Täna hakkas peale loengukursus Kommunikatsioon ja ühiskond. Üleülikooliline. Mõeldud mõtlevatele inimesetele, kes meie koolist välja minnes võiksid ka kommunikatsiivselt kompetentsemad olla, sest mis seal salata, eestlane on kehv kommunikeerija (soomlane veel kasinam, muidugi, kui see kedagi lohutab…).
mul on hea meel, et huvilisi on naa palju (203+), sest tunnen, et siin saab juba natuke ka maailma targemaks ja ilusamaks muuta. saab noortele inimestele anda seda tarkust ja teadmist, mis mul elu jooksul igasugu raamatute ja muu pahna läbinärimisel on tekkinud. Andmise rõõm võib tõesti väga kaunis olla. Ja rikastav, ka andjale.
Muidugi natuke murelikuks tegi mind see suur osalejate arv, aga kui ajaloos tagasi vaadata, siis Tartu Ülikoolis omal ajal olid mu suhtekorralduse ajaloo loengud umbes samas massosalemise kaalus ja sai nagu hakkama küll. vahepeal Soomes on muidugi mugavus nahavahele pugenud, sest ega seal eriti üle kahekümne lapse korraga klassi lastud – et muidu on õpetajal väga raske. eesti kontekstis muidugi muigamise koht…
Aga täna kohatud klassitäis oli vahva, eriti südantsoojendav oli see, et peale loengut jäid tudengid veel rääkima ja arutama, ja mulle väga väga meeldis see, et nad mõtlesid, ja omasid oma arvamust ning polnudki kõiges minuga ühte meelt. See on kaunis, kui inimene mõtleb ja analüüsib ja kui ta ka oma mõtteid raatsib välja öelda ning argumenteerida. Ilus, ilus.
Mul on tunne, et selle seltskonnaga, mis sest et neid on hulgi, võib väga vahva sügis kaks periood koos välja tulla.
Ootan juba kannatamatult järgmist neljapäeva, et siis saame rääkida veelgi intrigeerivamatel teemadel: mõjutamisest, propagandast, tähenduste konstrueerimisest…
Seniks aga blogime, jälgime uudiseid, mõtiskleme, analüüsime, ja tunneme rõõmu sellest, et meile on antud need päevad täis vahvaid tegevusi 🙂
Karuema Päevaraamat 