Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Sel nädalavahetusel on siin Kesk-Soomes tavapärane sügislaat (muideks laadakorraldaja kaasa on eestlane – tervitused sulle ja su perele Kaija, kui juhtud seda juttu siin lugema). Tuleb töde tunnistada, et see on mu lemmik üritus Soomes. Selles on hinge ja jöudu ja kestvust ja mida köike veel öhus nii palju, et sellest hakkab hea. Mis seal siis toimub? Köigepealt see, et inimesed lähiümbrusest ja ka kaugemalt tulevad kokku, naudivad Soome suve aia ja pöllusaadusi, söövad friteeritud rääbiseid ja tulel küpsetatud löhe, joovad kohvi, söövad pannkooke, ostavad oma talvekartuleid, mett, öunu… Ja ka müüvad oma kaupa, kes vähegi midagi toodab – aia ja pöllusaadusi vöi käsitööd vöi kunsti vöi mida iganes. Mönel aastal on väljamaalasi ka olnud – ühe korra mingid mustanahalised üritasid oma tingel-tangelit müüa, kuid rohkem pole neid nähtud. Tänavu kohtasin kahte eestlaste müügilauda ka – mulgid müüsid Saaremaa suitsujuustu (SIC!) ja meie kauni käsitöömaalinguga keraamika müük oli ka täitsa olemas, eelköige keraamik Helina Tilga mönusad kiisupiltidega kannud, kausid, tassid. Loodan, et eestalastel äri läks kenasti, sest see laat on selline, kust ikka ostetakse. Harva kui keegi ilma ühegi ostuta lahkub.

Naljakat oli ka. Savost üks selline Soomes tavaline pererestoran oli kohale tulnud ja pakkus pannkooke. Töesti aus kaup oli, vöiga küpsetati järjekorra silme all ja kogu protseduuri saatis selline mönus soomlaslik aasimine. Kusjuures koogipakkujad, perekond – ema, isa ja täisealine poeg, olid kogu aeg röömsad ja nende köne oli selgelt ja vägagi savomurdeline, mis nii mönegi jyväskylalase väheke muigama pani. Aga ei sest murdest miskit – järjekord oli nende välikohvikus kogu aeg, ja mitte lapsed ei vesistanud seal suud, vaid täiskasvanud – mehed ja naised selgelt üle 50ne. Ning mitte harvalt kas kepi toel vöi rollaatoriga edasi liikvad… Ning mis köige armsam, vahepeal läks suures koogihimus isegi väikeseks kaklemiseks, sest rollaatoriga liikujad arvasid, et nad peaks eelisega saama, kui muu järjekord teatas, et nad on ka väsind ja nii mönigi kepiga järjekorras kannatlikult ootav vanake vöiks ju siis ka eelisega endale pannkooki nöuda… Seal koogikohvikus, ja mujal söögikohtades ka, hakkas silma veel üks huvitav asi – soomlaste koonerlus. Abielupaarid tellisid tavaliselt kahe peale ühe koogi, sest pidasid 4 eurost hinda ühele suurele koogile liiga kalliks… Ja nii palju kui ma seal pool tundi järjekorras nende vestlusi pealt kuulasin, siis ikka perepea, mees, tegi selle ettepaneku, et vötame kahasse ühe koogi kahte taldrikusse. Samasugust vestlust kuuldus ka muikkurooga (friteeritud rääbist – ainult taldrikutäis kala maksis 7 euri ja koos kartulitega 9 euri ports) tellides – ikka üks ports kahasse… Et söömata ei tihatud jätta, aga kulutada ka ei raatsitud… Ehk see väike kooner ongi soomlased jöukaks teinud?

Ahjaa, trehvasin seal laadal ka ühte oma iidolit: mul on Soome nö kaasaegsete kunstnike seas kaks lemmikut – Minna Immonen ja Heli Pukki. Nad sellised meie Navitrolla ja Ave Nahkuri laadis tegijad. Ja siis oligi nii, et Heli Pukki oli ka tulnud Jyväskylä laadale oma joonistusi müüma. Selline tagasihoidlik ja armas inimene oli ning tundus väheke kohmetust, kui küsisin, et kas need on tema pildid, ja me saime hää jutu peale, sest mul on lausa neli tema pilti juba kodus, ja tänavused jöulukaardid ostsin ka juba tema piltidega. Ning nii see laadatiir otsa saigi. Üks kindel soov oli mul ostmiste osas ka – tahtsin osta seenepulbrit, mida ma kunagi Palokka kaubakeskuses ühelt seenevanamehelt ostsin – jube hea maitseaine kastmetele ja suppidele, tatikatest tehtud. Ning olin juba lootust kaotamas, et seda vanameest ja tema seenepulbrit ma enam kunagi ei kohta. Aga vöta näpust, päris laadaplatsitiiru löpuosas, ehk siis tegelikult sealsamas, kust ma oma päeva alustasin ta oma tati-letiga oligi… Päev sai selle kauaigatsetud ostuga päästetud ja üldse oli tore olemine. Soomlased on tegelikult mönusad suhtlejad, avali ja söbralikud ning oskavad väärtustada häid asju. Ning enamasti on nende kaup aus, ilma mööndusteta.

Fotol: Savo poiss pannkokke pakkumas

Vanemaid laadapilte saat vaadata selle lingi alt. Seekord eriti pilte teha ei viitsinud.

Täna trehvasin siis järjekordselt ühe Soome ärimehega. Olen neid viimastel nädalatel kohanud mitmeid – meie peatselt algava kommunikatsioonistrateegia kursuse jaoks. Kiusame juba teist aastat tudengeid sellega, et nad töesti peavad tegema strateegia reaalsele kliendile – koos kogu kompotiga – alates kliendisuhte loomisest kuni kliendi probleemi lahendamiseni.

Eelmine aasta otsisid nad endale ise kliendid. Tänavu tuli ülikooli innovatsioonikeskus appi – on meil selline, kes vahendab suhteid akadeemikute ja praktikute vahel. Ja selles kontekstis siis kohtusin igaks juhuks ka ise enne nende päris klientideks tulevate firmadega. No nii usaldusväärsuse suurendamiseks ja turvatunde loomiseks.

Köik firmad, kellega olen siis asju siin ajanud, on eranditult väga väikesed firmad vöi perefirmad. Ja mulle on tekkinud mulje, et Soome elab ja toimibki suuresti just väikefirmade baasil. Inimene ise otsib endale väljakutse ja realiseerib selle. Huvitav  lähenemine. Ja tundub, et kasulik – minu tänane kohatav igatahes söitis viimase peal bemariga ringi, mis siinkandis sugugi igapäevane asi pole (erinevalt Eestist).

Ja teine pönev avastus oli Soome ärilöunad – tänane kohting vihjas, et kui me kenasti toime tuleme, siis ootab meid kevadel korralik pikk ärilöuna. “Selline nagu vanasti ikka tehti, et kell 10 alustatkse ja kell 14 löpetatakse, et siis väikesele päevaunele koju minna!” No vöta sa nüüd kinni, oli see siis nali vöi tösine jutt. Eks me näe!