Ootan und. Lõuna ajal magusasti siestat pidades tekkis juba eelaimus, et õhtul võib uinumisega raskusi tulla – Põhjamaalase ihu ei ole ikka programmeeritud nii massilisele magamisele, mis sest et olen juba kaks nädalat kindlalt puhkamise rezhiimil.
Uinumise edasilükkumist soodustavad ka mu ülevalt naabrid, kes aktiivselt ja häälekalt toiemtavad ning ei lase Vahemere uinutaval letargial mu pääle vajuda. Ei ei, naabrid pole süüdi, nad on igati sündsuse piires, kuid lihtsalt minu keskendumisega unele on probleeme. Tõenäoliselt üle maganud ja liiga puhanud.
Olen kaks nädalat tõepoolest puhanud – ei mäleta millal viimati selline tõeliselt puhkuste puhkus oli – ja seda lausa 10 päeva järjest… Omamoodi on see oluline, siiski. Saan aru, et me kõik peame ja tahame kogu aeg väga töökad ja tegusad olla ja justkui tunneme süüd, kui ilma tööta ja tegevuseta oleme, kuid see on vale hoiak. Sedasi pidevalt rahmeldades me tegelikult hakkame tasapisi loobuma iseendaga hakkamasaamisest. Me anname ohjad käest. Töö võtab võimu meie üle. Ja igasugune kohustus, sealhulgas päevatöö kõrval ka kodune muruniitmine ja saunapuude tegemine, rohimata peenar ja kodukoristus sinna otsa. Me muutume iseenda orjaks ja hakkamegi tegema asju, mida peab, aga mitte ei tee seda, mida vb olla tahaks. Puhkuse ajal hakkad aga mõtlema, et mida sa tegelikult tahad. Mida tahad elult, töölt, oma partnerilt? Miks sa üldse siin ilmas olemas oled? Selles kontekstis on üsna mitme inimese eksistents minu jaoks suur küsimärk. Sealhulgas mu enda oma. Loodan, et ikka leian selle vastuse ja õpin iseendaga paremini hakkma saamist. Sh iseenda paremat mõtestamist…
Äkki peaks ühe unerohu tableti võtma? Kuidagi ei suuda uinumisele keskenduda…
Karuema Päevaraamat 