Mahedast suvepäevast olime jõudnud sumedasse suveöhe Baltikumi ühe kuumema turismilõksu territooriumile. Palanga ja kõik sinna ette, taha ja kõrvale kuuluv haaras meid endasse.
Ööbimisega polnud enam nii lihtne, et lähed ja kohe leiadki meeldiva koha, ja kui meeldiva koha leiad, siis see koht on ka teistele meeldinud ja sinule enam seda meeldivust ei pruugi jätkuda.. Nii me siis Liepajast lahkudes asusime usinasti ööbimiskohta vaatama. Ei polnd üks teeääres ette juhtuv paik hea, ega polnud ka teine, kolmandast rääkimata. Palavus ja reisiväsimus olid oma töö teinud ja väike rahulolematus meie tiimis väljenduski just selliselt, et ükski lahendus polnud enam hea.
Lõpuks saime Pape looduskaitse ala serval mingile külavahe teele ja seda mööda ka kämpingusse, mis oli mere ääres ja kus sai magada, aga mis oli oluliselt kommertsiaalsem kui meie esimene öö sõjaväe polügoni taguses kämpas Riia lähistel. Pape kämpingu juures oli teoreetiliselt ka söögikoht, kust tegelikult süüa ei saanud, vaid kohalikud jorsid said õlut. Ning kui me siis süüa küsisime, pobises peremees, et kurat, terve päeva pole keegi miskit tahtnud ja nüüd kui köök juba kinni on (kell oli kaheksa paiku), siis nüüd tulevad süüa küsima.
Ei me küsind enam midagi. Läksime oma kuuti, kraamisime kaasavõetud võileivad, veini ja muu hea-parema kotist välja ja läksime liivaluidetele (tüünidele) päikeseloojangu piknikku pidama. Oli ilus küll:
Piknik peetud, päike loojangule saadetud, tegin veel väikese ekstreemi ja värskendasin end meres, aga külm oli isegi saarlase jaoks…
Kobisime läbi tralliva kämpingu oma kuuti juba enne seda kui päike lõplikult horisondi taha end veeretas. Õnneks olid ka naaberkämpa aktiivsed elanikud maha rahunenud ja uue päeva ootamine võis alata.
Väike õhtune hetk veel kodukuudi trepil ja natuke filosoofiat päeval kogetu teemal. Vaade kuudist eriti ilus muidugi polnud, aga see eest omapärane, teiste kuutide tagumised otsad tekitasid omamoodi kuuridevahelise tunde – nagu vanasti sai luurekat kuuride vahel mängitud – ja mingi privaatsus sellest isegi tekkis:
Hommikul algas kõik juba uut moodi.
Lolli lõks või turisti lõks, või mõlemat?
Hommikut tähistasime siis Plangasse saabumisega. See oli huvitav kogemus: kui enamasti palistavad teede ääri prostituudid, siis Palangasse sissesõitu ääristavad kohalikud tubade rentijad. Kuna meil tuba polnd vaja, siis möödusime neist ükskõikselt. Mis neid muidugi silmnähtavalt häiris, sest kes see kalamees ikka tahab, et kala tast ülbelt mööda ujub?
Parkisime auto kesklinna ja otsustasime, et enne Suur Turismiga tutvumist lubame endale väikese hommikusöögi. Paigaks sai kena välikohvik, kus hommikul vara juba kena omleti sai ning kus usinad virtinad, kes peale usinuse veel ka kenad olid, meid rõõmsasti ümmardasid. Tegin peremehele ettepaneku, et kui juba nii korralik hommikusöök, et võiks ju, meenutades muhedalt ja rõõmuga südames meie head sõpra professor Liisa Salo-Leed, hommikut ka väikese shampusega alustada. Peremees ei teinud kuulma ja sinna õhku see mõte ka jäi. No polnd sest ka häda, sest tegelikult ma ikka hommikul kell 9 väga alkoholi tarbima pole harjunud ka veel. TULEB enne natuke trenni teha. Hea latte kohvi sobis suurepäraselt.
Seejärel asusime avastama turistide lõksu: Palanga jalakäijate promenaadi, mis viib otse ja joonelt randa, kus inimesest liiga sageli grill-liha saab…
Teekond promenaadil edasi tagasi andis mu sammumõõtja andmetel kenad 12 tuhat sammu. Päevanormi sai kuhjaga täis, kuid muud sealt eriti ei saanud ka. Tingel tangel ei huvitanud, plätud, kübarad ja muu turistide pähemäärimiseks mõeldud kraam ka mitte. Ega jäänudki muud üle, kui samme lugeda, ja päeva sportlikuks tuunida.
Vahelduse mõttes oli kogu trassil siiski kaks ja äramärkimist väärivat vahvat fenomeni. Kohalikud mammid, kes heegeldatud nodi müüsid:
Ja kohalik moosekant, kes möödujatelt sente välja lunis:
Isegi tuli välja see mäng, omamoodi.
Kuna sportlik hommikupoolik palavas päikeses oli teinud oma töö, siis maandusime pärast grill-liha ja kohalike fenomenidega tutvumist ühes väheke snoobimas söögikohas, kenal terrassil. Valiku põhiliseks suunajaks oli hüpoteetiline võimalus kena tualettruumi kasutada (loe: puhast). Meie ootused selles osas täitusid ja jälle kord pidin endalt küsima, et miks vaesus ja lihtsus liiga sageli samal ajal ka räpakust endast peab sisaldama?
Võtsime peremega kahe peale pitsa, mina veini jääga (mis kohalikul ettekandjal veidike hämmastust tekitas, et veider või midagi taolist, võis lugeda ta ilmest) ja peremees õlle ja tödesime, et sedasi on isegi täitsa ok turist olla. Vahepeal muidugi tegid rahvusliku koondise sportlased, jumal teab mis spordialalt, ka väikese etenduse, püüdes kohalikust ojast, mis meie terrassi eest läbi vulises, üht palli:
Fikseerisin olukorra igaks juhuks, et äkki on kuulsad poisid või saavad kuulsaks. Ja noh muidu ka, mis sa seal ikka niisama passid, mõned paparatso klõpsud võib ju teha ka.
Pitsa söödud, vein joodud (õlu ka) oli päev suht pealelõunasse jõudnud. Keerasime auto nina Neringa (Nida) ja Klaipeda poole.
Turisti lõksust olime pääsenud ilma suuremate materiaalsete kaotusteta. Kulu oli vaid füsioloogilisi vajadusi rahuldav. Meel oli rahul ja tuju jälle hea. Meie Passu (volkswagen passat) võttis rõõmsasti Leedu teid ja meie nautisime tõelist puhkuse tunnet: vabadust töömõtetest, kodustest tegemata töödest ja kummitavatest kohustustest…
Ees ootas Neringa rahvuspark ja Nida, ning loomulikult Klaipeda…
P.S Siinkohal meenutused katkevad, sest elu keerleb oma uuendustega ja tekivad uued mõtted ja muljed…
Karuema Päevaraamat 
You must be logged in to post a comment.