Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Karuisa kiusas mind eile – ikka et lähme kinno ja lähme kinno! Ja mina muudkui vastu, et ei viitsi ja ei viitsi! Löpuks Karuisa jäi vöitjaks. Ajasin linnariided selga ja ronisin autosse. Karuisa valik oli KUMU auditoorium, kus Eesti Filmipäevade raames eesti kunstnikest dokumentaalfilme näidati.

Porisesin mis ma porisesin ja torisesin mis ma torisesin, aga kui löpuks kinosaalis istusin, sain kohe mitu shokki järjest:

Esimene shokk oli see, et saalis oli peale meie ja ühe filmi autori veel umbes vaid 10 inimest (loodan et Kinomajas ja mujal festivali raames toimunud seansid olid rahvarohkemad).

Teine shokk oli see, et filmid olid ropult head, huvitavad ja harivad.

Meie algselt plaanitud esimene kolmefilmiline seanss arenes sujuvalt edasi ka teiseks kolmefilmiliseks seansiks. Ja mötteid köige selle järel jätkus kauemakski…

Kuidas saab olla vöimalik, et eesti kultuuriloolised pärlid sedasi üksi seal KUMU kinusaalis avalduvad? Miks eesti kultuur ei “paku pinget” massidele? Miks? Miks? Miks?

Karuisa arvas, et äkki see on ka reklaami probleem – meiegi sattusime öige info otsa vaid seepärast, et Karuisa kuskilt KUMU interneti lehekülje kaudu (ehk siis teda ennast stiteerides “läbi ussi m….i”) oli infot saanud ja noh, ta on ka selline friik, et käib KUMU dokumentaale vaatamas pea et iga kolmapäev. Vöi siis teine pöhjus, et see filmifestival on juba viimase kuu jooksul teine – Tartus toimunud maailmafilmi festivali järel… Kuid siiski….

Lisaks sellele, et hulk väärtuslikku kultuurilist teadmust jääb vaka alla, on siin mu meelest ka teine probleem – kuidas me väärtustame oma intellektuaalset toodangut? Kas Eestile töesti on tähtis vaid see materiaalne, mis sünnib? Jah, riiklikul tasandil toetatakse kunsti ja kultuuri kohati päris palju ja ega ma ei arvagi, et president vöi kultuuriminister peaks igal väärtfilmi vöi kunstinäituse esitlemisel osalema. Ma mötlen siin hoopis seda, et miks me oma kultuuritoodangust oma tarbimisharjumuste kaudu ei taha masstoodangut teha. Positiivses möttes masstoodangut. Ja selle kaudu tösta meie kultuurilist eneseteadvust ja teadmust… Ma arvan, et siin on palju mötlemist meie suhtumiste üle ja meie vöime üle tähele panna ja väärtustada ka midagi muud peale Solarise, Coca-Cola, 3D multikate ja muu sellise igapäevase pling plingi. Mis ei tähenda, et neid viimaseid peaks eirama, lihtsalt – meile oleks tervislik laiendada meie intellektuaalse toitumise menüüd!