Arvan, et olete üsna sageli olnud olukorras, kus köike nagu ei saa vöi ei taha rääkida. Ja siis otsustate vaikida. Vöi keerutate midagi kokku ja sisuliselt valetate. Kumb on hullem, kas vaikida vöi midagi kokku keerutada? Vöi on mölemad samavörra inetud? Vöi ei ole üldse inetud? Pooltöde on ikkagi pool töde, mis sest et valitud pool. Kas siis see teine pool on pool valet?
Ise ka imestan, et pühal reede hommikul selliste küsimustega oma pead vaevan…
Tegelikult on nii, et mida vanemaks saan, seda vähem ma pööran tähelepanu sellele, mida mehed räägivad, ma vaid jälgin, mida nad teevad (As I grow older, I pay less attention to what men say. I just watch what they do.)
Archive for the ‘filosoofiline’ Category
15 jaan.
Kas vaikimine on valetamine?
1 dets.
Esimene sada :)
Eelmisel nädalal avasin oma esimese virtuaalse fotonäituse. Oli peaaegu et selline tunne, nagu oleks päris näituse avanud. Keerulised valikud piltide osas – millised nendest tuhandetest klöpsudest oleks parimad näitusele välja panemiseks? Kas need, mis ma löpuks valin, on ikka need köige paremad valikud? Oma tehtud pildid ju köik ja armsad nagu oma lapsed ikka…
Esimesel nädalal tuli üle 100 külastaja minu virtuaalsesse näituseruumi käima. Arvan, et see on hea saavutus. Kas reaalses elus käib rohkem inimesi nädala jooksul näitusesaalist läbi? Usun, et see on nii. Kuigi virtuaalnäitusele on ju lihtsam minna, seda vöib teha kodust kasvöi öösärgis, mönusalt samal ajal oma hommikukohvi limpsides.
Aga eks siin on natuke ka traditsioonide möju. Usun, et inimeste meelest selle virtuaalne näitus ikka pole nagu see öige näitus, veel. Aga usun ka, et varsti on köik sellega harjunud, et ka näitused kolivad virtuaalmaailma. Ja ega see siis ei tähenda, et päris maailm tühjaks jääb. Ei, ei. Vaid erinevad paralleelselt toimivad vöimalused hakkavad meil olema…
Järgmine näitus ehk minu Soome?
26 okt.
Täna hakkas peale pime!
Nagu nöiavitsa väel, peale nädalavahetusel kella vägistamist, oli täna hommikul ülikooli mineku ajal alles pime ja öhtul koju tulles juba pime. Kummaline, et üks tunnike kella sihverplaadil vöib sedasi ka päris elus ja igapäevarutiinis möjuda.
Pimedal on üldse selline komme, et ta tuleb äkki ja hakkab vöimutsema äkki. Kurjusega on samamoodi, ta ei tule kunagi hiilides, ikka äkki.Sama siis pimedaga. On nad ühest parteist?
Üldises plaanis on aga nüüd niimoodi, et kirkasvalo lambid tuleb panipaikadest välja otsida ja kasutusse vötta, sest muidu on paari päeva pärast ka va masenduseuss kohal. Ja kellel seda vaja on. Mötlin, et katsetan sel aastal oma lampi tööjuures, sest hommikul kodus ma olen suht luhikest aega ja öhtul pole kasulik selle lambi paistel end peesitada, sest siis vöib unega raskusi tulla.
Keeruline kombineerimine see pöhjamaa elu.
naabrinaine oli aga hommikul kümnest, vaatamata pimedapoolsemale hämarale ilmale juba lastega öues toimetamas. Löikas minugi platsi pöösad tagasi ja täitsa reibas. Noortel inimestel ikka teine olemine. Ka pimedaga.
Minul aga on hakkavad homme peale loengud ja ma ei kujuta ette, kuidas talveune hoojal loengupidamine vöiks edeneda….
Teised puuslikud on 9 aug.
fotojaht…käimised ja olemised läbi väravate
Uksed ja väravad vöivad meid päästa läbi, lasta vabaks, päästa uudishimutsema, kuid vöivad ka sulgeda kinni…
teised ustest ja väravatest tulijad ja minejad leiad siit
11 juuni
Sönavabadus on intelligentsetele inimestele ehk kas tapame kirjakandja!?
Pretsedent on loodud – kohtuvaidlus Delfi versus Leedo päädis viimase vöiduga. Meedikanal puhiseb pahaselt ja lubab edasi Euroopasse kaevata. Toetajad arutlevad sönavabaduse piiramise üle. Selline on üks kömu-uudis selle nädala Eesti meedimaastikult.
Arvan, et kohus tegi otsuse ausalt ja tuginedes faktidele ja tuginedes süüdistusele. Pole mötet rääkida rämpskommentaatorite ristilöömisest, kui Leedo nende vastu hagi ei esitanud. Kohtunik saab töesti süüdi vöi öigeks möista seda, kelle vastu süüdistus on esitatud. Iseasi on muidugi, miks Leedo Delfiga kaklema läks ja miks ta konkreetselt nende kommentaariumis tigetsejate vastu süüdistust ei esitanud – tehniliselt on see tänapäeval suht lihtne välja selgitada, kes neid inetud ja solvavaid kommentaare sinna Delfisse kirjutas/kirjutab. Kuid see oli mehe valik ja sellisena me seda ka vötame, see on tema öigus. Mis sest, et möne teise arvates oleks nende rämpskommentaatoritega kaklemine töepoolest palju töhusam viis avaliku ruumi reostajate vastu vöitlemiseks, kui meediakanaliga södimine. Pole mötet hurjutada sönumite edastajaid, vaid ikka sönumite tootjaid. Oleks ehk kohasem? Aga seekord siis sedamoodi. Pretsedent on loodud igal juhul ja öhus on ähvardust ka kommentaariumides ilastajatele, töenäoliselt järgmistel kordadel neil enam meediakanalite kaitsva selja taha pugeda ei önnestu, sest öhus on avaliku ruumi puhastamise höngu. Möned meediakanalid on juba asunud reostajate vastu vöitelmisega, ja see on ainult tervitatav.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma siin kirjutada, hoopiski sellest, miks ja kuidas sünnivad kommentaarid, mis teisi inimesi solvavad. Mis laimavad ja valet levitavad…
Eesti on demokraatlikus riigikorralduses elanud juba peaaegu 20 aastat. Mida me selle ajaga oleme öppinud? Kas me sipleme ikka oma veneaegsetes mälestustes vöi oleme hakanud realiseerima oma unistust demokraatlikust maailmakorraldusest meie ümber? Mida üldse tähendab elu demokraatlikus riigis? Mida me sellest elukorraldusest teame? Söna ennast kasutame sageli, kuid kas me alati ka selle sisu enda jaoks lahti mötestame? Niisiis, elu demokraatias, mida see tähendab? Saame vabalt valida; saame ise otsustada, millisesse parteisse astume; ei pea kartma, et meid keegi represseeriks nahavärvuse, usutunnistuse ja muude spetsiifiliste erilisuste pärast (see on küll teoreetiline asi, kuid asi sellegipoolest); jne jne.
Ûks olulisemaid erinevusi meie minevikku jäänud totalitaarse riigikorraldusega on aga sönavabadus: demokraatlikus riigis meil on sönavabadus, totalitaarses ei ole. Seega, oleme endale saanud ühe olulise ja tähtsa vabaduse – avada oma suu ja öelda välja, mis sülg suhu toob. Ja keegi ei saa panna pahaks, sest meil on ju nüüd demokraatia ja sönavabadus ja pole oluline, kas ühe inimese väljaütlemised teisele inimesele sobivad.
Ûhe asja oleme aga unustanud selles suures sönavabaduse ja demokraatia nautimise tuhinas – oleme unustanud oma vastutuse. Oleme unustanud tösiasja, et vabadus ja öigus midagi teha toob endaga alati kaasa vastutuse. Vastutuse oma tegude eest, vastutuse oma sönade eest. Arukad ja südametunnistusega inimesed öpivad vastutama tavaliselt ilma erilise raskuseta – see on osa intelligentseks inimeseks olemise rutiinist. Kuid inimeste intelligentsustase on väga erinev, ja on ka palju neid, kes sellisele väikesele tühisele lisanüansile oma saadud suure vabaduse ja öiguse hunniku otsas ei mötle. Nii nagu me liiga sageli ei mötle poetades maha oma olmejäätmeid…niisamuti ei tule meile meelde pisiasi, et oma sönavabaduse ja öiguse kasutamisega me vöime ka intellektuaalset prügi toota, reostada avalikku ruumi samamoodi kui me reostame metsaalust vöi mereranda. Vastutustundeta realiseeritud sönavabadus on sama röve kui metsa alla visatud kasutatud (ja haisev) konservikarp…Ehk siis, tegelikult – selle asemel et meediat – ehk siis ülekantud tähenduses kirjakandjat hurjutada ja materdada, me vöiksime ja peaksime üles otsima oma vastutused – vastutsue oma sönade ja tegude eest, vastutuse olla kodanik demokraalikus ühiskonnas. Selle kaudu saab meie ühiskond oma kvaliteedi. Kui see vastutus jääb vötmata, siis on ka ühiskonna kvaliteet nigel. Loogiline? Ja olla kodanik demokraatlikus ühiskonnas tähendab sisuliselt seda, et me ei reosta oma elukeskkonda, et me proovime ikka ja ainult olla paremad – lugupidavamad ja tolerantsemad oma kaaskodanike suhtes ning ei saada avalikku ruumi sönumeid mida ainult prahiks vöib pidada, ajada suust välja köike seda, mis süljega koos tuleb. Ilma mötlemata, ilma enesele aru andmata, et kord lendu lastud söna ei saa enam tagasi vötta. Ilma oma vastutust tunnetamata. Keegi tark mees kaugel Ameerikamaal on kunagi öelnud: “Three things that never come back: the spent arrow; the spoken word; the lost opportunity.” Kuid tegelikult ei peagi niiväga tark olema ega ka mitte kaugel Ameerikamaal elama, et seda teada ja meeles pidada…
13 okt.
Kopsuvähk on kurbade inimeste haigus…
Minu hea kolleeg siin Soomes, professor Liisa SaloLii on üks imeline inimene… Ja tema teadmised on sellised, et võiks teda hommikust õhtuni ja vastupidi ammulisui kuulata…Aastaid tagasi, kui mu ema suri, rääkis ta mulle, et kopsuvähk on kurbade inimeste haigus. Ja sellele eelneb tavaliselt soolevähk – kopsud ja soolestik on Hiina meditsiionis ühel meridiaanil ja omavahel seotud… Ja minu memmega just nii oligi, et kõigepealt sooleväjhk, mis ravile siiski väga kenasti allus, aga kuna memme oma kurvastamist ja mõtteid ei muutnud, siis üsna kiiresti tuli kiire ja kuri kopsuvähk takkajärele….
Ja olete te tundnud, kui suur kurbus hinge hakkab matma, et kuidas tegelikult kogu see kurbus teie hinge kinni nöörib ja hinge matab…Moodsas meditsiinis öeldakse, et see või teine on astma saanud, kuid tegelikult on see vaid üha sügavamale ja sügavamale imbuv kurbus…
Mina usun on vana ja tarka kolleegi. Tema elu ja kogemus on tõesti eriline – ta abikaasa oli Hiina arst, kes on ravinud Araabia kuninga õukonda…Ta on elanud ja koos oma mehega elanud Brasiilias, USA-s…Ta on elanud hiina perekonnas ja kirjutab sellest nüüd raamatut…Ja ta on fantastiline inimene – oskab adekvaatselt hinnata olukordi ja omi soove, on meeldivalt egoistlik ja armastab ennast üle kõige. Kuid see oskus ennast armastada annab talle tarkuse ka teisi märgata ja armastada. Liis aon ainus inimene meie osakonnas, kes märkab kolleegide muret, halba tuju, kurbust…Ja ta tuleb su juurde rahulikul vaid talle omasel malbel moel ja ütleb:”sa võiksid teha mõned hingamisharjutused, saad oma kopsud jälle tööle…”
Ja nii ongi, võtad Liisa kirjutatud paberilipaka , ja lähed üksi Tourula jõe parki, istud kivile ja hingad. Ning tõepoolest, kurbus nküll ei kao, kuid taandub, sest kurbuse põhjustajad ei ole kadnud. Ja lõõrid hakkavad jälle tõmbama ja hing käib taas läbi…
Ja ongi nii, et kopsuvähk on kurbade inimeste haigus…
13 mai
Maailm ON hukka läinud?
Vähe sellest, et Hiinas väristab maad ja haigused tapavad inimesi, Indias ründavad terroristid turismipiirkondi, mitmel pool maailmas käib sõda ja üksteisest mittearusaamine, oma õiguse tagaajamine ja nii edasi…
Jyväskylä, väike rahulik Kesk-Soome linnake, peaaegu nagu üliõpilasküla, jäi täna keske päeva pimedaks… Poodides lõpetati ostlemised, inimesed aeti tänavale, autosid ei saanud parkimismajadest kätte… hiljem ei saanud kodumaja lifti kasutada ja Internett jalutas minema…Nii sõltuvad oleme me sellest notsunäoga seinas olevast august…Ja tegelikult energia pärast ju kogu muu maailmgi kakleb – kõik need sõjad ja probleemid, ka kõik need looduskatastroofid on kas energia puudujääk või ülejääk…
Ning last but not least – puudel lehed juba päris suured ja päike muudkui paistetab, aga samal ajal sajab väljas lund, täna sadas…Ja öökülma lubas…Tüdrikud uulitsal olid kintsud ja käsivarred puha paljaks kiskund juba, ja talvine tuul uitas ja puhus neist üle – mis meist(neist)niimoodi saab…
Ja muidu ka, inimesed on närvilised ja tasakaalust väljas… Ja ülehomme on Soome maksuameti deklaratsioonide korrigeerimise tähtaeg, ja rongiliiklus Jyväskyläst tsivilisatsiooni on kuni Jämsani (Himose suusakeskus, kes teab) asendatud bussiliiklusega…ja mida veel? Minu kirjutuslaual on täpselt seitse magistritööd, mille kohta ma pean hirmus palju tarku kommentaare andma, kahe nädala jooksul… ja 50 õpilase eksamiesseed…Muud asjad vist on kõik hästi? Tegelikult suurem osa asju on ju hästi, võrreldes selle piskuga, mis halvasti on?
11 mai
Hirmu faktor
Kas te oskate endale ette kujutada olukorda, kui keegi teatab teile, et ta väga väga armastab teid, et te olete talle väga kallis, aga et ta kardab teid kohutavalt… kardab eksida ja ei oska arvata, mis on teie reaktsioonid, kui ta midagi teeb või tegemata jätab…?
Mina küll ei oska seda asja endale ette kujutada… Võib olla ma olen loll ja naiivne, kuid minu jaoks on armastus ja hirm kaks teineteisest väga kauget asja, kaks väga vastandlikku asja. Kui ma kedagi armastan, siiralt ja südamest, siis ma kohe kindlasti teda ei karda, sest armastus on väga positiivne tunne ja kui sa kellegi suhtes oled positiivne ja siiras – see tunne kiirgab ja kandub ja sellele ei saa olla negatiivseid vastureaktsioone.
Kui sa kedagi kardad, siis on see aga väga selge ja väga negatiivne emotsioon. Inimesse, keda sa kardad, ei saa kunagi suhtuda lugupidamisega, inimesse keda sa kardad ei saa kunagi suhtuda siiralt ja vabalt, sest sa ju kardad ja oled kogu aeg kammitsetud ning mingis kestas ja maskis…Inimene, keda sa kardad ei saa olla sinu jaoks positiivse tähendusega, sa võtad teda alati eelarvamuslikult, sest pead ju oma mina kaitsma, sest sul on hirm, ja sa ei tea, mis sellelt teiselt tulla võib…Inimene, keda sa kardad on ju tegelikult sinu jaoks nagu monster, õudusunenägu. Inimest, keda sa kardad, ei saa sa kunagi usaldada, sest sa ei tea, mida ta teha võib…Ja pigem sa müstifitseerida teda üle, ja kontsrueerid tema ümber tähendusi igast väiksemast ja suuremast pahast asjast, sest mine sa seda kurja tea…Ja halvustad teda, otsid talle vigu ja puudusi, sest parim kaitse on ju rünnak…Kaitse seisundis inimene aga ei ole minu arvates võimeline armastama…
Seega – inimene kas armastab, või kardab…Kumba siis? Eks see tuleb igaühel endal selgeks mõelda…Või mida te, armsad blogilugejad sest asjast arvate…?
9 mai
Reedeõhtune egotripp
Larko on ikka hea mees, mul läks kohe tuju heaks, kui tema postitust lugesin (mitte et see nüüd mul enne oleks vilets olnd, hoopiski mitte – ilm on ilus, hing sees ja mida sa veel tahad?), aga üks hea tuju süst kulub ikka ja alati lisaks ära….
Sõnaga siis – kui oled kaalukam ihuliselt, siis kaalub ka su sõna rohkem…Absoluutselt selle mõttekäigu fänn, sest:
1. see ajab kõik kadedad kihevile – vat kus arvab endast ikka, aga mulle juba sportlikust huvist meeldib kadedikke-susilikke ärritada…
2. see teeb hea tuju sulle endale ja paitab su ego…sest kuda sa muidu teda ikka paitatud saaksid kui mõnusa huumori abil…
3. see on mõnusalt irooniline, mis võtab kõik eelneva kokku sõnadega – mõttetu jama
Karuema Päevaraamat 
You must be logged in to post a comment.