Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Meie Tallinna kodu Kass on üks igavene koer kass, sõna otseses mõttes – pisikese kassipojana kasvas ta koos suure rotweileri Rebby’ga ja see õpetas talle külge koera kombed…Sõna otsese mõttes õpetas kassi välja, seepeale sai hullu haiguse (Kassi süül muideks), ja suri…Ja Kass jätkas siis meie majapidamises kahe eest, nii Kassi kui Koera eest.

No mida see Kass siis teeb? Näiteks tuleb alati külalisi tervitama ja näugub sealjuures valjuhäälselt. Siis ta hüppab lahti kõik uksed ja aknad, isegi väljapoole avanevad…Siis ta hüppab vahepeal inimestele säärde või kätte kinni, kui vihaseks saab, jne jne. Tõelised koera kombed, mo meelest.

Täna aga püherdas …mullas, nii et isa ei teadnud kas puhastada teda tolmuimejaga või kloppida vastu seina puhtaks…

Ja muideks õhtuti on ta ka intellektuaal – ilma temata ei ole kodus arvutis sisuliselt midagi võimalik teha, käpaga klaviatuuri siksimine on köki möki selle kõrval, kui ta end täies ilus klaviatuurile laotab…Sest kui sa siis teda sealt hakkad ära ajama, võid kindel olla, et ta kargab hammastega sulle vihaselt kätte kinni.

Ja muidugi, on ta ka omajagu gurmaan, sest Isa ikka on ta täitsa ära hellitanud – poe söök ei kõlba meie Kiizule enam, tuuakse spets toitu loomakliinikust, ealisi ja soolisi iseärasusi arvestavat, et Kiizul ikka kõik vajalikud vitamiinid käepärast oleks…Aga see muidugi ei sega tal aeda lindudest ja hiirtest tühjaks jahtida – tavaliselt on nii, et need linnud, kes meie aias hommikuti eriti valjult siutsuvad, on õhtuks Kassi hambus…

Vat selline Koer Kass meil…
Pildil Kass isaga tööd tegemas – vana hekki maha võtmas – selle heki vanas peenras mulla sees ta siis täna püherdaski…