Archive for the ‘emotsionaalne’ Category

Kui draakonipuud õitsevad

draakonipuu.JPGhommik.JPG

siis hakkab peale jahihooaeg. Päike vaevalt end paotama hakanud, hakkab ümbruskonnast kostma pauke, jahipüssi omi, arvan. Jaht jänkudele on alanud. Siiani kalpsasid nad mõnusasti oliivipuude vahel, muretult, ütleks. Ka meie Pontu ei suutnud neid tabada, sest looduses on sedasi, et elu eest pagejad on kiired. Muidugi on ka saagi järel kihutajad nobedad, ja meiegi Pontu käpad kaabivad tuld kui jänest näeb. Aga siiski, kodus täissöödetud kutsa ei jõua elu eest pagevale jänkule järele. Aga no väike trenn koos jänestega on ka kena.

Hommikud on ka ilusad, kui päike hakkab taevasse tulema, et keskpäevaks maa tulikuumaks kütta ja inimesed katusealustesse peletada. Aga hakkab siingi sügise poole veerema. Vaatasin järgmise kahe nädala ilmaprognoosi, mu ärasõidu päeval lubati üle hulga aja isegi natuke vihma, ja kraadiklaasi pügalaid üle pluss 35 ka ei prognoosita. Vaikselt rahuneb loodus. Loodan et inimesedki. Rahustuseks võiks ka romantilist päikesetõusu kallitega koos vaatama minna. Need on ilusad igal maal.

Hommikus on asju

Siin Casa De Los Caballos, Andaluusia mägedes on hommikud varajased ja asjalikud. Kell 3.39 hakkab naabri kukk kirema, seejärel koerad haukuma ja kõige tipuks hakkavad esimesed lammaste satsid liikuma, karjakellade helina saatel. Väljas veel suur pime ja minul keeruline aru saada, et kuidas ja kuhu ja miks nii vara.

Kuked kirevad umbes iga tunni tagant. Tõsine mõtlemise koht, et kust neil selline ajataju, ei ole ju kanalas kella ega oskaks nad seda ka vaadata. Aga nii on.

Kell viis ajasin end üles, sest uni oli juba hulga aega tagasi minema pühitud ja polnud mõtet ka voodis vedeleda, seda enam et väike nälg tundus tulevat 🙂 Eile õhtune riisi-makra salat läks suurepäraselt tortillapannkoogi vahele ja maitses hästi, kohvist rääkimata, pätikohvist rääkimata 🙂

Tänase varahommikuse ilma kohta võib kohalikus kontekstis öelda, et oli “öökülma”. Veider, aga nii see on, regulaarselt ilmateadet vaadanuna võin väita, et kõige jahedam on siinkandis hommikul kella kuue paiku. Täna oli viimase aja jahedaim, ainult +16 kraadi.

Esimene traktor tõmbas mootori tööle kell pool kuus, kusjuures eemalt paistev maantee oli juba kella viie paiku autotulesid tulvil. Märk sellest, et inimesed liikvel. Minemas tõenäoliselt tööle. Selle traktori kohta tahtsin veel seda välja tuua, et sel oli üüratu prozhektor otsa ette pandud, nii et tema pimedas igal juhul pidi nägema, kuhu ta läheb. Kas ta aga sellega ka nägi midagi teha, vat ei tea, sest kohalik pime on ikka väga pime ja päikese ärkamseni on aega. Sestap, kõik kes end kuskile miskit tegema sätivad, peavad arvestama, et pime on. Mu kohvijoomisega samuti, nii pime oli, isegi tule valgel õues, et keeruline oli tumeda kohvivee valamine tumeda sisuga tassi 🙂

Nüüd on kell saanud seitse ja taevas on märke. Päev hakkab tasapisi tulema.

Ahjaa, üks asi veel. Täna oma esimest hommikukohvi pimeduses oliivipuu all juues ja taevasse vahtides nägin tähte langemas. Aga soovida miskit ei jõudnud. Aga mõtlesin samal aja oma tütrele, juhuslikult. Üldiselt ma väga neid langevaid tähti oma elus pole näinud. Ja täna kogesin, et peab ikka pea kogu aeg neid soove täis olema, et soovida jõuaks, sest tähe kukkumise kiirus on muinasjutuliselt kiire. Nii nagu on muinasjutuline see kogemus iseenesest.

päikesetõus1

Intelligentsed herilsed ja uus peldik

Möödunud nädal oli täis herilasi ja uue peldiku ehitamist. Ausalt, poleks julgenud lootagi, et see peldiku projekt lõpuks tõeks saab  – olin leppinud juba igasuguste variantidega..

Aga nii see lugu oli, etvalmis ta sai, ja suht kasutatavana isegi. Välisviimstlus vaid puudu jmt.

Vana peldikuga juhtus nii:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

ja uus peldik tuli välja naasugune:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aga muidu on olnud kirju nädal, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt: klassiõe surm terviserajal, kusjuure nädalapäevad tagasi oli tema see, kes mind enne oppi julgustas, et sügiseks on plaan ….

Ja tegelikult on küsimus hoopiski selles, kas putukatel on intellekt: panin täna herilastele lõksu, neid on tõesti nii palju, et hulluks võib minna…

Panin tüki head kooki lauale, ja pudeli putukamürki kõrvale. Ja vat mitte üks herilane ei liginenud mu lõksule. Kust nad teavad, et selles kollases  spray pudelis on nende surm?

Ja sääsed ei reageeri enam ka mitte mingile tõrjele…

Aga muidu on meil loomadega siin vanaviisi: üks sokupoiss luusib ümbruskonnas ja konnad peesitavad varjulistes soosjades kohtades.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

 

 

Kui karukasukas on liiast ja herilased tahvad põue pugeda

No viimased päevad on olnud tõesti suvitaja unistus. Isegi liiga head, kui nüüd natuke jälle viriseda võiks.

Ööd on siiski jahedad ja udu laskub õunapuu aeda, andes selget sõnumit, et peagi peagi on sügis käes ja lust ja lillepidu päikese all lõpeb…

OLYMPUS DIGITAL CAMERAA

Aga nüüd on päevad küll nii kuumad olnud, et päikese all tegutseda ei tihka. Eile pagesin Kuressaarde, et tegin nagu asja, aga tegelikult nostalgitsesin:

Istusin keskväljakul ja meenutasin, kuidas aastaid tagasi seal Edu poe ees koolist tulles bussi sai oodatud…

Foto0459

Mitu tundi istusin, sest klaas veini pidi ju lahtuma, ja helistasin ka mõnele kooliõele, et seltsis oleks segasem, aga need olid kõik väga asjalikud ja ei pidanud mu meditatiivsest elu üle mõtlemisest midagi…

Siis käisin tiiru Roomassaare sadamast, kohtasin kunagist naabripoissi Roaldit, kellest on asjalik ja kena noormees kasvand, aga keda poleks linnavahel küll enam ära tundud. Hiljem vaatasin, et jah kõnnek ehk oleks reetnud….

Sadamas kuulasin pealt ka kahe labase noore daami valjuhäälset showd: olid teised vastselt sadama kohvikust tööle mitte ilmumise pärast lahti lastud, ja nüüd siis olid plikad pudeli veini toel end seal kogu ilma häbiks välja elamas. No kes küll selliseid noori naisi kasvatab?

Foto0462

Aga Roomassaare sadamaga on mul täiesti oma teema. Kui ma veel kooliplika olin, selline algklasside jõmm, siis vahel tulin koolist koju bussiga (kui me Kaiekatega just maailma avastama ei otsustanud minna). Ja selle bussisõidu venitasin ma alati väheke pikemaks: ma ei väljunud mitte Saue tänava otsas linnast tulles, vaid tegin alati Roomassaare sadama kaudu tiiru. Ja siis sain vanaema käest kurjustada, et kus ma sedasi hulgun. Äkki sellest ajast on mul armastus sadamate, lennu ja rongijaamade vastu, armastus kõikide kohtade vastu, kust saab laia ilma minna ja mis alati meenutavad seda, kui suur on tegelikult ilm, ja millised võimalused meil selles ilmas avastasta tegelikult on…

Aga tänane päev tuleb asjalik ja pragmaatiline, sest õhtul on rahvast oodata. Koristasin natuke, lõhkusin herilaste pidupäeva – olid teised viinamarjadesse auke närima hakanud – ja likvideerisn igasugu notsumisi, mida ma üksi olles olen tekitanud. Ja otsustasin saabuvale rahvale ühe kena seenesupi ka keeta.

Otsisin eile linnast puljongi konti ja leedu kukeseeni, sest kes see siis sellise palavusega ise metsa tükib. Mina mitte..

Aga vot puljonigi keetmisel olen ma perversselt pedant: see peab olema puupliidil keedetud.

Egas midagi, ajasin oma puupliidi kuumaks, õnneks on meitrimehed (no Lonksu Jüri, siis) mu pliidile teinud kaks siibrit, ühe sellise, mis sooja sisse jätab, teise sellise, mis sooja välja laseb, sellise suvesiibri. Hakatus oli mudiugi suitsune ja aitas väike korstnasse tuletegemine. Ja nüüd siis see puljong seal potis podiseb ja õhtuks saab ühe moeka kukeseene supi.

Muus osas on elu tavaline, nagu siinkandis ikka. Vaikus ja rahu. Eile õhtul olid muidugi sokud millegipärast ärevil: haukusid pikalt mis kole, aga ei näidanud end, et oleks saand ka tõestusmaterjali.

Hommikul oli uus värske sitaseen ka nina maaseest välja ajanud ja kärbestel oli täna pidupäev seega:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Herilasted hellitasin ka hommikul ära: panin neile natuke veini, et nad siis õnnelikena hukkuksid ja et oleks mingi alternatiiv sellele, et nad mu viinamarjad auguliseks söövad…

Foto0464

Selline meie elu siis siin täna ja praegu.

Mina ise näen välja selline:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ah jaa, ja ostsin eile oma kollektiooni ka uue karumõmmi. Kuressare Liisbeti poest, mille omanik on mu kunagine armas klassiõde Annika,. Oli see mõmmik seal selline üksildane:

Foto0463

Ja muideks, pärast seda, kui ma siit metsade vahelt oma uue arvutiga interneedust püüan, on mu tehniline võimekus oluliselt suurem. Nii et tegelikult see vana Äppel oli piduriks, mitte Elisa 🙂

 

 

 

Ilunälja peletamise nädalavahetus

Vahepeal on selline tunne, et tahaks kohe väga palju ilusat enese sisse kaanida. mul juhtus nii möödunud nädalavahetusel. Kõigepealt sattusin tütrekesega Kumusse Irving Penni fotonäitust vaatama, ja siis pühapäeval koos Karuisa ja tütrekesega veel kord, siis vaatasin Kumus aedade järelelu näitust.

No miskit pole kosta, meie KUMU on maailma tasemel ja rohkem ka veel. Ma saan aru küll, et kiitmine eestlase mentaliteediga ei sobi, aga kiidan ikka, sest KUMU on hea, Lausa fantast hea. Minge kõik, võtke endale oma laupäev või pühapäev ja nautige. Elu saab kohe palju ilusam seejärel.

Pildid minu nädalavahetuselt:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pilt

Pilt

Pilt

tööarmastus ja kortsus kulmud

eestlased peavad end ikka ja veel töökateks inimesteks, ja ma arvan, et nad seda ka on. tööd rabatakse hullumoodi, sellest on saanud omamoodi rahvuslik uhkus ja üksteisele ärategemise viis. et kes rohkem tööd teeb ja kes kauem tööd tehes kannatab: ületunde, stressi, kiunuvat ülemust.

on muidugi ka inimesi, kel muud varianti polegi, sest ka elu tahab elamist, ja mingid vahendid selleks tuleb ju välja teenida.

aga sellegipoolest, üks asi sunnib mind viimasel ajal üha sagemini mõtlema sellele, et missuguse energiaga me oma elu elame. ja see asi on eesti inimese kortsus kulmud ja murelikkust reetev laup. jah, me teeme tööd ja armastame tööd teha ja see tuleb meil enamasti ka kenasti välja, aga miks me teeme seda murelikult, vahel isegi vihaga? mis on muutnud meid selliseks, et me teeme asju, millest võiks rõõmu tunda ja millest võiks positiivset energiat toota, pärssiva energiaga, vihaga, tüdimusega?

vb olla mu arutlus on paljude inimeste suhtes ülekohtune, sest ma annan endale täelikult aru meie riigis valitsevast sotsiaalsest hädast. kuid sellegipoolest – äkki meil oleks natuke kergem oma häalist elu elada, kui me seda teekime natuke suurema naudingu ja positiivse mõttega. sest positiivne toodab ju omakorda positiivsust ja hea tujuga tehtud asjad kukuvad ka vahepeal palju paremini välja, kui kortsus kulmuga vägisi üllitatud…

“Pervoje, vtaroje i kompot”

…need kes teavad, saavad aru; kes ei mõika, jätku pealkiri vahele ja lugegu edasi ilma selleta…

Hommik Moskvas algas traditsiooniliselt. Trammiga oli vaja saada ülikooli. Juhtus olema tipptund ja parajasti sinna suunda, kuhu ka minul ja mu tragil saatjal oli vaja jõuda. Pärast väikest külmetamist peatuses selgus, et trammid just sinna suunda ei sõida. Rahva seas peatuses aga levis kuulujutt, et kusagil on suur avarii ja tramme ei olegi lähiajal tulemas.

Kohalikud lahendasid asja praktiliselt: kõik see mass, mis Baumani metroojaama juures oleks pidanud trammidega laiali veetama, ja seda oli tipptunnil palju, mahutas end sujuvalt lups ja sops kiirelt ettevuravatesse kollastesse mikrobussidesse. No on sellised umbes 9 inimest või paar tükki rohkem mahutavad mikrobussid Venemaal veel väga ajakohased liiklusvahendid. Igasse bussi täna hommikul mahutus püsti, pikali, käpuli, üksteise otsa ja taha ja vahele no umbes 30+ inimest per mikrobuss. Mulle meenutas see kangesti seda uudist, mis paar päeva tagasi lehtedes oli, kuidas Hiinas koolilapsi vedanud buss õnnetusse sattus ja sealsed 60+ last kannatada said. Ja ma muidugi ei olnud valmis sel kaunil kolmapäeva hommikul Moskvas mikrobussi trügima – tundsin end trügimiskunstis tõsise diletandina, ning veel vähem tahtsin ma käpakil asendis selle bussiga sõita. Minu näost suhtumist selgelt välja lugenud saatjanna otsustas takso tellida. Aga see ka ei õnnestunud, sest taksodel pidada olema pahandusi miilitsaga (vabandust, Venemaal on nüüd ka politsei asja nimi).

Tegin ettepaneku jalgismatkaks, millega mu kaaslane kohe nõus oli. Tegelikult 4 trammipeatust oli vaid minna. MIna kepiga kuid suht kobe lombakas pärast mõningast kaalukaotust ja mu kaaslanna tikk-kontsadel pisike venelanna. Tip, tip, tap asusime mööda auklikku ja konarlikku teed ülikooli poole teele. Venelanna muidugi ka külmetas kõvasti, sest minu käimistempo oli ikka aeglane. Ma ei saa küll hästi aru sellest, kuidas need moekad venelannad oma kontsadel nii kiiresti edasi suudavad liikuda – tõenäoliselt on neil kõva trenn seljataga ja ilu ning moekuse nimel ollakse kõigeks valmis.

Tatsuda oli mõnus (mina tatsusin, tema tippis). Pool tundi nelja trammipeatuse vahe võtmiseks oli hea tulemus minu jaoks, veelgi parem oli aga see, et me hilinesime vaid 15 minutit, mida stiilselt võiks akadeemiliseks veerandiks pidada. Muidugi konverents ei hakanud ilma minuta peale, sest kui sind on ikka presiidiumi liigitatud, siis peab kõik muu maailms sinu järel lihtsalt ootama. Selline on Venemaa komme tänagi veel. Nii et presiidiumid ruulivad! Ja kõrged Eesti külalised samuti (Savisaar olla ka Moskva akadeemilistes sfäärides liikvel – ausalt mina teda näind ei ole ja õnneks ta selles ülikoolis ei kõnele, kus mina juhtumisi olin. Kes seda häbi jõuaks välja kannatada…)

Konverents ise väärib muidugi eraldi analüüsi ja ehk kunagi seda ka teen, kui olen asja üle järele mõelnud. Kuid sellest, mida seal ülikoolis kohtasin, on pajatada üht ja teist.

Esimene katsumus jalgsimatka järel oli ülikooli sisse pääsemine. Kaks mundris valvurit pluss administraator (kuri mees) kaitsesid kiivalt sissepääsu, lisaks neid toetamas raudne tõkkepuu. Pärast hoolikat isiku tuvastamist pääsesin sisse ja isegi lifti juurde juhatati. Lifti kõrval oli silt, et seda võivad vaid õppejõud ja ülikooli töötajad kasutada. Õnneks ma kvalifitseerusin ning pääsesin üsna lobedalt 7ndale konverentsi korrusele. Slava bogu (tänu jumalale, vene k), et ma enam tudeng ei ole, kes see oleks jaksand hommuku veel trepist 7ndale korrusele ronida?

Seal kõrgel ülikooli koridorides oli ka huvitav. Enne kui konverentsima sai hakata, suutis mind shokeerida koridor üles pandud näitus Stalinist. Mis siis sisaldas rohkeset pilte isakesest ja tsitaate teistelt tähtsatelt inimestelt, kes kunagi Stalinit kiitnud on – no näiteks Churchill jne… Kahes seinas Stalin üles rivistatud ja keskel karikate kohal Putini surmtõsine ja isegi ütleks kuri pilk. Oh jah… Nii räiget ideoloogilist propagandat pole juba ammu kohanud. Kõik uus on hästi meelde tuletatud vana, uues soustis ja ja uues interpretatsioonis. Kas tõesti ajalugu hakkab korduma? Kas tegelikult ongi nii, et Stalini vaim hõljub taas nüüd siis moodsa Venemaa kohal?

Kohvipausi ajal jagas kuri kitliga tädi kõigile teed ja pirukaid. Aga pirukad olid head, pole nuriseda. WC kasutamisel oli ka järjekord ning paber peab Venemaal alati igaks juhuks endal taskus olema, sest kunagi ei või teada, mis olukord sind vetsu kabiinis võid oodata.

Lõunat aga anti talongide eest. Nagu vanal heal Savisaare ja enne seda ajal. Peen värk oli muidugi see, et õppejõududel oli oma pisike kahveterija (kohvik, vene k.), kuhu tudengeid sisse ei lastud. Privileegid õppejõududele selleski tähtsas asjas. Muideks kevadel Peterburis oli õppejõududel ka oma wc, aga Moskvas nii pidulikuks asja polnud aetud. Kui ma siis seda õppejõudude söökla asja kohalikele kommenteerisin, ja rääkisin, et meie ülikoolis isegi rektor sööb tudengitega samas kohvikus ja sama suppi, mis nooredki, siis ei osatud selle peale muud kosta, et küsiti, kui suur meie ülikool on… No ma siis ütlesin kui suur, mille peale ei osatud kohe midagi enam kosta… Lõunaroog oli aga klassikaline “pervoje, vtoroje i kompot” (esiemene, teine ja kompott vene k.). Ja nii oligi. Nostalgia missugune. Vtoroje oli veel keedetud tatraga ja haises kõvasti posla masla järele…

Õhtul koju(hotelli) tatsudes põikasin tee peale ette juhtuvatesse poodidese sisse. Kuna elan rajoonis, mis ilmselgelt turismipiirkonnaks ei klassifitseeru, siis oli päris põnev vaadata, mida tavalisele moskvalasele siis ostmiseks pakutakse. Hiinas toodetud kunstnahast saapaid, millest enamus on UGG-si haledad koopiad ja päris nahast kasukaid (Venemaa oma todoang). Viimased olid küll shikid, spetsiaalselt töödeldud lambanahast ja ropult ilusad ja soojad. Hinna alandus kuni novembri lõpuni 30% kõigile toodetele. Ja valik oli tõesti suur ja soliidne. Hind 25000-40000 rubla vahemikus, olenevalt siis kauba kvaliteedist. Ausalt öelda, naiselik mina ja suur külmavares minus tahtsid võitu saada ja oleks endale vist ühe sellise eluaegse kasuka ostnudki, kui oleks see summa raha kaasas olnud. Õnneks ilma rahata osta ei saa, isegi head kaupa mitte. Ja polegi võib olla vaja. Eks elab sellegi külma talve odavamalt läbi. Kuigi asjatundjate arvates 800 eurot päris nahast kasuka eest polegi väga palju… Nojah, seekord siis sedasi vesise suuga ja natuke kurvalt see päev õhtusse jõudis. Muidugi ilus oli see, et ühest kohvikust õnnestus mul kausitäis pelmeene välja kaubelda (mida menüüs polnud) ja sellest lohutust saanud, kobin nüüd põhku, et homme Eesti suhtekorralduse lippu taas kõrgel hoida. Homme on mu ettekande pealkiri “PR Euroopas”. Täna rääkisin muideks PR trendidest uuel milleeniumil. Kuulati huviga ja oldi väga positiivsed. Loodan, et läheb hästi hommegi…

Regulaarsest hagijate küüsi toppimisest

Olen nüüd juba mitu aastat – alates 2009 aasta juunist – kirjutanud väikest kolumni Saarte Hääle lehele. Igasugu teemasid on selle aja jooksul keelele-meelele tulnud. Mõte oli omal ajal, et see peaks olema minu väike subjektiivne peegeldus sellest, mis parajasti ilmas juhtumas, eelkõige muidugi Saaremaal, aga miks ka mitte Eestis või välismaal. Aga kes ma selline olen, et minu arvamus peab meedias olema? Täna ma tõesti olen sellise eksistentsiaalse paradoksini jõudnud….

Juba ammu ei loe ma oma rubriigi kommentaare, sest need on õelad ja rumalad – enamasti pole kõige tigedamad kommentaatorid loo mõttele üldse pihta saanud. Aga mõtteid tekitab see fenomen minus siiski – mis on see haridustase, millega inimesed koolipingist välja lastakse. Ülikoolis õpetades olen seda kogenud, et kõige keerulisem on tõesti see osa, kuidas inimesed tekste tõlgendavad, tekstidest aru saavad. Paradoks on muidugi see, et rääkimata inglise keelsest tekstist, ei suudeta ka eesti keelsetele tekstidele adekvaatselt seletust anda. Muidugi, siin mu tudengid saavad kohe mulle oponeerida, sest loengus väitsin, et sõnumi saatja kodeerib sõnumi ja vastutab sõnumist arusaamise eest. Aga kui see mõte, mida teisele arusaadavaks püüad teha, tõepoolest teise ajukurdude vahele ära ei mahu? Kuidas sellisel juhul?

 

Mõtteid maailmas ringi rännates

Olen olnud liiga väsinud, et siia oma armsasse Karuema blogipessa viimasel ajal mõttemärke maha jätta. Natuke olen kirjutanud blogisse Üksinda omade seas, kuid sealgi on olnud “hapukurgihooaeg juba pikka aega”.

Täna istun siin Washingtonis hotellis, ilus ja roheline Ameerika linn mu akna taga oma elu elamas. Olen oma kuuenädalase Ameerika koolituse lõpusirgel, teisipäeva pärastlõunal algab pikk matk koju. Istun siin ja mõtlen, et peaks kirjutama. Mu siinsed koolikaaslased läksid täna õhtul tantsima, ma ei tahtnud. Pole sellist energiat, veel. Läksid teised tantsima ja olid poole tunni pärast tagasi – kellel polnud passi ja kelle pass oli vales keeles. Silvia (Columbia) ja Renata (Tsehhi) saadeti Wahingtonis ööklubi ukselt tagasi, kuna nad on väga väikest kasvu ja kõhnukesed – seega liiga noored. Ahmed (Egiptus) aga saadeti tagasi, kuna tema pass oli Araabia keelne. Selline sisuline näkku sülitamine siis muidu üsna positiivsele Ameerika elule selle päris lõpus. Selle viimase Ahmedi suhtes tehtud avalduse klassifitseeriks rassismiks. Mul on tõsiselt kahju, et Ahmediga nii käituti – on üks muhedamaid grupivendi siin. Ja noh kui Silvia ja Renata pimeduses kuskile ilmuvad, võib neid tõesti teismelisteks pidada, eriti arvestades Ameeriklaste mõõtusid laias plaanis, ja pimeduses ju kortsud näos välja ei paista, nii et heas vormis neljakümnele lähenevad naised annavad siinsete ilukriteeriumite järgi küll tiinekate mõõdu välja…

Eks ma siin neid muljeid nüüd tasahaaval seedin ja kirjutan ehk ka rohkem lahti blogisse. Viimased kuus nädalat on olnud AMAZING (meie grupi sismine nali, lansseeritud Jeemeni poolt) kogemus, elamusi ja muljeid on nii palju, et kohe ei oska pajatadagi. Kes viitsib võib mu repliike Twitterist seirata, saab ehk väheke aimdust sellest, mis siin juhtunud on, aimdust poliitiliselt korrektses vormis, kuna meie tviitimist jälgib kohalik programmi juht ja Ameerika Riigidepartemang, kes meid rahastab.

Täna küsis programmi uudiskirja toimetaja minu käest, et mis mulle siin viimase kuue nädala jooksul kõige rohkem meeldinud on ja pean tunnistama, et mul oli talle raske (jälle poliitiliselt korrektset) vastust anda. Sest ühest küljest, tunnustan organisaatorite tööd ja annan au kogu selle kupatuse haldajatele, kuid teisalt – nii mitmedki asjad olid sellised, mis oleks võinud olemata olla. Ilma kahtlusteta on aga kogu selle SUSI programmi väärtuslikeim osa see, et olen saanud endale 16 uut sõpra, mõttekaaslast, relvavenda … üle terve maakera. Elada kuus nädalat koos kuue moslemimehe, kahe budisti, ühe hindu ja kahe katoliiklasega on omaette kogemus. Hakata aru saama nende inimeste olemusest ja nende kultuuride olemusest. Hakata aru saama nende naljadest ja tajuda tõsiasja, et nad on hakanud aru saama ka minu sarkastilistest Põhjamaalasele omasest kahtlasest huumorist. On ikkagi suur saavutus kultuuridevahelises integratsioonis, kui valge naine küsib ilmsüüta näoga moslemimehelt, et kuule, kui moslemi mehel on kuus naist, siis on see haarem, aga kui ühel valgel naisel on kuus moslemimeest, et mis see siis on, ja kui moslemimees selle peale laginal naerab… Või et budist pärast paari päevast lahusolekut (reisisime Washingtoni kahes grupis) tuleb su juurde ja teatab, et tead kuidas ma igatsesin su hullu huumorit ja seda kuidas sa asju sõnastad… siis kas on olemas paremat teineteisemõistmist ja üksteisest arusaamist, kui erinevate kultuuride igatsus teisest kultuurist tulevate detailide järele? Ja nii edasi ja nii edasi. Neid näiteid on viimase kuue nädalaga kogunenud palju ja järjest sisulisemaks need lähevad. Ei kujuta ette, kuidas esmaspäeva õhtul üksteisega hüvasti jätame. Jah, on vahetatud kontakte ja on lepitud kokku juba eelnevalt, et hoiame kontakti ja et ei ütle mitte “good buy” vaid hoopis ” see you soon”, kuid ikkagi on kurb tunne juba praegu, sest meie grupp on tõesti sisuliselt kokku kasvanud, hakanud ühte moodi mõtlema, on tekkinud meie tunne, mis on kinnistunud ühistes kannatustes mööda Ameerikat reisides, ühistes igvalemistes, ja ühistes vaimustumistes, ühistes söömingutes ja Ramadani pidamises solidaarselt moslemitega ja grupitöödes ja üksteise toetamises ja aitamises inimlikes hetkedes…

Jah, mu uued parimad sõbrad on Pakistanist, Egiptusest, Jeemenist, Nigeeriast, Keeniast, Indiast, Nepaalist, Columbiast, Ukrainast, Vietnamist, Malaisiast, Indoneesiast, Tsehhist, Poolast, Türgist, Sudaanist, Ameerikast…

Ja koos oleme me viimase kuu nädala jooksul reisinud Pittsburgis, Clevelandis, Atlantas, St.Louises, Sugercreekis (Amishite maal), Washingtonis ja muidugi Columbuses ning Athensis (Ohios), istunud ja kuulanud loenguid, teinud grupitööd, kannatanud sooja, külma ja nälga, kurbust ja rõõmu, väsimust ja tüdimust, innustust ja hoogu… Aidanud üksteist ja olnud toeks ja mida kõike veel…

On tõesti selline tunne, et parim, mis inimesega elu jooksul juhtuda saab, on siiski ikka ja ainult sõprade leidmine…

 

 

Siia-sinna mitme identiteedi vahel

Olen nüüd paar postitust teinud vaid oma avalikuks minevasse blogisse, sellesse, mis lõpuks EPL blogidelehele välja jookseb. Varem olen ikka dubleerinud, nii nagu hea kaasblogija Larko kunagi peegeldas omi kirjatükke kahes blogis.

Nüüd olen hakanud tahtma nii, et oleksid minu mõtted, mis on natuke ühiskondlikuma jumega ja minu mõtted, mis on väheke isiklikuma jumega. Ehk siis Kaja ja Karuema identiteete tahaks kuidgaimoodi praegu lahus hoida. Aga kas see on üldse võimalik? Kas me saame oma erinevaid identiteete üksteisest eraldada? Kas me saame olla näiteks kell 9 hommikul õpetaja identiteediga, kell 12 lõuna ajal ühiskondlikult mõtleva kodaniku identiteediga, kell 15 ema identiteediga ja kell 18 abikaasa identiteediga? Jne, jne. Kuivõrd puhtana me saame hoida oma erinevad rollid, mida meil elu jooksul tuleb täita, ja erinevad olemised, mida elu jooksul tuleb kanda. Meie taak, ütleks selle kohta. Ja ega puhtaid lahendusi vist tegelikult ei ole.

Sestap paningi siia lingi neile mu blogi lugejatele, kes Karuema sõnumeid loevad, et heidaksite pilku mida siis Kaja ka kõneleb. Ja ehk ongi niimoodi hoopiski mõistlik, et ikka Kaja Karuema on see kõnetaja siin ja nüüd ja ehk edaspidigi, kui aega kirjutamiseks antakse…