Kirjutasin oma töömõtete blogisse eile meediast leitud kenast asjast.
Mulle tõesti meeldib, kui inimesed lähevad oma tegemistes liikuma positiivsetest eeldustest, et ka halvad asjad võivad teinekord olla teiselt poolt vaadates head ja olulised. Ning mulle väga meeldib ka see, kui asjadest räägitakse siiralt ja ausalt. Näidatakse asjade tegelikku olemust ja avatakse tagamaid.
Eestis on tänseks saanud inetuks trendiks kogu aeg pasunasse panna, ja ühiskondlikke musti lambaid konstrueerida – näiteks kõik organisatsioonid, kes peavad kuidagigi meie igapevast jahmerdamist siin seaduse raamides hoidma, vältimaks anarhiat ja omavoli, kaost ja mida veel…Kõik need organisatsioonid on aga nagu patukotid, sellepärast et nad oma tööd teevad…Aga kas te kujutate endale ette, missugune oleks meie elu siis, kui siin ei oleks regulatsioone ja nende regulatsioonide täitmist mitte keegi ei jälgiks?
Seepärast olengi rõõmus, et vähemalt üks ajakirjanik võttis vaevaks vähemalt ühe “peksukoti” tegeliku töö sisusse ja tagamaadesse süüvida, ning seda ka laiale avalikkusele avada. Nii lihtne on ju vaid kiruda ja süüdi mõista, samal ajal asja olemust üldse mitte sottigi saades…
16 mai
Karuema Päevaraamat 