Täna seisin silmitsi tösiasjaga, et kuigi oleme oma peres püüdnud säilitada inimestevahelist näost näkku suhtlust ja traditsioonilt perekonda ka olukorras, kus 3/4 perekonnast pidevalt mööda maailma ringi räntsib, siis tegelikult sellest vana peremudeli säilitamisest tuleb vaid stressi. Inimene peab oskama rutiinidest lahti lasta ja vaatam ringi uute ja kohasemate vöimaluste järele ja nendest röömu tundma, mitte nutma ja halama, et vana ja hea ja läbiproovitud elu ei ole enam vöimalik.
Täna siis olime esimest korda läbi Skype (tänud mu kunagistele tudengitele, eelköige Stenile) perega öhtust teed joomas koos nii, et Karutüdruk oli Londonis, Karuisa Tallinnas ja mina Jyväskyläs. Karupoiss oleks ka peaaegu et kampa saand, aga tema oli parajasti üle Soome lahe hüppamas ja oli arvuti autosse jätnud. Hiljem ta küll mobiiliga tuli kampa ja kommenteeris Nöoraamatus, kuid reaalaja Skype teejoomises siiski seekord ei osalenud.
Pole miskit öelda, täitsa vahva oli. Leppisime kokku, et ka tänavune Jöuluöhtu saab olema läbi Skype, sest Karutüdruk sel aastal esimest korda Jöuluks Eestisse ei tule. Aga läbi Skype saab ta olla meiega koos. Ja tegelikult polegi vahet, kus me parajasti füüsiliselt asume, oluline, et meil on kedagi, kellega olla ühenduses, kellega rääkida ja kellega koos on vahva. Vahemaad juba amme enam ei loe. Loevad tegelikult inimesed, isegi selles “küberneetilises maailmas” ja karulike hüüdnimede stiilis.
Karuema Päevaraamat 