Meil on juba ligi kaheksa kuud kodus oma soomlane. Päivi ehk Päf. Ja keele ja kultuuriöpingud on muutunud niivörd igapäevaseks, et köögis laual peab olema kogu aeg ootevalmis pliiats ja paber, et eesti ja soome keele grammatikalisi erinevusi arutleda ja ka kirjapildis köike öpitut kinnistada.
Päf on üldiselt nutikas tüdruk ja eesti keelest saab ta juba päris hästi aru. Aga rääkimisel tuleb selline armas soome aktsent, mis muudab tema jutu selliseks teistsuguseks. Näiteks, on tema jaoks keeruline see meie väldete süsteem, et millal öelda kassi ja kassi (2. ja 3. välde siis vastavalt), kui kirjapilt on “ihan” sama 🙂 Probleem on ka kpt ja gbd-ga. Köige rohkem aga meeldib talle söna karu, sest kui seda käänad, on ikka karu mis karu. Ja siis ongi meil sedasi, et kui ta enam ei oska, ja nö kopp ette tuleb, siis pobiseb ta vaikselt omaette: “Karu, karu, karu…”
Muidu aga on see meie peresisene vestlemine körvaltvaatajale naljakas mis naljakas, sest kasutusel on permanentselt eesti-inglise-soome keele segu. ja tegelikult keegi enam ei tea, mis keeles ja kellele ta parajasti räägib. Aga kuniks me üksteisest aru saame, polegi vahet, et mis keeles vestlus toimub 🙂
Täna seisin silmitsi tösiasjaga, et kuigi oleme oma peres püüdnud säilitada inimestevahelist näost näkku suhtlust ja traditsioonilt perekonda ka olukorras, kus 3/4 perekonnast pidevalt mööda maailma ringi räntsib, siis tegelikult sellest vana peremudeli säilitamisest tuleb vaid stressi. Inimene peab oskama rutiinidest lahti lasta ja vaatam ringi uute ja kohasemate vöimaluste järele ja nendest röömu tundma, mitte nutma ja halama, et vana ja hea ja läbiproovitud elu ei ole enam vöimalik.
Teised jahimehed leiad 
kui üle pika aja Fotojahile läksin. Mu fotomeemilapsuke on elus ja nii aktiivse kasutamisega. Aitäh, 
Karuema Päevaraamat 
You must be logged in to post a comment.