Archive for the ‘elustiil’ Category

Nodzuelu lõpusirgel

Novembrikuu algul libisesin kodus vetsus ja murdsin järjekordselt oma reieluu. Luude hõrenemine on hakanud võimu näitama. Tänaseks on diagnoos siiski olemas, kuid ravi ei saa alustada enne kui mu kaltsiumi ja D vitamiini tase analüüsides vastab nõuetele. Hetkel ei ole need analüüsid korras ja ma ei saa end ravile möllida. Söön hoolega kaltsiumi tablette ja neelan D vitamiini kapsleid. Pluss mutivitamiin ja Q10 lisaks.

Nodzuelu sai mu haiglaelu märksõnaks, et huumoriga käredavõitu hooldajatega voodihaigena hakkama saada. Hakkasin end Nodzuks kutsuma. Voodihaige tegelikult on puuris, mis sarnaneb seasuluga. Voodihaige tekitab oma voodisse purusid ja toidujäätmeid, voodihaige sooritab kõik oma väljaheited voodis, mistõttu lõppkokkuvõttes ongi see üks Nodzuelu (Nodzu nimi Winnipuhhist). Ja enamus elus olulisi toiminguid saab teha vaid hooldajate abiga.

Järgmisel nädalal pääsen haiglast välja. Nodzu sulus olen viimasel ajal olnud vaid laiskusest ja ööseti – näiteks ei viitsi pühapäeva hommikul kohe üles tõusta ja joon kohvi voodis ning vajan “sulu seinu” magades külje keeramiseks.

Kaheksa nädalat luumurru kipsiga on saanud mööda nagu niuhti. Viimased neli nädalat, täpsuse huvides, on veedetud siiski ortoosiga, kuna kips tekitas kanna juurde suure lamatise, mida kasvatan kokku tõenäoliselt veel mõned nädalad. Auk kanna sees oli ligi sentimeetri sügavune. Ortoosi eest võitlemist oli kõvasti. Valdavalt enesekehtestamist, tegelikult. Aga tehtud see sai ja viimaste nädalate käimistreeningud on olnud tõhusad, sest polnud kolksti kanna peale uuesti ja uuesti kukkuvat ja muljuvat kipsi.

Enese kehtestamist on haiglas patsiendina olles kõvasti vaja. Mu palatikaaslane on selles väga kehv. Ei julge ta hooldajat appi kutsuda ja kui kutsubki, siis muudkui vabandab, et segab. Koju pääsemise osas on võtnud hoiaku, et teda ei lasta välja (kuigi nii arst kui füsio on talle seletanud, et väljasaamine on patsiendi enda otsus, kedagi ei hoita vägisi haiglas), sest ta on liiga nõrk ja siis otsib endale igast väikesest köhatusest ja sügelusest tõestust sellele. Tegelikult aga on ta minust hulga tugevam, ainus vahe selles, et tema füsio ei ole teda üksi kõndima lubanud, mina aga võin üksi ka liikvele minna. Jube kurb on kuulata kuidas ta telefonis kõigile selgitab oma nõrkust ja seda, kuidas teised kõik tema pärast peavad asju tegema ja siis läheb silm vesiseks ja nutt kipub silma. Ja siis päriselt ka füüsis nõrgeneb ja voodist püsti tõusmisel tekib peapööritust ja samm muutub töntsiks. Aga see kaob, kui füsio talle meelde tuletab, et kõik algab kõrvade vahelt ning vanaproua suudab selle järel teha kümneid ringe koridoris,
Jõuluks ta koju ei saa, sest ta on suutnud kõigile selgeks teha kui saamatu ta on, mida ta tegelikult ei ole, kui talle seda meelde tuletada. Olen siin temaga ühes palatise veedetud ajal saanud selgeks selle, kuivõrd me oma vanaemasid ja vanaisasid saame elujõulisena hoida kui nende meeleolu ja eluhoiakud rõõmsad ja positiivsed suudame hoida. Saba püsti, nagu minu tütreke mind motiveerib.

Kui draakonipuud õitsevad

draakonipuu.JPGhommik.JPG

siis hakkab peale jahihooaeg. Päike vaevalt end paotama hakanud, hakkab ümbruskonnast kostma pauke, jahipüssi omi, arvan. Jaht jänkudele on alanud. Siiani kalpsasid nad mõnusasti oliivipuude vahel, muretult, ütleks. Ka meie Pontu ei suutnud neid tabada, sest looduses on sedasi, et elu eest pagejad on kiired. Muidugi on ka saagi järel kihutajad nobedad, ja meiegi Pontu käpad kaabivad tuld kui jänest näeb. Aga siiski, kodus täissöödetud kutsa ei jõua elu eest pagevale jänkule järele. Aga no väike trenn koos jänestega on ka kena.

Hommikud on ka ilusad, kui päike hakkab taevasse tulema, et keskpäevaks maa tulikuumaks kütta ja inimesed katusealustesse peletada. Aga hakkab siingi sügise poole veerema. Vaatasin järgmise kahe nädala ilmaprognoosi, mu ärasõidu päeval lubati üle hulga aja isegi natuke vihma, ja kraadiklaasi pügalaid üle pluss 35 ka ei prognoosita. Vaikselt rahuneb loodus. Loodan et inimesedki. Rahustuseks võiks ka romantilist päikesetõusu kallitega koos vaatama minna. Need on ilusad igal maal.

Hommikus on asju

Siin Casa De Los Caballos, Andaluusia mägedes on hommikud varajased ja asjalikud. Kell 3.39 hakkab naabri kukk kirema, seejärel koerad haukuma ja kõige tipuks hakkavad esimesed lammaste satsid liikuma, karjakellade helina saatel. Väljas veel suur pime ja minul keeruline aru saada, et kuidas ja kuhu ja miks nii vara.

Kuked kirevad umbes iga tunni tagant. Tõsine mõtlemise koht, et kust neil selline ajataju, ei ole ju kanalas kella ega oskaks nad seda ka vaadata. Aga nii on.

Kell viis ajasin end üles, sest uni oli juba hulga aega tagasi minema pühitud ja polnud mõtet ka voodis vedeleda, seda enam et väike nälg tundus tulevat 🙂 Eile õhtune riisi-makra salat läks suurepäraselt tortillapannkoogi vahele ja maitses hästi, kohvist rääkimata, pätikohvist rääkimata 🙂

Tänase varahommikuse ilma kohta võib kohalikus kontekstis öelda, et oli “öökülma”. Veider, aga nii see on, regulaarselt ilmateadet vaadanuna võin väita, et kõige jahedam on siinkandis hommikul kella kuue paiku. Täna oli viimase aja jahedaim, ainult +16 kraadi.

Esimene traktor tõmbas mootori tööle kell pool kuus, kusjuures eemalt paistev maantee oli juba kella viie paiku autotulesid tulvil. Märk sellest, et inimesed liikvel. Minemas tõenäoliselt tööle. Selle traktori kohta tahtsin veel seda välja tuua, et sel oli üüratu prozhektor otsa ette pandud, nii et tema pimedas igal juhul pidi nägema, kuhu ta läheb. Kas ta aga sellega ka nägi midagi teha, vat ei tea, sest kohalik pime on ikka väga pime ja päikese ärkamseni on aega. Sestap, kõik kes end kuskile miskit tegema sätivad, peavad arvestama, et pime on. Mu kohvijoomisega samuti, nii pime oli, isegi tule valgel õues, et keeruline oli tumeda kohvivee valamine tumeda sisuga tassi 🙂

Nüüd on kell saanud seitse ja taevas on märke. Päev hakkab tasapisi tulema.

Ahjaa, üks asi veel. Täna oma esimest hommikukohvi pimeduses oliivipuu all juues ja taevasse vahtides nägin tähte langemas. Aga soovida miskit ei jõudnud. Aga mõtlesin samal aja oma tütrele, juhuslikult. Üldiselt ma väga neid langevaid tähti oma elus pole näinud. Ja täna kogesin, et peab ikka pea kogu aeg neid soove täis olema, et soovida jõuaks, sest tähe kukkumise kiirus on muinasjutuliselt kiire. Nii nagu on muinasjutuline see kogemus iseenesest.

päikesetõus1

Lugu sellest, kuidas väljamaal olles olen sunnitud sageli “tuumapiima” jooma

Tänased mõtted sellest, et kuivõrd sügavalt toit ja toiduained ikkagi meie identiteedis tooni annavad. Ma ei ole sedasorti eestlane, kes musta leiva, kilu või heeringa puudumisel koomasse hakkaks langema (väike liialdus muidugi). Ja koju naastes ma ka kohe esimese asjana kilu võileiba ei hakka meisterdama, aga on üks toiduaine küll, mille puudumine või võõras maitse võõrsil mind väga tõsiselt häirib. See toiduaine on piim. Piima maitse peab olema selline nagu ta on Eestis. Ja piim peab olema värske, mitte selline ilma külmikuta sada aastat säiliv. Erinevates riikides elades ja olles olen pikema aja jooksul õiged tooted välja peilinud. Soomes oma kodupoes olin vist ainus, kes nurga tagant suutis normaalse päris piima üles leida ja ka ära osta. Päriselt on soomlastel ainult lahjad ja laktoosita piimatooted kasutusel. Argument kohalikelt, kellega sel teemal kõnelesin, oli tõsiasi, et soomlastel on tõesti väga palju laktoositalumatusega inimesi ja ilma rasvata tooted on promotud tervisliku eluviisi osaks. Asi selge, neil selline toidukultuur. Belgias ja Saksamaal ja Rootsis ei ole mul omale sobivat piima õnnestunud välja peilida, vist liiga lühikesed viibimised, et süvitsi minna. Prantsusmaal aga õnnestus turult reisikaaslaste abil täitsa õige maitsega piim välja võluda. Piim nagu meil koduski hea ja tervislik, kõikide vajalike vitamiinide ja rasvadega.
Nüüd siin Hispaanias on õige piima otsingud pooleli. Jah mul on piim, mille maitse on päris ok, aga see on nn tuumapiimade klassist, sest avamata moel võib ta seista ja säilida oh kui kaua. Seega iga poeskäiguga jätkan õige otsinguid. Viimati leidsin poe külmkapist ühe toote, millel oli paljulubav silt ja kena klaaspudel. Ja ta oli külmikus, mis tähendas minu jaoks seda, et see ei ole pika säilivusega ülepastöriseeritud toode. Aga see oli lolli lõks, kojujõudes ja kaupa proovides oli see kõike muud kui mu maitsele sobilik. Ongi nüüd külmikus ja ootab oma saatust. Koerale ka ei saa anda, sest on magus.
Nüüd on eksistentsiaalne küsimus, et kas jätkan otsinguid või lepin saatusega ja “tuumpiimaga”?

Pildil: “tuumapiim”, magus lolli lõks piim ja Helsingi lennujaamast kaasa haaratud rasvatu piim

Miks “tuumapiim”, arvan et see ütelus kõrgpastoriseeritud piimale on kas sellest, et sealt on kõik hävitatud, nagu tuumasõja järel oleks, või siis on see seotud piima pika säilivusega
#hispaania #anduusia #piim #toidukultuur #identiteet

67100829_10157342331649184_3780898395439235072_o

Turistid vaatavad taevasse

Tallinlased satuvad vanalinna harva. Need linlased, kes just vanalinnas ei tööta, pean siin silmas. Pole ise ka juba ammu oma praegust kodulinna vaadelnud. Pidev kiire ja toimetamised linnasüdamest eemal põhjuseks.

Võtsin eile kaamera kaasa ja otsustasin natuke inimesi jahtida. Inimeste vahtimine ja (foto)jahtimine on üks mõnus ajaviide, olen seda harrastanud juba pikka aega.

Sättisin end Toompeale istuma ja esialgu otsustasin rahvamassist eestlasi otsima hakata, et kas on. Eriti ei olnud. Oli aga tuhandeid turistide horde, nii palju, et vahepeal tekkis massidemonstratsiooni tunne. Pilusilmseid, särasilmseid, väsinud, noori ja vanu, haigeid ja terveid, mehi ja naisi. Erinevate keelte ja kultuuride tõeline paabel. Toompea toitlustusasutused oma terrassidega (mida on, arvestades masse, üllatavlt vähe) olid tõsiselt ülekoormatud. ettekandjad koormatud ja jooksujalgsed, kuid aeg ajalt tundus, et massidele allajäävad…

Turistid aga muudkui tulid ja läksid, jumal teab kuhu, miks ja milleks. Lõõgastuseks? Aga miks siis tormelda? Nautimiseks? Aga miks siis joosta? kaameraga klõps siia ja padavai edasi, klõps teise suunda ja jälle edasi. Turisti pildi peale saamiseks pidi päris kiiresti reageerima, sest pea kõik puhkusele Tallinna tunud turistid olid väga nobedad. Aga oli ka neid, kes nautisid. Rahulikud õllesed soomlased. Mõistetav – nendel läheb laev mitu korda päevas, mitte nii nagu kruiisituristil.

Eks see ole inimese oma vaba tahe, kas elab kiirustades või rahulikult kulgedes. Eriti puhkusel olles. Aga üks mis on kindel, turistid vaatavad palju taevasse. kaameraga ja ilma. On seegi omamoodi lõõgastus ja puhkuse energia kogumine. Isegi ju vaatame maale suvekodusse minnes esimese asjana taevasse ja hingame sisse seda atmosfääri, mis inimese pingeid maha peaks võtma.

Miks mulle meeldib sitt mu söögitoa põrandal ja miks ma ei taha ooperipäevdele minna

Meil on olukord. Inimeste kakamine on nüüd üsna tsiviliseeritud moel ära organiseeritud, kuid mu terrassil, sisuliselt meie söögitoas on tekkinud korralik sitahunnik. Nimelt on meil sel aastal jälle pääsupesa terrassil ja pojakesed on kasvanud nii suureks, et kisavad kogu aeg, ja situvad. Ja nüüd on juba mu terrassi põrandale kogunenud järjekordselt korralik sitahunnik, sest vanemad ei jaksa enam poegade väljaheidet pesast välja kanda. Pojad on kasvanud nii suureks et muudkui söövad ja kisavad 🙂 On imearmas, et need linnukesed taas meie juures on ja ausalt, kannatan selle sitaralli ära. Kunagi olen selle väljaheitega isegi vastu pead saanud, ja söögilaud tuleb nüüd lagedana hoida. Aga ikkagi tore, eriti selles kontekstis, et linavästriku pere meie nädalavahetuse visiidi tõttu kevadel oma pesakonna hukkas….

Ma ei tea, mitu poega on tänavu pesas, aga möödunud aastatel on olnud nii kaks kolm pääsubeebit ikka. Ja loodan, et nad õpivad lendamist siis, kui ma nüüd vahepeal maalerdama siit ära käin – et ei segaks neid.

Vanasti öeldi, et need on õnnelikud majad, kus pääsupesad küljes. Ma arvan, et meil on õnnelik maja – sel ajal kui naabritel luusivad ja lõhuvad maju kurjamid, on meil kõik alles ja säilinud. Ja see jumalik rahu ja vaikus ja positiivne energia, mis igast rohukõrrest siin õues õhkub… No öelge mulle, miks ma peaksin tahtma minna siit ära, kasvõi näiteks Kuressaare ooperipäevadele, et kalli raha eest seal higistada ja ennast näidata? Kultuuriga pole minu arust nendel üritustel juba ammu enam midagi tegemist. On vaid raha sisse kasseerimine ja enese eksponeerimine.

Muuseas, mu humala peenar (tapuaed) on viimastel nädalatel läinud särama, tänud Gaidi ja Liilia ja Anu, et aitasite mul seal korda luua. Ja tänud Andres, et olid mulle nokitsenud niipalju ilusaid kaikaid…

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Ja lavendel lõhnab siin täpselt sama hõrgutavalt kui Lõuna Prantsusmaal või Itaalias…

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Kui karukasukas on liiast ja herilased tahvad põue pugeda

No viimased päevad on olnud tõesti suvitaja unistus. Isegi liiga head, kui nüüd natuke jälle viriseda võiks.

Ööd on siiski jahedad ja udu laskub õunapuu aeda, andes selget sõnumit, et peagi peagi on sügis käes ja lust ja lillepidu päikese all lõpeb…

OLYMPUS DIGITAL CAMERAA

Aga nüüd on päevad küll nii kuumad olnud, et päikese all tegutseda ei tihka. Eile pagesin Kuressaarde, et tegin nagu asja, aga tegelikult nostalgitsesin:

Istusin keskväljakul ja meenutasin, kuidas aastaid tagasi seal Edu poe ees koolist tulles bussi sai oodatud…

Foto0459

Mitu tundi istusin, sest klaas veini pidi ju lahtuma, ja helistasin ka mõnele kooliõele, et seltsis oleks segasem, aga need olid kõik väga asjalikud ja ei pidanud mu meditatiivsest elu üle mõtlemisest midagi…

Siis käisin tiiru Roomassaare sadamast, kohtasin kunagist naabripoissi Roaldit, kellest on asjalik ja kena noormees kasvand, aga keda poleks linnavahel küll enam ära tundud. Hiljem vaatasin, et jah kõnnek ehk oleks reetnud….

Sadamas kuulasin pealt ka kahe labase noore daami valjuhäälset showd: olid teised vastselt sadama kohvikust tööle mitte ilmumise pärast lahti lastud, ja nüüd siis olid plikad pudeli veini toel end seal kogu ilma häbiks välja elamas. No kes küll selliseid noori naisi kasvatab?

Foto0462

Aga Roomassaare sadamaga on mul täiesti oma teema. Kui ma veel kooliplika olin, selline algklasside jõmm, siis vahel tulin koolist koju bussiga (kui me Kaiekatega just maailma avastama ei otsustanud minna). Ja selle bussisõidu venitasin ma alati väheke pikemaks: ma ei väljunud mitte Saue tänava otsas linnast tulles, vaid tegin alati Roomassaare sadama kaudu tiiru. Ja siis sain vanaema käest kurjustada, et kus ma sedasi hulgun. Äkki sellest ajast on mul armastus sadamate, lennu ja rongijaamade vastu, armastus kõikide kohtade vastu, kust saab laia ilma minna ja mis alati meenutavad seda, kui suur on tegelikult ilm, ja millised võimalused meil selles ilmas avastasta tegelikult on…

Aga tänane päev tuleb asjalik ja pragmaatiline, sest õhtul on rahvast oodata. Koristasin natuke, lõhkusin herilaste pidupäeva – olid teised viinamarjadesse auke närima hakanud – ja likvideerisn igasugu notsumisi, mida ma üksi olles olen tekitanud. Ja otsustasin saabuvale rahvale ühe kena seenesupi ka keeta.

Otsisin eile linnast puljongi konti ja leedu kukeseeni, sest kes see siis sellise palavusega ise metsa tükib. Mina mitte..

Aga vot puljonigi keetmisel olen ma perversselt pedant: see peab olema puupliidil keedetud.

Egas midagi, ajasin oma puupliidi kuumaks, õnneks on meitrimehed (no Lonksu Jüri, siis) mu pliidile teinud kaks siibrit, ühe sellise, mis sooja sisse jätab, teise sellise, mis sooja välja laseb, sellise suvesiibri. Hakatus oli mudiugi suitsune ja aitas väike korstnasse tuletegemine. Ja nüüd siis see puljong seal potis podiseb ja õhtuks saab ühe moeka kukeseene supi.

Muus osas on elu tavaline, nagu siinkandis ikka. Vaikus ja rahu. Eile õhtul olid muidugi sokud millegipärast ärevil: haukusid pikalt mis kole, aga ei näidanud end, et oleks saand ka tõestusmaterjali.

Hommikul oli uus värske sitaseen ka nina maaseest välja ajanud ja kärbestel oli täna pidupäev seega:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Herilasted hellitasin ka hommikul ära: panin neile natuke veini, et nad siis õnnelikena hukkuksid ja et oleks mingi alternatiiv sellele, et nad mu viinamarjad auguliseks söövad…

Foto0464

Selline meie elu siis siin täna ja praegu.

Mina ise näen välja selline:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ah jaa, ja ostsin eile oma kollektiooni ka uue karumõmmi. Kuressare Liisbeti poest, mille omanik on mu kunagine armas klassiõde Annika,. Oli see mõmmik seal selline üksildane:

Foto0463

Ja muideks, pärast seda, kui ma siit metsade vahelt oma uue arvutiga interneedust püüan, on mu tehniline võimekus oluliselt suurem. Nii et tegelikult see vana Äppel oli piduriks, mitte Elisa 🙂

 

 

 

Näksin muru ja kirjutan

Vot hommikul oligi äkki selline kummaline olukord, et kui olin oma kalendermärkmikus kirjas olnud viimase asja ommuku kell 8 ära teinud (hambaarst) ja pool üheksa taas kodus olin ja kohvi jooma hakkasin, siis oli korraga tunne, et vot ongi puhkus käes. Kusjuures väga imelik tunne oli. Kohustuste vaba ja oligi täiesti vaba tunne.
Mis sa hing siis selle vabadusega peale hakkad? Olukord iseenesest oli ju selline, et nagu ei tahtnudki midagi. Tegelt oleks tahtnud edasi asjatada töö asju. Aga neid äkki enam polnudki, ja need mis kuskil kumasid, nendega tegelikult ei viitsinud tegeleda. Tundusid mõttetud sel hetkel.
Kirjutasin siis FB-i, et äkki saab ideid. Sain, ja vahva oli näha, et sõbrad, vaatamata rasvasele kesksuvele, on ikka veel (kaasa)mõtlemise võimelised.

Mis siis sobiks suve hakatuseks, kui väga füüsilist toimetada ei saa ja intellektuaalset ei viitsi…

Otsustasin tasakesi ikkagi oma lilleaeda hiilida. No nii natukene seal toimetada, et endale liiga ei teeks, üle ei pingutaks ja oleks mõistlik ja mõnus (kas niimoodi on aias võimalik tegutseda?). Valisin selliseks mõistlikuks ja tasakaalukaks tegevuseks muru näksimise. Ehk siis lillepeenra ääre kääridega puhastamise. Gardena spetskäärid andsid esimestel meetritel otsad. Edasi läks minu aiameditatsioon Fiskarsi köögikääridega. Oli väga tervendav, ausalt. Paha oli vaid see, et mõned maasipelgate pesad segi tuusteldasin, aga see oli ka kogu pahategu.

Suutsin end ohjata mõistlik olema isegi niipalju, et ei pannud endale aiatöö riideid ja olin kõik see aeg korralike linnariietega peenramaal. Kübar oli veel puudu, et oleks täieline proua olnd.
Igatahes, saab mõistlikult küll.

Hommikusest nõuande voorust aga noppisin üles soovituse, et hakkan raamatut kirjutama. Tegelikult on mul algus juba tehtud.

Otsin faili ja laadin arvuti ekraanile nii et nüüdsest iga päev ka natuke sõna seadmise meditatsiooni oleks.

Ja homme ehk saab Saaremaale mediteerima mõneks nädalaks. Nii et pole see puhkus nii vaevaline midagi. Tuleb tegeleda selliste asjadega, mis puhkamis mooduliselt välja tulevad ja lihtsat naudingut pakuvad. Praktiline olen pärast. Ah jaa, tegelt vaatasin vahepeal ka ühe seebi ära – Kanal 2 sajandi armastusloo viimatise osa. Ma seda seebitamist vahel ikka harrastan. Ka omamoodi mõnus reaalsusest ärahulkumise viis 🙂 Pole mõtted siin võltsintellektiuaali etendada, vat olengi selline labane mutt, et vahin ka seriaale, ja mõnuga. Küll mitte kogu aeg, aga üsna sageli.

Ja ilusat suve teielegi 🙂

Ilunälja peletamise nädalavahetus

Vahepeal on selline tunne, et tahaks kohe väga palju ilusat enese sisse kaanida. mul juhtus nii möödunud nädalavahetusel. Kõigepealt sattusin tütrekesega Kumusse Irving Penni fotonäitust vaatama, ja siis pühapäeval koos Karuisa ja tütrekesega veel kord, siis vaatasin Kumus aedade järelelu näitust.

No miskit pole kosta, meie KUMU on maailma tasemel ja rohkem ka veel. Ma saan aru küll, et kiitmine eestlase mentaliteediga ei sobi, aga kiidan ikka, sest KUMU on hea, Lausa fantast hea. Minge kõik, võtke endale oma laupäev või pühapäev ja nautige. Elu saab kohe palju ilusam seejärel.

Pildid minu nädalavahetuselt:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pilt

Pilt

Pilt

tööarmastus ja kortsus kulmud

eestlased peavad end ikka ja veel töökateks inimesteks, ja ma arvan, et nad seda ka on. tööd rabatakse hullumoodi, sellest on saanud omamoodi rahvuslik uhkus ja üksteisele ärategemise viis. et kes rohkem tööd teeb ja kes kauem tööd tehes kannatab: ületunde, stressi, kiunuvat ülemust.

on muidugi ka inimesi, kel muud varianti polegi, sest ka elu tahab elamist, ja mingid vahendid selleks tuleb ju välja teenida.

aga sellegipoolest, üks asi sunnib mind viimasel ajal üha sagemini mõtlema sellele, et missuguse energiaga me oma elu elame. ja see asi on eesti inimese kortsus kulmud ja murelikkust reetev laup. jah, me teeme tööd ja armastame tööd teha ja see tuleb meil enamasti ka kenasti välja, aga miks me teeme seda murelikult, vahel isegi vihaga? mis on muutnud meid selliseks, et me teeme asju, millest võiks rõõmu tunda ja millest võiks positiivset energiat toota, pärssiva energiaga, vihaga, tüdimusega?

vb olla mu arutlus on paljude inimeste suhtes ülekohtune, sest ma annan endale täelikult aru meie riigis valitsevast sotsiaalsest hädast. kuid sellegipoolest – äkki meil oleks natuke kergem oma häalist elu elada, kui me seda teekime natuke suurema naudingu ja positiivse mõttega. sest positiivne toodab ju omakorda positiivsust ja hea tujuga tehtud asjad kukuvad ka vahepeal palju paremini välja, kui kortsus kulmuga vägisi üllitatud…