Archive for the ‘soome eri’ Category

Kas keegi on kunagi elus juhtunud nägema torti, mille peal on raseda inimese torso?

Mina nüüd nägin. Üks mu noor kolleeg Soomes on rase ja keegi ta söber tellis talle. Pole juba tükk aega midagi sellist shokeerivat kohanud… Nüüd vöin küll öelda, et sommid on väheke omamoodi…

Kaklus pannkookide pärast

Sel nädalavahetusel on siin Kesk-Soomes tavapärane sügislaat (muideks laadakorraldaja kaasa on eestlane – tervitused sulle ja su perele Kaija, kui juhtud seda juttu siin lugema). Tuleb töde tunnistada, et see on mu lemmik üritus Soomes. Selles on hinge ja jöudu ja kestvust ja mida köike veel öhus nii palju, et sellest hakkab hea. Mis seal siis toimub? Köigepealt see, et inimesed lähiümbrusest ja ka kaugemalt tulevad kokku, naudivad Soome suve aia ja pöllusaadusi, söövad friteeritud rääbiseid ja tulel küpsetatud löhe, joovad kohvi, söövad pannkooke, ostavad oma talvekartuleid, mett, öunu… Ja ka müüvad oma kaupa, kes vähegi midagi toodab – aia ja pöllusaadusi vöi käsitööd vöi kunsti vöi mida iganes. Mönel aastal on väljamaalasi ka olnud – ühe korra mingid mustanahalised üritasid oma tingel-tangelit müüa, kuid rohkem pole neid nähtud. Tänavu kohtasin kahte eestlaste müügilauda ka – mulgid müüsid Saaremaa suitsujuustu (SIC!) ja meie kauni käsitöömaalinguga keraamika müük oli ka täitsa olemas, eelköige keraamik Helina Tilga mönusad kiisupiltidega kannud, kausid, tassid. Loodan, et eestalastel äri läks kenasti, sest see laat on selline, kust ikka ostetakse. Harva kui keegi ilma ühegi ostuta lahkub.

Naljakat oli ka. Savost üks selline Soomes tavaline pererestoran oli kohale tulnud ja pakkus pannkooke. Töesti aus kaup oli, vöiga küpsetati järjekorra silme all ja kogu protseduuri saatis selline mönus soomlaslik aasimine. Kusjuures koogipakkujad, perekond – ema, isa ja täisealine poeg, olid kogu aeg röömsad ja nende köne oli selgelt ja vägagi savomurdeline, mis nii mönegi jyväskylalase väheke muigama pani. Aga ei sest murdest miskit – järjekord oli nende välikohvikus kogu aeg, ja mitte lapsed ei vesistanud seal suud, vaid täiskasvanud – mehed ja naised selgelt üle 50ne. Ning mitte harvalt kas kepi toel vöi rollaatoriga edasi liikvad… Ning mis köige armsam, vahepeal läks suures koogihimus isegi väikeseks kaklemiseks, sest rollaatoriga liikujad arvasid, et nad peaks eelisega saama, kui muu järjekord teatas, et nad on ka väsind ja nii mönigi kepiga järjekorras kannatlikult ootav vanake vöiks ju siis ka eelisega endale pannkooki nöuda… Seal koogikohvikus, ja mujal söögikohtades ka, hakkas silma veel üks huvitav asi – soomlaste koonerlus. Abielupaarid tellisid tavaliselt kahe peale ühe koogi, sest pidasid 4 eurost hinda ühele suurele koogile liiga kalliks… Ja nii palju kui ma seal pool tundi järjekorras nende vestlusi pealt kuulasin, siis ikka perepea, mees, tegi selle ettepaneku, et vötame kahasse ühe koogi kahte taldrikusse. Samasugust vestlust kuuldus ka muikkurooga (friteeritud rääbist – ainult taldrikutäis kala maksis 7 euri ja koos kartulitega 9 euri ports) tellides – ikka üks ports kahasse… Et söömata ei tihatud jätta, aga kulutada ka ei raatsitud… Ehk see väike kooner ongi soomlased jöukaks teinud?

Ahjaa, trehvasin seal laadal ka ühte oma iidolit: mul on Soome nö kaasaegsete kunstnike seas kaks lemmikut – Minna Immonen ja Heli Pukki. Nad sellised meie Navitrolla ja Ave Nahkuri laadis tegijad. Ja siis oligi nii, et Heli Pukki oli ka tulnud Jyväskylä laadale oma joonistusi müüma. Selline tagasihoidlik ja armas inimene oli ning tundus väheke kohmetust, kui küsisin, et kas need on tema pildid, ja me saime hää jutu peale, sest mul on lausa neli tema pilti juba kodus, ja tänavused jöulukaardid ostsin ka juba tema piltidega. Ning nii see laadatiir otsa saigi. Üks kindel soov oli mul ostmiste osas ka – tahtsin osta seenepulbrit, mida ma kunagi Palokka kaubakeskuses ühelt seenevanamehelt ostsin – jube hea maitseaine kastmetele ja suppidele, tatikatest tehtud. Ning olin juba lootust kaotamas, et seda vanameest ja tema seenepulbrit ma enam kunagi ei kohta. Aga vöta näpust, päris laadaplatsitiiru löpuosas, ehk siis tegelikult sealsamas, kust ma oma päeva alustasin ta oma tati-letiga oligi… Päev sai selle kauaigatsetud ostuga päästetud ja üldse oli tore olemine. Soomlased on tegelikult mönusad suhtlejad, avali ja söbralikud ning oskavad väärtustada häid asju. Ning enamasti on nende kaup aus, ilma mööndusteta.

Fotol: Savo poiss pannkokke pakkumas

Vanemaid laadapilte saat vaadata selle lingi alt. Seekord eriti pilte teha ei viitsinud.

Sommid on ikka natuke hullud ka, positiivses möttes!

Täna on siin Kesk-Soomes üle pika talve teine soojem päev, kus kraadiklaasi näit sinna 10 juurde punnitab… Lund on veel köikjal ja loodus alles unesegane selle pika ja külma talve järel.

Aga mu naabrid, mida nemad teevad?

Eile töid juba muruniiduki hoidlast välja – valmis ootama, tsekkisid üle köik kärud ja rehad ja labidad, vaatasid üle mullavarud ja tirisid needki juba öue…

Ja täna nad pesevad (uuuh, külma veega) majaseinu talvemustusest puhtaks… Muud seletust asjale ei ole, et kuna Soomes on suvi nii lühike, siis peab kohe peale hakkama. Ei anna siin oodata midagi, et väheke soojemaks veel läheks:)

Aga tösiasi on see, et meie kodus pole kunagi kevadeti, ega ka mitte muul ajal majade seinu pestud… Vöib olla vaid nende majade, mis suure autotee ääres, seinu pestakse… Kuid metsas asuvatel majadel kohe kindlati mitte… Vöi olen ma jälle millestki valesti aru saanud?

Karu, karu, karu, kombott ja masigamoooooos

Meil on juba ligi kaheksa kuud kodus oma soomlane. Päivi ehk Päf. Ja keele ja kultuuriöpingud on muutunud niivörd igapäevaseks, et köögis laual peab olema kogu aeg ootevalmis pliiats ja paber, et eesti ja soome keele grammatikalisi erinevusi arutleda ja ka kirjapildis köike öpitut kinnistada.

Päf on üldiselt nutikas tüdruk ja eesti keelest saab ta juba päris hästi aru. Aga rääkimisel tuleb selline armas soome aktsent, mis muudab tema jutu selliseks teistsuguseks. Näiteks, on tema jaoks keeruline see meie väldete süsteem, et millal öelda kassi ja kassi (2. ja 3. välde siis vastavalt), kui kirjapilt on “ihan” sama 🙂 Probleem on ka kpt ja gbd-ga. Köige rohkem aga meeldib talle söna karu, sest kui seda käänad, on ikka karu mis karu. Ja siis ongi meil sedasi, et kui ta enam ei oska, ja nö kopp ette tuleb, siis pobiseb ta vaikselt omaette: “Karu, karu, karu…”

Muidu aga on see meie peresisene vestlemine körvaltvaatajale naljakas mis naljakas, sest kasutusel on permanentselt eesti-inglise-soome keele segu. ja tegelikult keegi enam ei tea, mis keeles ja kellele ta parajasti räägib. Aga kuniks me üksteisest aru saame, polegi vahet, et mis keeles vestlus toimub 🙂

Peaaegu et oleks saanud streikida

No vahel lähevad asjad ikka huvitavaks. Eile öhtul tuli töötajate maililisti teade, et 18. märts tuleb ülikooli töötajate streik – uued kokkulepped töö ja haiguse ja muudes asjades ülikooli töötajate elus ja tegemistes olevat viletsamad kui varasemad ja rahvas sellega muidugi rahul ei ole. Sestap – söjakas üleskutse streigile.

Täna hommikul tuli aga teade, et öösel olla siiski sobilik kokkulepe saavutatud ja 18ndaks plaanitud vaba päev jääb olemata. Minul muidugi kole kahju, sest oleks elus kasvöi korra tahtnud streikida. Eestis oli/on ülikoolis elu ikka sadades kordades komplitseeritum kui Soomes, aga mitte keegi ei ole siiani plaaninud streiki ja vaevalt et kunagi plaanibki. Eestlane, va hull tööloom, kannatab köike – nöökimist palgaga, viletsaid töötingimusi, pikki arstijärjekordi… Sestap, olekski olnud huvitav kasvöi korra elus moevooluga kaasa minna ja natuke streikida.

Ärajäänud streigi auks lauldi siis täna meie kohvihoones internatisonaali ja teisi patriootilisi laule. Niisama nalja pärast.

Vikatimehe ja Pauliinaga naistepäeva tähistamas

Täna läks asi nostalgia radadele… Löunatunnil kohvihoones kauneid vanu aegu meenutades tuli meil Pauliinaga korralikult seletada, mida me siis ikkagi paar aastat tagasi kahekesi minu tööhoones naistepäeval tegime. Lugu ise hakkas peale sellest, et kogu kolmas korrus oli tühi. Vaid mina ja Pauliina istusime pühal naistepäeval (see oli vist esmaspäevane päev samuti kui nüüd)oma arvutite taha omades kontorikoobastes. Mingil seljasirutamise pausil läksin Pauliina uksele kölkuma ja lolli juttu ajama. Muuseas sai räägitud ka sellest, et on naistepäev ja et Soomes on see üks möttetu igav päev, sest mitte keegi nagunii sulle lilli ei too. Ja ei tasu mitte lootagi, et möni meeskolleeg asjast välja teeb vöi seda kuidagi märgistab. Minul siis tuli selle kurva jutu peale meelde, et mul on kabinetis kapis üks pudel Vana Tallinnat, et kurvastusest vöiks ju natuke juua. Aga kuna see on niisama paljalt juues suht röve kraam, minu arvates, siis laitsin ise kohe oma ettepaneku ka maha. Lisades sinnajuurde vaid, et kui oleks üks väike shampus kuskil Vana Tallinna lahjendamiseks, oleks juba asjal jumet, aga et mida pole seda pole… Selle peale läks Pauliina nägu naerule: “Aga mul on siin kapis üks shampusepudel, täiesti olemas ja täiesti avamata…” Mina väheke röömsamalt, aga siiski veel umbusuga: “Kuidas me selle lahti saame, minust küll shampapudeli avajat ei ole, hea kui veinipudelidki lahti saan…!” Pauliina: “He, he, oled sa ikka ka, kas enne on möni alkohol seepärast joomata jäänud, et pudelit lahti ei saa?” Ja Pauliina asuski talle omase tarmukusega korgi kallale. Ei läinud hetkegi, kui shampa oli avatud! Otsisime kapist siis ka Vana Tallinna ja segasime endale kenad Vikatimehe kokteilid. Maitses hea. Tuleb tödeda, et kohvi tassist Vikatimeest juua on sama hea kui klaasist. Jutustasin Pauliinale veel lugusid oma ülikooli ajast ja Nöukogude Liidust, et kuidas Tallinna Lennujaama baaris sai käidud Vikatimehe kokteile vahepeal joomas ja mida köike siis juhtus, kui Vikatimees jalad ja möistuse niitis. Ning oli tore olemine. Pean tunnistama, et tollasel naistepäeva pärastlöunal jäimegi vaid kahekesi kontorit kaunistama, ei enne ega pärast polnd näha teisi kolleege. Hiljem tunnistasime osakonnajuhatajale üles ka, et olime vaid kahekesi ja jöime end väheke purju tööjuures ja naistepäeva auks. Ei sest midagi, Pertti vaid muheles ja ütles:”Joo!”

Kodustame soomlasi :)

Eile käisid meil külas Ari ja Tuija. Tegin neile pannkooke, eesti moodi – hakkliha ja juustuga siis soolaseks ning moosiga magusaks sinna peale. Vilma pannkoogipulbrist tegin taigna – ses möttes muidugi petukaup, et oleks oma vanaema retsepti järgi teinud, oleks väheke teine tera olnud. Aga kiireks läks ja väike laiskus oli ka peal… Ja siis me muudkui söime ja söime ning rääkisime igasugustest huvitavatest asjadest. Rääkisime Eestist ja Soomest ja reisimisest ja elamisest… Rääkisime ka sellest, kuidas minu raamatuesitluse pussnoateema ühe soomlase üles ärritas, lausa nii, et ta sellest blogima hakkas ning ennast soomluse kaitsjaks (minu rünnaku vastu) arvas…Ari ja Tuija arvasid ka, et ajad on muutunud ja pussnoa kultuur on küll vana ja soomlaslik, kuid tänapäevases koolitulistamiste ajastul selle avalik reklaamimine küll enam möistlik ei ole… Noh ja kui siis arvesse vötta veel seda, et Matti Nykänen oma naist iga natukese aja tagant pussitab ja möni teine avaliku elu tegelane ehk ka, lihtsatest napsitajatest rääkimata, siis…

Ari ja Tuija on ses möttes huvitav abielupaar, et nad on huvitatud teistest rahvustest – mölemad on öppinud vene keelt ja Tuija tahaks rongiga läbi Venemaa seigelda. Selle idee me muidugi laitsime kollektiivselt maha – turvalisuse pärast. Kuigi mine tea, ehk see ei olekski enam nii hull idee?

Ari öpib aga sügisest saadik eesti keelt ja on väga huvitatud igal vöimalikul juhul selle praktiseerimisest. Noh, me ikka räägime sellist segakeelt, kui kohtume. Kuid Ari eesti keel on väga korralik. Tema siinne öpetaja, Mari-Liis Lemmety on muidugi ka väga hea öpetaja ja Ari on ka vist andekas keeltele, arvestades tema eelnevaid keeleöppimise kogemusi ja huvi. Aktsenti tal juba praegu peaaegu et ei ole…

Igatahes, oli tore ja pannkooke teeme järgmine kord siis, kui lumi on sulanud ja saab välja terrassi peale istuma minna…

Eestlased ja pussnoad

Täna hommikul ootas mind ülikooli logeros ebameeldiv üllatus. Väljatrükk ühe Eestis elava soomlase blogipostitusest.

Lugesin seda postitust ja olin hämmastunud, üllatunud ja isegi natuke solvunud. Sest see stiil, kuidas see Haridusministeeriumis töötav noor ametnik sügisel juhtunud olukorda esitas, oli solvav ja minu jaoks täiesti arusaamatult möttetu. Jah, meie dialoog toimus seal Kirjanike maja keldris. Noormees küsis minult, et mis mind Soomes olles negatiivselt on üllatanud. Mul oli raske vastata töepoolest, sest pole nagu sellist asja koheselt välja pakkuda. Muidugi oleks vöinud ju öelda, sellest kirjutan ka oma raamatus, et soomlased on kitupunnid, aga see selleks. Eks sita iseloomuga inimesi on iga rahvuse seas. Rääkisin siis hoopiski sellest, kuidas mind üllatas see, kuivörd varakult soomlased oma lastele pussnoad kätte annavad ja kuidas mind üllatas aastaid tagasi nähtud tösiasi, et isegi sügislaadal reklaamitakse laste pussnuge. Meie vestlus jäi seal keldrisaalis sel teemal töesti pooleli ja teema öhku, sest tegelikult oli see raamatu teemast väheke körvalasetsev. Oma raamatus ma pole sellest kirjutanud. Noorsand aga innustus(ärritus) ja minule oli see kummaline, sest milleks reageerida nii emotsionaalselt kellegi isikliku arvamuse peale? Ja vöib olla jäi teema öhku ka seepärast, et ma töepoolest ei saanud aru, mis minu vastuses noorsandi ärritas, sest ta hakkas seal kohapeal aktiivselt seletama, et temal on ka pussnuga autos. Mina muidugi kommenteerisin, et minu mehel ka, isegi soome puss. Ja ma töesti ei saanud aru, milles tema probleem selle minu arvamusega oli. Nüüd siis sain aru – tema arvas, et tema kaitses meeleheitlikult soomlust. Mida mina tegelikult üldse ei rünnanud. Ehk siis noormees murdis sisse avatud aknast, nagu Eestis tavatsetakse öelda.

Muidugi ei suvatsenud noorsand isegi küsida mitte, et miks mind see asi negatiivselt üllatas.

Nüüd siis kirjutan siia, et miks ma ei armasta seda, kui lapsel on pussnuga taskus. Sellepärast, et olen oma lapsepölves näinud palju vene poisse, kes kogu aeg söda mängivad – küll pussnugade ja mängupüssidega, ja minu jaoks on pussnoal militaarne konnotatsioon. Oma lastele andsin noad kätte alles siis, kui neil koolis oli vaja käsitöö tunnis neid kasutada. ja olen pöhimötteliselt olnud selliste vägivaldsete söjamängude vastaline.

See, et minu assotsiatsioonid pussnugadega mitte kuidagi ühe soome noorsandi arusaamisega ei ühti, ei tähenda ju ometi seda, et ma kuidagi soomlust ründan?

Igatahes huvitav juhtum ja veel kord üks negatiivne kogemus seoses soomlastega. Önneks on mul neid kogemusi vähe. Enamasti mind ümbritsevad soomlased tolereerivad minu teistmoodi maailmavaatamist ja püüavad aru saada, miks ma mönda asja näen nendest teistmoodi. Ja sama on minu suhtumine. Ikka möista, mitte hukka möista. Sest see on ju loomulik, et erinevate kultuuritaustadega inimestel on erinevad kogemused ja arusaamised. See mis ühele on loomulik ja lihtne, on teisele keeruline ja ebaloomulik. Nii lihtne see kultuurilisi erinevusi täis maailm ongi. Ja oskus neid erinevusi tolereerida on intelligentsuse, mitte rahvuse küsimus.

EDIT/TOIMETATUD:

Diskussiooni samal teemal saab lugeda ka SIIN ja SIIN. Ja jätsin eile hommikul täpsustava kommentaari ka noormehe algse blogipostituse juurde, aga see jäi ootama administraatori heakskiitu, ja ootab seda siiamaani (23.02.2010 kell 1:42). Kas meil on pöhjust arvata, et Soome EU propagandaväljaandel on tsensuur?

EDIT/TOIMETATUD2: Täna hommikul olid mu kommendid kenasti originaalblogipostituse juures. vöttis aega, mis vöttis, aga nüüd on see pögus seletus seal olemas. mis muidugi ei tee olematuks selle blogipostituse ilget tonaalsust.

Möned asjad lihtsalt on ilusad

KLIKI ja näed rohkem pilte/CLICK and you can see more pictures

Jälle üks nädal hakkab otsa saama, kuid minul mölgub ikka veel meeles eelmine nädalavahetus söprade juures Seinajoel. Siis kui sai ka teatris käidud ja Sofi Oksaneni Puhdistust vaadatud. See oli ilus reis ja nüüd neid reisi pilte oma sotsiaalsetesse vörgustikesse üles riputades, tuleb kogu see mönus talvine Etela-Pohjonmaa taas silme ette. Ja mis meelel, see keelel, ammu teada asi. Kogu selle reisi ajal oli mul tahtmine lauda Ülo Vinteri Pöhjamaa laulu. Umisesin seda siis ka ja seletasin oma reisikaaslasele Pauliinale, selle laulu päritolu ja mötet.

Siin see siis ka elavas esituses. SPECIALLY FOR YOU PAULIINA AND LEENA AND ANNI, SONG ABOUT “POHJONMAA”. Thank you for a wonderful weekend!


Väheke business juttu

Täna trehvasin siis järjekordselt ühe Soome ärimehega. Olen neid viimastel nädalatel kohanud mitmeid – meie peatselt algava kommunikatsioonistrateegia kursuse jaoks. Kiusame juba teist aastat tudengeid sellega, et nad töesti peavad tegema strateegia reaalsele kliendile – koos kogu kompotiga – alates kliendisuhte loomisest kuni kliendi probleemi lahendamiseni.

Eelmine aasta otsisid nad endale ise kliendid. Tänavu tuli ülikooli innovatsioonikeskus appi – on meil selline, kes vahendab suhteid akadeemikute ja praktikute vahel. Ja selles kontekstis siis kohtusin igaks juhuks ka ise enne nende päris klientideks tulevate firmadega. No nii usaldusväärsuse suurendamiseks ja turvatunde loomiseks.

Köik firmad, kellega olen siis asju siin ajanud, on eranditult väga väikesed firmad vöi perefirmad. Ja mulle on tekkinud mulje, et Soome elab ja toimibki suuresti just väikefirmade baasil. Inimene ise otsib endale väljakutse ja realiseerib selle. Huvitav  lähenemine. Ja tundub, et kasulik – minu tänane kohatav igatahes söitis viimase peal bemariga ringi, mis siinkandis sugugi igapäevane asi pole (erinevalt Eestist).

Ja teine pönev avastus oli Soome ärilöunad – tänane kohting vihjas, et kui me kenasti toime tuleme, siis ootab meid kevadel korralik pikk ärilöuna. “Selline nagu vanasti ikka tehti, et kell 10 alustatkse ja kell 14 löpetatakse, et siis väikesele päevaunele koju minna!” No vöta sa nüüd kinni, oli see siis nali vöi tösine jutt. Eks me näe!