Tavaliselt juhtub Eestis olles ikka nii, et Karuisa haarab Karuemal sabast kinni ja tirib (sageli ka poolvägisi) Karuema kuskile kunstinäitusele vöi väärtfilmi vaatama. Poriseb siis see Karuema ja toriseb, kuid kui käik on tehtud, siis mömiseb rahulolevalt…
Tänane käik, kangelaslikult lume ja vee segustel könniteedel Tallinna pääväljakul sumbates, sai Kunstihoones ära vaadatatud ettevötja ja kollektsionäär Enn Kunila erakogust koostatud näitus Eesti kunstiklassikast. Tegelikult mulle sellised klassikalised asjad meeldivad ja sestap olin önnelik, et Karuisale polnd ette juhtunud järjekordne sürr-realistlik väärtfilm vöi möni väga modernne kunstinäitus kuskil mujal galeriis. Selles osas meie kunstimaitsed erinevad. Minule meeldivad lihtsad, selged, kohati isegi primitiivsed ja naiivsed sönumid kunstis. Karuisale aga meeldib mötiskleda varjatud sönumite kallal. Noh selles kardinaalses kunstimaitse erinevuses on siiski ka ühisosi – ja seda tavaliselt KUMU, EMMA vöi Kiasma näituste ja väljapanekute suhtes. Tegelikult hästi sisukalt ja professionaalselt koostatud moodsa kunsti väljapanekud meeldivad ka mulle. Aga kuskil seal tulevad möned piirid, millest ma üle ei viitsi ronida – kui asi ikka liiga intellektuaalseks kisub, siis tuleb selline küllastumise tunne… Ehk siis lihtne maainimene, nagu ma olen, meeldib mulle ka lihtne ja siiras kunst, ilma tagamötete ja sügavate peidetud diskursusteta. Ja seepärast mulle seekordne Kunstihoone väljapanek ka meeldis.
Meeldis see, et vaatamiseks oli rohkesti pilte ja erinevatelt eesti autoritelt. Ei mäletagi enam sellist mahlakat ja külluslikku kogust eesti meistreid ühe korraga (Kumu püsiväljapanek muidugi välja arvatud). Ausalt öelda, minu jaoks ei ole vahet kas vaatan Elma Kitse maastikke vöi Monet’ vaateid… Kaunis, justnimelt esteetiliselt kaunis elamus on nii üks kui teine. Ja ma oma lihtsameelsuses ei saagi aru, et miks üks oleks nagu suurem kunstnik kui teine – eneseväljenduse professionaalsuses ei ole vahet, samuti ideedes, värvide kasutamise oskuses… kas töesti on möned kunstnikud teistest suuremad vaid seetöttu, et nende kodumaa on suurem ja neid on rohkem avalikkusele promotud?
Üks möte tuli veel seal Kunstihoone saali aknale nöjatudes Karuisa oodates… Nimelt olen sageli erinevates kunstihoonetes kohanud kunstitudengeid, kes kopeerimas kuulsuste töid – öppimine läbi kopeerimise. Tekkis ka tahtmine nii mönegi pildi oma nn öppimisversioon teha. Muideks minu kunstiöpetaja keelab meil omast peast nn kunsti tegemise – ikka peab olema mingi töö eeskujuks. See ei ole mitte selleks, et meie loovust kuidagi piirata, vaid ikka selleks, et parimd tehnikad kätte harjutada. Sestap selline vabaloominguline pintseldamine ja kritseldamine, tuleb välja, kunstiöpingute kontekstis väga soositud polegi.
Kena näitus oli, minge ja heitke ka pilk ja tundke uhkust eesti meistrite suurepärastest taiestest. Ja see on öeldud ilma liialdamata.
Karuema Päevaraamat 