sillerdab järve peal…Meil oli vahva kohting, mis kestis terve nädalavahetuse. Ja selle suurim pluss on see, et ei ole aega tülitseda…Sest kokkusaamised on nii harvad ja lühikesed. Saab ja tuleb rääkida ainult ilusatest asjadest.

Enne Helsinki kohtingut oleme orgunninud kohtinguid ka näiteks Brüsseli kunstimuuseumisse…Sofia lennuväljale…noh ja mõnes imelikus paigas veel.
« Older Entries