ilus | Karuema Päevaraamat

Archive for the ‘ilus’ Category

31 okt.

Kakssada kolm +

Posted by Karuema in akadeemiline, õppimine, ilus, varia. Tagged: kool. 3 kommentaari

Täna hakkas peale loengukursus Kommunikatsioon ja ühiskond. Üleülikooliline. Mõeldud mõtlevatele inimesetele, kes meie koolist välja minnes võiksid ka kommunikatsiivselt kompetentsemad olla, sest mis seal salata, eestlane on kehv kommunikeerija (soomlane veel kasinam, muidugi, kui see kedagi lohutab…).

mul on hea meel, et huvilisi on naa palju (203+), sest tunnen, et siin saab juba natuke ka maailma targemaks ja ilusamaks muuta. saab noortele inimestele anda seda tarkust ja teadmist, mis mul elu jooksul igasugu raamatute ja muu pahna läbinärimisel on tekkinud. Andmise rõõm võib tõesti väga kaunis olla. Ja rikastav, ka andjale.

Muidugi natuke murelikuks tegi mind see suur osalejate arv, aga kui ajaloos tagasi vaadata, siis Tartu Ülikoolis omal ajal olid mu suhtekorralduse ajaloo loengud umbes samas massosalemise kaalus ja sai nagu hakkama küll. vahepeal Soomes on muidugi mugavus nahavahele pugenud, sest ega seal eriti üle kahekümne lapse korraga klassi lastud – et muidu on õpetajal väga raske. eesti kontekstis muidugi muigamise koht…

Aga täna kohatud klassitäis oli vahva, eriti südantsoojendav oli see, et peale loengut jäid tudengid veel rääkima ja arutama, ja mulle väga väga meeldis see, et nad mõtlesid, ja omasid oma arvamust ning polnudki kõiges minuga ühte meelt. See on kaunis, kui inimene mõtleb ja analüüsib ja kui ta ka oma mõtteid raatsib välja öelda ning argumenteerida. Ilus, ilus.

Mul on tunne, et selle seltskonnaga, mis sest et neid on hulgi, võib väga vahva sügis kaks periood koos välja tulla.

Ootan juba kannatamatult järgmist neljapäeva, et siis saame rääkida veelgi intrigeerivamatel teemadel: mõjutamisest, propagandast, tähenduste konstrueerimisest…

Seniks aga blogime, jälgime uudiseid, mõtiskleme, analüüsime, ja tunneme rõõmu sellest, et meile on antud need päevad täis vahvaid tegevusi 🙂

3 juuli

Pinotex teraapia

Posted by Karuema in ilus, isiklik. Lisa kommentaar

Egas midagi, tuleb ausalt üles tunnistada, et olen vahepeal natuke liimist lahti olnud: ületöötamine, stress, ja kõik muud asjad sinna otsa. Ootasin puhkust niiväga, sest motivatsioon oli juba mitu kraadi alla nulli ja langes ikkagi ja veelgi kolinaga. Aga ma arvan, et selle ausa ülestunnistusega ei ole ma eriti originaalne. Tahaks näha inimest, kes suve alguseks omadega üle piiri poleks läinud?

Olulisem on, et kuidas sest asjast üle saada?

Mina, lisaks muudele abinõudele, otsustasin oma vana aiamööbli valgeks värvida. Tuli natuke räämas tulemus, sest all oli ju roheline pinotex aastast… 1995? ja selle all vana ja väga tumedaks muutunud puit. Kuid ootamatult värskelt mõjus see veidike räämas vana valgeks värvitud mööblikomplekt pintseldamise lõpuks. Kui see nüüd kenasti ära kuivab, siis teen veel mõned värviparandused ja avan õunapuu all veinijoomise nurgakese (sisustatud valge mõmmdisain mööbliga :)) Ning ei saa muidugi mainimata jätta seda pintseldamise protsessist tulenevat mõnutunnet…

14 märts

Emad ja tütred

Posted by Karuema in emotsionaalne, ilus, isiklik. 2 kommentaari

Köige parem tunne on hommikul ärgata, kui su tütar kaugel maal, kus parajasti täna on Emadepäev, on öösel Näoraamatusse kirjutanud sissekande, millega teatab, et tal on maailma parim ema … Kuigi juba täiskasvanud, aga ikkagi memmekas… Heas möttes. Ma ise olen ka selline, memmekas… Kui minu ema 2000ndal aastal suri, olin siis juba päris suur tüdruk, 37 aastat vana kindlasti, sain sellise trauma, et ei saanud oma emast möelda, ilma et nutt peale ei tuleks. Nii suur kurbus oli ema lahkumisest… Ja isegi täna veel mötlen ta peale pidevalt ja vesi valgub silma, et küll on kurb, et ta seda vöi teist vöi kolmandat asja ei näe ja teada ei saa… ja seda ma ei saa temaga arutada ja seda asja tegi tema nii ja seepärast on see ainuöige viis seda vöi teist asja üldse teha… Jah, selline tühi tunne on peale ema lahkumist, vastik täiskasvanuks saamise tunne…

Kui ma olin veel väga väike tüdruk, siis saatuse tahtel olin sageli haiglas ja ema oli alati minuga koos ja minu juures. Meie omavaheline igapäevane dialoog sellest ajast ja nendest haiglaolukordadest, mis jäi käibele kogu eluks ja mille sügavamat tähendust teadsime vaid meie kaks, oli: “Emme ole ikka juures ka!”, “Emme on alati Kiisu juures!” Nimelt, ta kutsus mind Kiisuks ( ja mu vanemat öekest Rotuks, ta oli rotiaastal sundinud ja tal olid patsid nagu rotisabad :))… Mina kutsun oma tütart ka Kiisuks…

Kui emal oli diagnoositud vähk, siis mötlesime, et mida vöiks veel teha, kuniks elupäevi on antud. Arstid ei olnud mu ema paranemise suhtes väga optimistlikud… Otsustasime 2000 aasta maikuu löpus, et pooles juunis, kui mul puhkus algab, lähme kahekesi Itaaliasse. Itaalia oli mu memme eluaegne unistus… Aga see reis jäi tegemata, sest juuni keskpaigaks oli memm juba nii viletsaks jäänud, et reisimine ei olnud enam vöimalik. Oleks me siis kohe, maikuus selle asja ette vötnud, oleks olnud köik hästi ja vähemalt ühe ema soovi oleks ma saanud täita. Aga see läks nii ja teist vöimalust enam ei antud. Me peame alati arvestama sellega, et elada tuleb täna ja nüüd ja kohe ja praegu, sest homme ei pruugi see enam vöimalik olla. Homme on nagu kingitus, mis vöib olla tuleb, kuid vöib olla ka mitte. Meie memm läks 2000 aasta jaanipäeval. Miks ma küll ei teadnud seda tarkust siis, et miski pole igavene ja käest lastud unistused ei tule kunagi enam tagasi… Tavaliselt…

Aga minul on see önn, et saan Emadepäeva kaks korda aastas tähistada, ükskord siis kui UK-s on Emadepäev ja teine kord siis kui Eestis. Aga tegelt, iga päev on emadepäev, sest emad on meil kogu aeg, päevast päeva südames….

Ulemisel fotol on minu ema ja minu Kiisu. Ema on selle pildi paberversioonile taha kirjutanud:

“XXIII üldlaulupidu, juuli 1999. a. Oleme laulupeol. Ave 10. a, vanaema 70.a. Avele on see esimene üldlaulupidu. Vanaema oli esimest korda Tallinnas üldlaulupeol 1947. aasta suvel. See oli XII üldlaulupidu”

Keskmisel fotol on Minu Memme 1947nda aasta laulupeol Kingissepa rajooni laulupeorongkäigu sildiga. Memme seljas need Muhu rahvariided on tähendusega, isa meil ju muhulane…

Ja köige alumisel fotol olen mina oma Kiisuga, Suure Kanjoni kaldal kallistamas 🙂

28 veebr.

Kunztizaalis, kunztizaalis…

Posted by Karuema in eesti asi, ilus, kunst. Lisa kommentaar

Tavaliselt juhtub Eestis olles ikka nii, et Karuisa haarab Karuemal sabast kinni ja tirib (sageli ka poolvägisi) Karuema kuskile kunstinäitusele vöi väärtfilmi vaatama. Poriseb siis see Karuema ja toriseb, kuid kui käik on tehtud, siis mömiseb rahulolevalt…

Tänane käik, kangelaslikult lume ja vee segustel könniteedel Tallinna pääväljakul sumbates, sai Kunstihoones ära vaadatatud ettevötja ja kollektsionäär Enn Kunila erakogust koostatud näitus Eesti kunstiklassikast. Tegelikult mulle sellised klassikalised asjad meeldivad ja sestap olin önnelik, et Karuisale polnd ette juhtunud järjekordne sürr-realistlik väärtfilm vöi möni väga modernne kunstinäitus kuskil mujal galeriis. Selles osas meie kunstimaitsed erinevad. Minule meeldivad lihtsad, selged, kohati isegi primitiivsed ja naiivsed sönumid kunstis. Karuisale aga meeldib mötiskleda varjatud sönumite kallal. Noh selles kardinaalses kunstimaitse erinevuses on siiski ka ühisosi – ja seda tavaliselt KUMU, EMMA vöi Kiasma näituste ja väljapanekute suhtes. Tegelikult hästi sisukalt ja professionaalselt koostatud moodsa kunsti väljapanekud meeldivad ka mulle. Aga kuskil seal tulevad möned piirid, millest ma üle ei viitsi ronida – kui asi ikka liiga intellektuaalseks kisub, siis tuleb selline küllastumise tunne… Ehk siis lihtne maainimene, nagu ma olen, meeldib mulle ka lihtne ja siiras kunst, ilma tagamötete ja sügavate peidetud diskursusteta. Ja seepärast mulle seekordne Kunstihoone väljapanek ka meeldis.

Meeldis see, et vaatamiseks oli rohkesti pilte ja erinevatelt eesti autoritelt. Ei mäletagi enam sellist mahlakat ja külluslikku kogust eesti meistreid ühe korraga (Kumu püsiväljapanek muidugi välja arvatud). Ausalt öelda, minu jaoks ei ole vahet kas vaatan Elma Kitse maastikke vöi Monet’ vaateid… Kaunis, justnimelt esteetiliselt kaunis elamus on nii üks kui teine. Ja ma oma lihtsameelsuses ei saagi aru, et miks üks oleks nagu suurem kunstnik kui teine – eneseväljenduse professionaalsuses ei ole vahet, samuti ideedes, värvide kasutamise oskuses… kas töesti on möned kunstnikud teistest suuremad vaid seetöttu, et nende kodumaa on suurem ja neid on rohkem avalikkusele promotud?

Üks möte tuli veel seal Kunstihoone saali aknale nöjatudes Karuisa oodates… Nimelt olen sageli erinevates kunstihoonetes kohanud kunstitudengeid, kes kopeerimas kuulsuste töid – öppimine läbi kopeerimise. Tekkis ka tahtmine nii mönegi pildi oma nn öppimisversioon teha. Muideks minu kunstiöpetaja keelab meil omast peast nn kunsti tegemise – ikka peab olema mingi töö eeskujuks. See ei ole mitte selleks, et meie loovust kuidagi piirata, vaid ikka selleks, et parimd tehnikad kätte harjutada. Sestap selline vabaloominguline pintseldamine ja kritseldamine, tuleb välja, kunstiöpingute kontekstis väga soositud polegi.

Kena näitus oli, minge ja heitke ka pilk ja tundke uhkust eesti meistrite suurepärastest taiestest. Ja see on öeldud ilma liialdamata.

29 jaan.

Siilil ravime laktoositalumatust ja emakavähki…

Posted by Karuema in emotsionaalne, ilus, loomad. 3 kommentaari

Mulle hirmsasti meeldib soomlaste Häntä pysty! saade (vöi öigemine vanade saadete kordused, mida praegu näidatakse). Seal on nii armas saatejuht – loomatohter Anne, ja igas saates saab keegi hüljatud loom endale kodu, ja siis räägitakse üldse igasugu asju lemmikloomade elust.

Ühes saates oli huvitav juhtum, kus rotil oli krooniline bronhiit ja siis räägiti, kuidas seda ravida, ja siis saade enne seda – kodus lemmikloomana peetud siilil oli laktoositalumatus ja tal oli opereeritud emakavähk. Siis oli koeral eesnäärmeprobleemid, mida raviti hormoonisüstidega, ja siis kits otsis kodu…

Olen sageli möelnud sellele, et kuidas me oma lemmikloomadesse suhtume. Aga nii inimlikult, kui seda Soomes tehakse, ma poleks julgend möeldagi.

Siin näiteks ühel tuttaval perel on lammas lemmikloomaks, Pekka nimi ja see käib perega igal pool kaasas. Istub autos, noh nii nagu tavaliselt koerad istuvad… Viskasime nalja, et Pekka vöiks minna Sokosesse fotosessioonile: Pekka parfüümileti juures, ja Pekka susse valimas, vöi ehk siis Pekka lihaleti ääres…

Ja kujutage ette, kui mu söbrad suvel meile Saaremaale külla tulevad ja Virtsu sadamas praami ootavad, ja siis Pekka vaatab autoaknast välja ja köik need ennast segi joonud suveturistid saavad südamerabanduse, sest neile tundub, et nad näevad viirastusi…

Pildil Pekka.

21 dets.

Karupere Jöulumömin:)

Posted by Karuema in emotsionaalne, ilus, isiklik, jõulud. 2 kommentaari

24 okt.

Fotojaht: Lemmik

Posted by Karuema in FOTOJAHT, ilus, varia. 10 kommentaari

Tass Väga Head Latte kohvi koos vahvliga, mida ilmestavad kirsid ja vahukoor. Ja seda saab süüa kohvikus mererannal koos sulle armsate inimestega (Kelle kohta ma pilte siia siiski üles ei pane, piisab ehk kohvi, vahvli ja rannapildist. Kuigi pean ausalt tunnistama, et üks minu armsatest on nähtav Fotojahi logol, seega 100% saladust hoida ei saa, et kes need kallid on…).

kokkuvöttes: oska hinnata ja kasutada hetke ja köike mis sellega kaasa on antud ja röömusta väikeset asjade üle, ning hinda seda, et sul on kellega olla koos ja nautida mönusaid asju…

Teised jahimehed leiad SIIT

10 mai

Fotojaht: kuninglikud lilled ja midagi ilusast veel ilusamat

Posted by Karuema in Belgia, FOTOJAHT, ilus, loodus. 7 kommentaari

Seekordse fotojahi lilleteema tuli just öigel ajal…Belgia kuninglikud kasvuhooned olid eelmisel nädalal veel avatud vaatajatele. Korra aastas saavad lihtsurelikud seda ilu kaeda, paar nädalat korraga. See aasta olin minagi nende tuhandete önnelike alamate issanda loomakeste seas, kes pidas vapralt vastu tundidepikkuse järjekorra ja mitmekilomeetrise matka kuningliku lilleilu keskel.

Kroonitud kasvuhoone on ikka üks vägev värk küll. Kui paljudele lillede nimesid te minu pildivalikust teate? Minu giid, belgia söbranna Hilde oli aga pettunud – tema isa aiast puudub vaid üks vöi kaks lille, mis kuninglikus aias olemas olid…Sellised hullud aednikud siis belgia pensionärid…

Kunigas, muideks oli kodus. Lipp oli mastis. See loss, mille juures need kasvuhooned, pidada Belgia kuninga päriselupaik olema, Brüsseli külje all siis.

Midagi eriliselt ilusat oli kogu selle kuningu ilu löppedes ka…Oli kunstiteos igiliikuvatest lilledest, millest igaüks sümboliseerib kadunud last Belgias. Ilus, samal ajal ka kurb ja mötlemapanev…Minu arust ilusaimaid lilled kogu selles kuninglikus öitemeres olidki just need väikesed tuksuvad sinised lilled seal kaunite kuningliku kasvuhoone klaasjate kuplite all…

Teised fotojahtijad on koos SIIN

16 mai

Mulle meeldib kui asju tehakse siiralt ja ilusti

Posted by Karuema in erialaline, ilus. Lisa kommentaar

Kirjutasin oma töömõtete blogisse eile meediast leitud kenast asjast.
Mulle tõesti meeldib, kui inimesed lähevad oma tegemistes liikuma positiivsetest eeldustest, et ka halvad asjad võivad teinekord olla teiselt poolt vaadates head ja olulised. Ning mulle väga meeldib ka see, kui asjadest räägitakse siiralt ja ausalt. Näidatakse asjade tegelikku olemust ja avatakse tagamaid.
Eestis on tänseks saanud inetuks trendiks kogu aeg pasunasse panna, ja ühiskondlikke musti lambaid konstrueerida – näiteks kõik organisatsioonid, kes peavad kuidagigi meie igapevast jahmerdamist siin seaduse raamides hoidma, vältimaks anarhiat ja omavoli, kaost ja mida veel…Kõik need organisatsioonid on aga nagu patukotid, sellepärast et nad oma tööd teevad…Aga kas te kujutate endale ette, missugune oleks meie elu siis, kui siin ei oleks regulatsioone ja nende regulatsioonide täitmist mitte keegi ei jälgiks?
Seepärast olengi rõõmus, et vähemalt üks ajakirjanik võttis vaevaks vähemalt ühe “peksukoti” tegeliku töö sisusse ja tagamaadesse süüvida, ning seda ka laiale avalikkusele avada. Nii lihtne on ju vaid kiruda ja süüdi mõista, samal ajal asja olemust üldse mitte sottigi saades…

21 märts

Ja kuidas Teie kevadet tervitasite?

Posted by Karuema in eesti asi, elustiil, ilus, isiklik, loodus. 1 kommentaar

Hakatuseks tahan teada anda, et viimase kolme päeva jooksul olen ma tee ääres kohanud kaks korda suurt ja paksu emahirve, ja ühe korra kitseperekonda. Loodus on tõesti möllama hakanud. Ja noh rebasest ja nugisest me sel korral ei räägigi, sest ka nemad olid platsis, kuid kahvatusid kitsede ja hirvede kontekstis.

See tähendab seda, et lisaks linnuvaatlusele, millest eelmistes postitustes juttu on olnud, on ka tõsine loomavaatluse hooaeg alanud. Sõralisi kahjuks kaamerasse veel ei saanud, autost ja õhtuhämarusest mu kaamera veel häid pilte ei tee.

Aga jah, otsustasime eile pidada pikniku kevade saabumise puhul – pakkisime head paremat piknikukotti ja sõitsime välja Vihterpalu suunas. Jõudsime Kurkse kanti ja mõtlesime hukkunud meestele ja väljas oli väga külm aga kohutavalt ilus. See kant on kenasid, ütleks isegi et luksuslikke majakesi täis ehitatud.

Inimesed Eestimaal elavad ikkagi silmatorkavalt jõukalt. Pole miskit kosta. Võib olla on see liigne poosetamine ja üle oma võimete elamine? Et ma teile, naabrid ja kolleegid ja sõbrad näitan, mida kõike maist ja ajalikku ma suudan kokku orgunnida, aga vb olla on see ka päriselt selline tõsine ja sisuline rikkus, mis peabki kenadeks majadeks mererannal saama…Kes seda täpselt teab. Aga meil oli huvitav ja ilus reis. Kunstilisemad pildid riputan pildiblogisse.

Ja soovitan kõigil headel inimestel proovida õppida detailidele, hetkedele, vaadetele… keskendumist. Te ei kujuta ette kui tervendav see on…Vaimu ja meelt tervendav ja sisemist tasakaalu loov. Sellise pikniku matka järel rahapuudus ja üle pea kuhjuv töökoorem, väsimus, ja stress kaotavad mõtte. Uskuge ja tehke järele!