Archive for the ‘raha’ Category

16 dets.

Vahelduseks veidi rahajuttu: pilk teiste rahakotti

Posted by Karuema in üllatav, raha, soome eri.

Soomes on kena komme avalikustada ka köige suuremat palgatulu saavad kodanikud. Kohalikus lehes olid novembris köik kenasti üles loetletud: Kesk-Soome palgatulude TOP 1000.

Huvitavat oli üsna mitme kandi pealt. Näiteks meie linnapea teenib rohkem kui riigi peaminister. Ehk siis Jyväskylä linnapea palk on suurem kui peaministri oma…

TOP 1000 nimekirjast leidsin näiteks ka oma perearsti (tegelikult öige nimetusega ülikooli arsti). Ja siis leidsin sealt ka oma rektori ja aserektori… Kas eestis on perearstid suurimate palgasaajate nimistus. Ja ülikooli rektorid?

Ja siis leidsin veel paar tuttavat nime, enam ei mäleta, kus ma nendega kokku olen puutunud, aga üks vist oli see mees, kes mulle mu praeguse auto müüs ja siis muidugi oli seal nimekirjas ka mu ristitütre isa…

Päris huvitav oli analüüsida, et kuipaljusid imelikke inimesi ma siin Soomes kuue aastaga tundma olen saanud…

16 mai

Raha on me vahel võõras

Posted by Karuema in raha.

Kui palju inimesi teile võlgu on? Või teie perele? Meie pere jaoks on aja jooksul üsna mitu inimest sellist välja kujunenud, et kellega enam nagu ei suhtle, või siis kui kokku juhtume, siis ei tereta, siis ei märkagi teineteist. Ja põhjus on vaid üks – raha ehk siis täpsemalt – tagasi maksmata võlg.
MInu vanaema õpetas minule omal ajal väga karmi reegli, et raha on meil vahelt võõras ja et raha asjades peab hästi täpne olema ja korrektne. Olen püüdnud seda väga jälgida. Isegi oma ema käest näiteks omal ajal laenu võttes (suurim laen minu jaoks oligi see ema käest võetud kuus tuhat krooni üheks reisiks Prantsusmaale) maksin selle talle tagasi. Jah mitte korraga, nagu tema selle mulle pihku pistis, vaid jupikaupa, ja niisuguse graafikuga kui mulle sobis ja loomulikult ilma intressita. Kuid ikkagi maksin tagasi – mis sest et oma ema ja sugulane jne. Me ikkagi elasime juba erinevates leibkondades ja minu jaoks on kuidagi mõistetamatu, et mu sugulased peaksid mind heategevuslikus korras vee peal hoidma. Ma arvan, et ema on mind aidanud elus muudmoodi väga palju, et vähemalt rahalise laenu tagasimaksmist pidasin ma oma auasjaks…
Soomes on ka näiteks kolleegilt 50 sendi laenamine nii, et sa pead selle talle kindlasti tagasi maksma, ja hea toon näeb ette, et sa teed seda suhteliselt kiiresti, mitte ei unusta…
Seega – kui me jääme rahaliselt kellelegi võlgu, siis millega me riskime…Me riskime, et meist hakatakse halvasti arvama, aga otsesõnu seda välja ei öelda, sest tegelikult pole raskemat asja, kui iseenda oma raha laenuvõtja käest tagasi küsimine. Me riskime, et see inimene meiega enam ei suhtle, kelle käest me laenasime, sest ta on solvunud, et laenuvõtja on nö laenu unustanud…Me riskime, et meie rahalist ebakorrektsust räägitakse teistele, ja see rikub suhted ka teiste potentsiaalsete sõpradega…Ja last but not least – kas meie aus ja hea nimi, ka meie positiivne maine on tõesti vaid viis või kümmetuhat krooni väärt…Sest ega need võlasummad ju lõppkokkuvõttes suured summad pole…

28 apr.

Laseks eestlased asja kallale?

Posted by Karuema in Belgia, elustiil, mujal maailmas, raha.

Gentis on paar sellist vana maja, mida ma regulaarselt iga aasta käin üle vaatamas – et kas on juba miskit tehtud…
Ja kaheksa aastat järjest pean ma tõdema – ei ole tehtud miskit…
Üks maja, mida igal aastal vaatan, on suur vana keeglisaal otse vana kindluse vastas (vaata pilti ka), jummala magusa koha peal – iga päev voorib sealt mööda ikka sadu turiste ja kõigil kibeleb rahake taskus, et saaks mingit hiljem mõttetuna tunduvat träni kokku osta… Ma arvan, et kui eestlased oleks sellele majale käpa peale saand, oleks sinna kindlasti juba paari kuuga mingi shopping center tekkinud…

Jah tänavu oli maja juures üks muutus tekkinud – keegi oli mõnedele akendele ja ustele kleepinud suure sinise küsimärgiga plakatid, kuid needki olid juba tõenäoliselt sela pikka aega, sest ripnesid ja tolknesid mõõdukalt… Imestama paneb muidugi belglaste suhtumine – et selline kuum äripind ja strateegiliselt superhea koht ja mitmesaja aasta vanune vanalinn…ja nii ära kasutamata ja veel ka räämas…
Ning teine kena majake asub kuulsatele Genti kirikutele natuke lähemal, kesklinna pool, kahe turistide lõksu – platsi vahel. Ka strateegiliselt super koht, vanalinna maja, mille eest Tallinnas miljoone küsitaks…Ja Gentis jällegi täitsa lagunemas ja niisama seismas (vaata pilti).

Ma ei saa aru, mida need eesti – ärimees -nossovid (nagu kuulsas raamatus Totu Kuul) sinna lõunasse otsivad – bulgaariasse, gruusiasse ja mujale. Belgiale ja Brüsseli ümbruskonnale, ja miks ka mitte Brüsselile endale tuleb käpp peale panna, sest ei sest belglasest ikka röövkapitalisti tule ja majad lagunevad ka neile kätte ära, ehk siis miljoonid vedelevad suisa tänaval….

25 jaan.

Üks elu unistusi hakkab täituma…

Posted by Karuema in akadeemiline, isiklik, mujal maailmas, raha, reisimine, uus ja huvitav.

Meil kõigil on tõenäoliselt juba lapsepõlvest saadik hulk unistusi, mis meeli erutavad…ja salajasi vaikseid mõtisklushetki täidavad…

Minul on Üks Selline Suur Mõte olnud, et tahaks kunagi Hiinas ära käia. Ja nüüd see saabki teoks, osaliselt. Ülikool oli rõõmsalt valmis andma raha, sest mul on esitlus konverentsil Hiinas maikuu lõpus juunikuu algul.

Ja no kas te usute, meie suht kitsi osakonnajuhataja lubas mulle isegi ühe nn ekskursioonipäeva (muidu tavaliselt on selline reegel, et kui ka isiklikke asju ajad või puhkad, siis saad ülikoolilt vaid pool finantseeringut). Noh ega ühe päevaga Pekingit tundma ju ei õpi. Aga ma loodan ikka konverentsilt natuke popitada ka, et siiski rohkem ringi vaadata… Kuigi see konverents tõotab ka huvitav tulla. Eks siis tuleb leida kompromisse…

Peking/Beijing ise tundub kuidagi väga moodne. Käisin täna seal nende linna veebis kolamas, ja üllatus oli väga positiivne. Esiküljelt sai isegi kohe linnapeale kirja saata. Ja disain oli shikk ja maitsekas ja modernne…Olgu muud mis on, esmamulje on kena. Ja noh, ega ma päris Hiinat sealt vist ei leia. Aga ma arvan, et ma leian ühe huvitava üle oma varju hüpata püüdva Aasia linna. Ja ma arvan, et see õnnestub neil ka, see üle varju hüppamine selle olümpiaga…
Reisi eelarve:
lennukipiletid 650 dollarit – Helsinkist otselend;
hotell, viis ööd Grate Wall Hilton (või oli see Sheraton), 180 dollarit öö;
päevaraha 30 euro päev;
viisa 4o euri pluss veel midagi;
muud piskest pudi-padi. Konverentsi osalemistasu ka veel… Kokku umbes 2 200 euri. Vat sedasi. Vahel on lihtsalt kena olla ülikoolis tööl. Sest ennast tuleb ju täiendada ja ülikooli promoda. Ja nad oskavad neid konverentse huvitavatesse kohtadesse organiseerida.

25 jaan.

Vaesus kui imago osa, ja ikka ja jälle rahast…

Posted by Karuema in eesti asi, elustiil, raha.

Selles loos ma ei räägi nendest inimestest, kes tõesti pisikese rahaga peavad toime tulema. Ma ei räägi siin nendest, kelle kuu sissetulek on viis ja mõned tuhanded siia sinna, ma ei räägi nendest, kes peavad hakkama saama pisku pensioniga.
Ma räägin siin loos nendest, kes on loonud enda ümber sellise oreooli, et nad on vaesed, ja et neil on nii raske ja nad on sattunud ikka maailmas nii ebaõiglase kohtlemise osaliseks.
Minul on tutvusringkonnas paar sellist inimest. Ja enne ma arvasin, et neil on töesti raske, sest ma ei teadnud, kui palju neile raha tegelikult sisse tuleb ja kui palju sellest ära kulub…
Nüüd sain teada. Sisse tuleb umbes 14 tuhat krooni, ja sellest ei ole kulusid ei liisingule ei laenule… See raha jääb inimesele kätte puhtalt, omaks tarbeks. Ja peagi see inimene saab varsti veelgi palka juurde, nagu ta mulle rääkis…Ja siis ta ohkis, et noh ehk läheb siis veidi kergemaks, aga ega ikka eriti ei lähe ka, sest kõik on ju nii kallis… Ja last but not least – see inimene on mulle (või õigemini meie perele) ka natukene võlgu, ja see jutt et oi, ta ikka veel ei saa seda tagasi maksta, kuna raha ei ole – ja et peab mingi erilise rahahankimise värgi välja mõtlema…kõik sinna juurde…
Sest meie mängime ju suuremate panustega – oleme laenanud ja riskinud, ja ka organiseerinud endale suuremaid sissetulekuid, aga lõppkokkuvõttes on sellel näiliselt vaesel sõbral tegelikult taskus rohkem raha kui meil, näiliselt rikastel…sest kujutlused tekivad asjadest, mis välja paistavad. Rahakoti sisu ja panga arve aga igaühele ja kogu aeg silma ei paista…
Kunagi mu ema tegi mulle selgeks, et ta ei saa Stockmani poodi minna, sest see on nii valge ja puhas…mis sest, et hakkliha kilo oli seal poole odavam vahepeal, kui Nõmme turul…Ema tundis end halvasti, sest see ei olnud nagu tema klassi pood…Kuid miks me ise endale neid piire seame, miks me ise end alaväärtuslikult nn madalamasse klassi paigutame? Kui me ju tegelikult, faktidele tuginedes, seda ei ole…Mulle tundub, et Eesti ühiskonnas oleks nagub trendikas olla vaene ja piinatud. Vaesus on kui imago… ? Et siis manipuleerida, haletsust ja abi ja kaastunnet ja laenu välja pressida? Et iseennast sadomasohhistlikult piitsudada? Et ikka nii sügavale verre on see vaese rõhutud proletariaadi ideoloogia meisse topitud, et mitte kuidagi kohe sellest alaväärsuskompleksist lahti ei saa.
Aga, need kellel on tõesti raske, tegelikult alati ei soiugi ja ei näita väljagi seda, et neil sissetulekud krooniliselt on väiksemad elementaarsetest vajadustest…Ja nad on oma aususe juures nii ausad, et ka laenama ei tule ja ei lase endale nn “vaese sugulase sildi all” teeneid teha…Neis inimestes on tavaliselt uhkust ja sirget selga ja püüdlust siiski välja rabeleda….Ja enamasti nad ka rabelevad, õnneks:)

24 jaan.

Kes on rikkur?

Posted by Karuema in raha.

Kas mina olen rikkur – mul on maja kus elada, korter, suvila, liisitud auto, korraliku palgaga töö, kaks suurt laenu koormaks kaelas, üks rahaneelav veel koolikäiv laps…ja pangaarvel 40 euri selleks, et kaks nädalat kuidagi operatiivselt – toit, jook, jm jooksvad kulud – elada…Vahel on natuke rohkem ka, näiteks 60 euri, mis palgast ja maksudest ja kõigest-mis-peab-maksma järgi jääb?
Ma arvan, et ma ei ole rikkur, vaid täitsa tavaline edasipüüdlik väikekodanlane. Aga ometi mõned peavad mind rikkaks – no vaata mis tal kõik on…
AGA, samas neil endil on ju ka? Miks nad siis teisi halvustavad? Eestis tundub, et enesega kuidagigi toime tulemine oleks nagu patt – et kui sa ei kurda, ei soiu, ei laena naabri käest enne palgapäeva raha juurde jne, siis jätad rikkuri mulje. Või et teed vahel sõbrale kohvikus välja või ostad mõne jaburalt kalli, kuid armsa kingituse eriti väärtuslikule inimesele või kulutad raha muul ebamõistlikul moel…Ja kui sa siis ütled, et jah, mul on pangas praegu tõesti 40 euri, siis vaadatakse sind kui hullu: “no mis sa jamad, siis su laps ju ei õpiks eliitkoolis…”
Sellised loogikaaugud siis nendes mõtetes, mis täna õhtu kummitavad…

20 jaan.

Mida sa teeksid, kui sul oleks palju raha?

Posted by Karuema in elustiil, raha.

Noh kohe nii palju, et sa üldse ei peaks muretsema, kui seda kulutad, et kas jätkub…?
Vaatasin täna MTV-st seda kuulsuste elamisi näitavat saadet…Jah, miks mitte, kui raha on …Trend tundub, et on haikaladega akvaarium. Noh ja vähemalt kolm autot näkku on miinimum. Sellistest labastest asjadest, nagu igale pere liikmele oma külmik, vets, vann…ma ei räägigi. Ja muidugi on igas majas ujumisbassein. Aga Soome sauna pole kellelgi näinud, ja vot mul on, isegi korteris. Selles osas olen ma trendikam kui Kollivuudi staarid.
Kõige rohkem aga meeldis mulle Missy Elliotti akvaariumiga tugitool – tõsiselt naljakas idee. Aga ühel mehel oli kabrioleti katus Luis Vuittoni toodetud nahk, ja see oli labane. Nagu oleks sarlakites autoga ringi kihutanud….Aga noh maitse asi.
Kui mul oleks nii palju raha, et võiskin seda mõtlemata kulutada…Mida ma ostaksin?Ausalt öelda, mitte midagi sellist, mida selles saates nägin. Ausõna. Isegi kui keegi mulle peale maksaks, ei ostaks siis ka…
Kas ma olen kade? Kindlasti olen kade, sest ma ihkaksin seda tunnet, seda vabadust, et ma ei pea muretsema, kuidas palgapäevast palgapäevani hakkama saada ja kõik maksud ära maksta…Kuid ma ei ostaks selliseid asju…Võib olla ostaks Soome väikese mökki otse järve kaldale paadisillaga. Või siis pisikese maja Californiasse HW 1 äärde, kaljunukile, ehk…Või Alpidesse või Vahemere äärde…Aga mitte kõike korraga, vaid ühe neist, sest need on mu lemmikpaigad…Aga võib olla ostan hoopis matkaauto – siis saan soovi korral minna kuhu tahan, erinevatesse ilusatesse paikadesse. Ja palju maasikaid ostaks ja karude kollektsiooni täiendaksin oluliselt kallimat sorti spets kollektsionääride karudega…Aga muud ma ei teisti ei teekski, kui praegu.

14 jaan.

Odava bensiini järele mine või Luxemburgi

Posted by Karuema in autod, elustiil, raha, reisimine.

Autoga Euroopas reisides on kasulik teada, milliseid soodsaid võimalusi muidu üsna kallis ja rahakotile mõrvarlik Euroopa pakub…Ja kui neid soodsaid võimalusi teada, ja süüa osta tavalistest söögipoodidest, mitte toituda kohvikutes ja restoraanides, siis võib Euroopa ilusate paikade ilu täitsa tavaline eestlane ka täitsa vabalt nautida. Sest tavaline elu on selline, nagu ta on, igal pool…

Mis mind sellel viimasel Road Tripil eriti mõtlikuks tegi, oli see, et prantslased ja ka teised lääne eurooplased elavad suht kokkuhoidlikult. Oluliselt kokkuhoidlikumalt kui eestlased. Tundub. Majad on neil tagasihoidlikumad, autod pisikesed logud punnid – valdavalt, jne. Räägin siin tavalisest keskmisest inimeset, keda on enamus ja keda meedias nn üles ei puhvita kui lääneliku elu elementaarset osa – neid eputrillasid näitasin teile kasukates Monakos…Aga enamus on lihtsad inimesed ja muretsevad kuidas oma igapäeva eluga võimalikult ratsionaalselt välja tulla.

Ja näiteks ei peeta paljuks käia Luxemburgist bensiini ostmas. Tuleb soodsam see reisike, kui oma küla tankla kasutamine… Piltidel tankimine ja maksmine ühes Luxemburgi bensukas, kus meiegi oma Passul kõhu täis söötsime – diisli liiter oli 17 eesti krooni, peaaegu juba nagu päris, onju?(Eestis sama kraam vist 16 krooni?). Piltide kvaliteet on udune, sest väljas oli udune, väga udune(ülemine pilt on tankimise järjekord ja alumine pilt on maksmise järjekord). Bensuostmine mõjub esmapilgul kui Leedu-Poola piiripunkti ületamine. Ja see oli massiline – oli umbes 20 tankimismasinate joru ja igas jorus oli nelja auto tankimise võimalus ja igas jorus oli JUUBE pikk järjekord, no oma veernad tundi küll ootasime, või ehk veidi vähem – kokku tankimine ja maksmine?

Nii inimlik ja nii tuttav…Ma arvan, et on veel palju inimesi, kes mäletavad, kuidas Venemaale Eestist odava bensiini järele käidi (käiakse?)…Ja odava viina järele – no ja mis see meie reis Prantsuse Rivierasse, kust odavat 2 eurost veini hulgi kaasa tõime, siis teistsugune on?

Elu tahab elamist, ja sööd ja jood ja kulutad nii Eestis kui mujal olles. Ja ikka otsid soodsamat.

5 dets.

Vabandage väga, aga ma olen saanud liiga palju palka…

Posted by Karuema in üllatav, raha, soome eri, tööelu.

Täna hommikul oli meil osakonna nöukogu koosolek. Arutati kevade tunniöpetuse eelarvet…

Köik oli rahulik ja vagane, osakonnajuhataja oli soojad saiad ja glögi orgunninud (önneks oli glögi “terastamata”, nii et joominguks kohe hommikul ei läind).
Asja kallale asudes aga selgus, et ajakirjandus ja meie PRöppetool ja kultuuridevaheline kommunikatsioon ka, on natuke valesti raha planeerinud – et mees, kes alates jaanuarist on aastaks meie nö henkilökunta, on siis ka tunniöpetuse eelarves, ja möned teised pärispalgalised veel…Noh pärast väikest naginat ajakirjanduse professori ja rouva osakonnajuhataja vahel (nad nagistavad nagunii kogu aeg, selline igavene “armastus”), tuli esile ülikooli seaduse paragraaf 5, mis ütleb, et kui oled palgaline, vöid aastas veel 70 lisatundi haltuurat teha…Aga puheviestintä lektor Leena, kes muidu on ka väga korralik inimene ja seaduskuulekas ja ennastohverdav(no natuke seda tüüpi, kui vene ajal ennastohverdavad komsomoliaktivistid olid, aga muidu väga kena ja südamlik inimene…), teatas, et tema ei taha mingit tasustamist selle lisatöö eest, ja üldse, talle juba olevat tulnud arvele mingi imelik lisa 80 euri nn palga sildi all. Ja tema nüüd töesti tunneb, et ülikool on talle liiga palju palka maksnud…
Vat sedasi siis siinpool täna hommikul. Öhtul on meil osakonna pikkujöulut ja Soome sünnipäevapidu.

11 nov.

Mulle üks lõhepirukas, võlgu palun…

Posted by Karuema in elustiil, inimene, raha, soome eri.

Tähistasime Avega täna Isadepäeva, mehiselt, autoga sõites ja isata…

Pärast mõningast niisama Jyväskylä ümbruses tiirutamist otsustasime, et Isadepäeva puhul võiks ju näiteks Karoliina Kahvimyllysse maiustama sõita – et oleks vahva tegevus, Afi saaks sõitmist harjutada, ja noh, muidu ka tore koht selline – ligi 50-60 km Jyväskyläst Lahti suunda, keset metsa ja üksindust.
See Karollina Kahvimylly on mu lemmik sellest ajast, kui nad mulle ükskord võlgu 8 euro eest süüa andsid…Noh ja lemmik on ta veel ka seepärast, et vastupidiselt tavalistele Soome kohvikutele, on selle paiga interjöör kodune ja stiilne ja hubane ja mõnus…Noh ja siis veel üks nüanss..
Ma ei ole kunagi aru saanud selle äri võimalikkusest – Jyväskyläs nad näiteks lõpetasid kohvikupidamise, aga siin keset metsa ja maad, suurest autoteest kenasti kõrval, ei külas ega asulas, vaid tõesti metsa veeres, kus talvel jänesed hoovis kalpsavad…suudavad nad juba aastaid oma äri elus hoida…Kuidas?

Sõnaga – sõitsime sinna maiustama. Nälg oli päris suur ja tellisime soolast ja magusat ning mõnulesime juba ette…Ja siis tuli üllatus – kuigi seekord üritasin maksta Soome pangakaardiga, siis
krediitkaardiga maksmine ikka polnud võimalik…Ja, müüja arvas, et maksad siis hiljem ülekandega interentis…et nii nagu eelmine kord…

Ta mäletas meie juhtumit paar aastat tagasi, ja ta ikkagi ja jätkuvalt usaldab oma kliente. Suhtumise eeldus on, et inimene on reeglina hea ja aus. Mulle meeldib selline hoiak. Mulle meeldib, kui ligemisesse kenasti ja mõistvalt suhtutakse, lugupidamisega. Ja sinna kohvikusse lähen ma ikka ja alati ja uuesti tagasi. Sest lisaks suhtumisele, on seal ka head suupoolist. (pildid kohvikust)
« Older Entries