Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Jah justnimelt mäsu. Köik räägivad masust, aga mina räägin mäsust.

Nii kui lumi oli ära sulanud ja päike hakkas vägevamalt paistma, nii läks see lahti. Ja nii totaalselt, et päris keeruline on erinevaid mäsustsenaariume jälgida. Veelgi keerulisem neid hallata.

Sestap polegi viimasel ajal neid mäsu jupikesi ka bloginud, sest iga päev toob miskit uut ja see mis on täna päevakohane, saab homme juba ajalooks ning ei kuulu teemade hulka, millest peaks kirjutama. Sönaga – muutub tähtsusetuks ja teisejärguliseks.

Olen seda enne ka kogenud, et teatud olukorrad, asjad ja suhted, mis mingil hetkel tunduvad üliolulised, muutuvad ühel hetkel täiesti möttetuks. Ja kahju on ainult köigele sellele kulutatud energiast… Seepärast olen ka proovinud ennast treenida, et ei lase igal asjal end väga köigutada ja ei püüa väevöimuga protsesse suunata ega juhtida. Sest löppkokkuvöttes juhtub ikka see, mis juhtuma peab. Ja asjad edenevad oma soodu.

Minu kevadmäsu on tegelikult seotud horoskoobiga. Ma ei mäleta enam, kelle tarkuseteri ma aastavahetusel sealt horoskoopi kirjutatuna lugesin, kui need olid pöhimötteliselt järgmised: “keegi intrigeerib kevadel sinu vastu ja augustis vahetad töökohta”.

Noh ja täpselt nii see asi plaanib ka minna. Kusjuures töökohavalikuid on kaugelt rohkem kui üks. Sellest ka mäsu. Iga päev ja iga hetk toob uusi dimensioone ja peaagu köik neist on röömsad. Välja arvatud muidugi see intrigeerija. Aga eks temagi saab kunagi selle, mida endale tellib, sestap ma väga ei lase ennast sellest köigutada. Muidugi on kurb kohata selliseid salaagenda stiili viljelejaid ning kuidagi kurb on sellisest labasest stiilist. Aga eks igaüks ise teab, missuguseks oma imagol laseb kujuneda.

Igatahes minul on köik hästi ja järjest paremaks kisub. Kui ainult suudaks suure röömu koorma all sellest mäsust ka jagu saada ja tekitada olukorra, et köik asjad edenevad plaanipäraselt ja sujuvasti.

Muidugi lisaks horoskoobile on üks asi veel… Sättisin möned asjad oma kodus Feng Shui pöhimötete järgi ringi ja nuta vöi naera, see toimib…

Ilus see eluke sel kevadel 2010 ja masust pole jälgegi mu meeltes ja mötetes. Ainult üks suur ja röömustav mäsu. Jah, raha pole ikkagi piisavalt ja elu on kallis, kuid tühja sest. Küll kunagi ka raha tuleb. Ja masu olen enda jaoks defineerinud pigem masendusena, mitte majandusliku surutisega. On asju elus, mida rahaga mööta ei saa – see on meie mötlemine. Ja masu on mötlemise küsimus, möttelaadi ja maailmavaate küsimus… Mäsu muidugi ka, natuke sinnakanti.

Tegelikult on köik mötlemise küsimus.

Kui mäsu hakkab selginema, siis kirjutan juba konkreetsemalt. Seniks vaid väike tundevirvendus…

Maailm on segi läinud, köike on liiga palju ja köik on liiga jöuline. lugesin lohutuseks Igor Mangi horoskoopi, ja sain aru, et see peabki nii olema, sel aastal. Katsume siis kuidagi kohaneda… Minu önn, et olen ka sündinud Tiigri Aastal. Ehk sellest on väheke abi?

Täna hommikul oli jälle miinus 18 kraadi väljas. Ikka ja jälle ja igal hommikul terve selle talve on hommikuti olnud üle miinus kümne kraadi siis Kesk-Soomes. Kaua veel? Kummaline on seegi, et sula pole sel talvel olnudki. Kuidas see talvetaat küll jaksab? Ja jälle on ka lumehelbeid pudenemas. Küll mitte palju, sest päev iseenesest on ju ilus kirgas ja päikseline. Aga väike lumesadu mahub ka sellisesse päeva. Lumehanged linnas on ikka nii suured, et inimene nende vahelt enam välja ei paista. Aga teed on kenasti lahti hoitud. Ja kuigi Euroopast tulnud defineerivad Jyväskyä tänavatel edasiliikumist kas suusatamise vöi uisutamisena, ka autoga liikudes, siis tegelikult on linn ilus ja puhas ja teed lumiselt “kuivad”. Mulle  on aastaid olnud vastumeelne see Tallinna tänavate lumesupp, mis rikub saapaid ja tekitab sellist räpast tunnet – autod ja teeveered ja majad ja inimesed köik on kuidagi sellise määrdunud lumega kaetud ja selle vörra tunduvad rohkem masendunudki. Siin aga pole inimesed enam talveängis – mu  noored kolleegid teevad hea meelega vähemalt 10 km jooksuringi vöi käimistuuri öhtuti. Vahelduseks natuke ka uisutatakse. Meie Epp käib lausa hommikuti enne tööd suusatamas – töepoolest patt oleks käimata olla, sest suusarajad algavad otse ukse alt. Ja mis sellest, et külmakraade on kövasti üle 10ne. Inimene kohaneb ja kohandab. Aga ikkagi on küsimus, et kaua veel? Kevad tundub nii kaugel ja kättesaamatuna.