Tulin reedel Venemaalt. Huvitav oli. Ja ka masendav…
Olen selle reisi ajal palju möelnud, et miks Venemaal asjad praegu sedasi on, et ühte Lääne poolt tulnud inimest köik see kupatus masendama ajab. Ega siin vist ühest vastust polegi. Aga ühe asja ma mötlesin enda jaoks seal Voronezhis valmis: Venemaa ei saa edasi liikuda sellepärast, et ta vaatab tagasi. Ta seisab seljaga tuleviku suunas. Ja seepärast ei saagi ju edasi minna, vaid möned sammud selg ees – ei tea kuhu, kuipalju, kui kaua ja kuidas…
Miks ma nii arvan. Lihtsalt sel pöhjusel – sain seal palju rääkida erinevate tavaliste inimestega – et nad ei suuda edasi minna viimase suure söja öudustest. Nad ei suuda seda köike jätta seljataha. Ometi neis vöiks ju olla see vöitja rööm ja ind, mis kannustaks edasi liikuma. Aga ei, seda neis ei ole. Olen juba üsna veendunud, et see viimase söja vöit on tegelikult Venemaa karistus, Venemaa taak, pidur ja ahelad. Kuigi seda neile endile küll öelda ei tohi – see oleks selles kohalikus kontekstis jumalateotus. Mötlesin selle reisi ajal veel, et mis siis Venemaal oleks, kui söda oleks kaotatud? Kui vaadata praegu seda, mis Saksamaal toimub ja kuidas elu on edasi läinud, siis on igal juhul söja kaotamine olnud innovatiivsem ja jöulisemalt positiivsem kui söja vöitmine… Kummaline paradoks, eksole ju?
Aga kas pole ka mitte inimsuhetega nii – kuigi paljud meid ümbritsevad suhted on juba hapuks läinud, sageli kurbust, väsimust ja valu pakkuvad, aga ikkagi ei raatsi me neist lahti öelda. Eriti kehtib see hapuks läinud abielu suhete kohta. Me vaatame oma minevikku ja oleme iseendas kinni. lahendust ei tea ja asja paremaks muuta ei suuda, kuid lahti lasta sest minevikust ka ei saa. Ja see segab meil ka eluga edasi minemast. Kas me töesti kardame tulevikku? Kardame lahkuda mineviku valust ja vaevast?
Karuema Päevaraamat 