Archive for the ‘mujal maailmas’ Category

Sipelgatest ja nende hingeelust

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Piprapuu pilt on illustreeriv, punased piprad hakkavad valmis saama, lihtsalt.

Meie Pontul selline komme, et ta sööb oma krõbuskeid vaid siis,  kui keegi inimene seal söögikausi juures ta kõrval on. Nii me siis iga hommik kahekesi, kui vett pumpame, samal ajal ka sööme ja vaatame mis maailmas huvitavat toimub.

Üks huvitav maailm on sipelgate maailm. Siin Andaluusias olen praeguseks täheldanud kolme sorti sipelgaid. Väga väikesed, keskmised ja suured. Musta värvi kõik, ehk siis kindlasti ühest ja samast rassist. Aaga nende toimetamine ja eluviis on täiesti erinev.

Kõige väiksemad siplased elavad karjana ja ahnitsevad sööki sealt kus vähegi miskit ripakile on jäänud. Natuke sellised prügikastisipelgate stiili. Iseenesest ohutud ja viga kellegile ei tee ja oma vorstijupi pärast tegelikult ka arust ära ei lähe. On vorsti, siis on pidu. Pole vorsti, ikka on pidu, sest siis minnakse vorsti otsima.

Kõige suuremad sipelgad elavad vetsupotis. Vat nendest ei saa ma aru, mida nad söövad või millest nad elavad. Kas tõesti kakast ja pissist? Või on nad hoopiski veetoidulised ja vetsupuhastuskeemia kallal maiustajad? Igatahes, regulaarselt saadetakse neile kaela seda paksu ja vedelat, mis inimese ihust välja tuleb. Ja nüri järjekindlusega on nad iga uue vetsukülastuse ajal kannatliku moega vetsupoti äärel uut laadudngit ootamas.

Aga need keskmised… need on sellised tõeliselt vastikud jala peale pissijad, et mitte öelda sitapead. Ja kibedasti kohe ja täiesti sihipäraselt teevad haiget. Muus osas neil sihipärasust ega stiili täheldatav pole, ainult see, et kui vaid saaks inimesele jalale või veel parem kuskile õrnemasse kohta ronida ja seal kätte maksta. Isegi kui see lõpeb sipelga brutaalse hukkamisega inimese poolt, ikka ja jälle. Ilma igasuguse ajaloolise mäluta muudkui aetakse oma vihast eritist inimlihale.

Vat selline see elu maapinnal siin kandis. Ja ärge otsige analoogiat inimühiskonnaga 🙂 Isegi kui seda siin tortsuke on, siis eks sallida tuleb kõike, nii neid väikseid prügilasi, suuri peldikusipelgaid kui ka keskpäraseid kättemaksjaid. Parim sallimise näide on meie Pontu. Tema tolereerib neid kõiki ja saab ilusti hakkama. Tõeline diplomaat.

Kui draakonipuud õitsevad

draakonipuu.JPGhommik.JPG

siis hakkab peale jahihooaeg. Päike vaevalt end paotama hakanud, hakkab ümbruskonnast kostma pauke, jahipüssi omi, arvan. Jaht jänkudele on alanud. Siiani kalpsasid nad mõnusasti oliivipuude vahel, muretult, ütleks. Ka meie Pontu ei suutnud neid tabada, sest looduses on sedasi, et elu eest pagejad on kiired. Muidugi on ka saagi järel kihutajad nobedad, ja meiegi Pontu käpad kaabivad tuld kui jänest näeb. Aga siiski, kodus täissöödetud kutsa ei jõua elu eest pagevale jänkule järele. Aga no väike trenn koos jänestega on ka kena.

Hommikud on ka ilusad, kui päike hakkab taevasse tulema, et keskpäevaks maa tulikuumaks kütta ja inimesed katusealustesse peletada. Aga hakkab siingi sügise poole veerema. Vaatasin järgmise kahe nädala ilmaprognoosi, mu ärasõidu päeval lubati üle hulga aja isegi natuke vihma, ja kraadiklaasi pügalaid üle pluss 35 ka ei prognoosita. Vaikselt rahuneb loodus. Loodan et inimesedki. Rahustuseks võiks ka romantilist päikesetõusu kallitega koos vaatama minna. Need on ilusad igal maal.

Hommikus on asju

Siin Casa De Los Caballos, Andaluusia mägedes on hommikud varajased ja asjalikud. Kell 3.39 hakkab naabri kukk kirema, seejärel koerad haukuma ja kõige tipuks hakkavad esimesed lammaste satsid liikuma, karjakellade helina saatel. Väljas veel suur pime ja minul keeruline aru saada, et kuidas ja kuhu ja miks nii vara.

Kuked kirevad umbes iga tunni tagant. Tõsine mõtlemise koht, et kust neil selline ajataju, ei ole ju kanalas kella ega oskaks nad seda ka vaadata. Aga nii on.

Kell viis ajasin end üles, sest uni oli juba hulga aega tagasi minema pühitud ja polnud mõtet ka voodis vedeleda, seda enam et väike nälg tundus tulevat 🙂 Eile õhtune riisi-makra salat läks suurepäraselt tortillapannkoogi vahele ja maitses hästi, kohvist rääkimata, pätikohvist rääkimata 🙂

Tänase varahommikuse ilma kohta võib kohalikus kontekstis öelda, et oli “öökülma”. Veider, aga nii see on, regulaarselt ilmateadet vaadanuna võin väita, et kõige jahedam on siinkandis hommikul kella kuue paiku. Täna oli viimase aja jahedaim, ainult +16 kraadi.

Esimene traktor tõmbas mootori tööle kell pool kuus, kusjuures eemalt paistev maantee oli juba kella viie paiku autotulesid tulvil. Märk sellest, et inimesed liikvel. Minemas tõenäoliselt tööle. Selle traktori kohta tahtsin veel seda välja tuua, et sel oli üüratu prozhektor otsa ette pandud, nii et tema pimedas igal juhul pidi nägema, kuhu ta läheb. Kas ta aga sellega ka nägi midagi teha, vat ei tea, sest kohalik pime on ikka väga pime ja päikese ärkamseni on aega. Sestap, kõik kes end kuskile miskit tegema sätivad, peavad arvestama, et pime on. Mu kohvijoomisega samuti, nii pime oli, isegi tule valgel õues, et keeruline oli tumeda kohvivee valamine tumeda sisuga tassi 🙂

Nüüd on kell saanud seitse ja taevas on märke. Päev hakkab tasapisi tulema.

Ahjaa, üks asi veel. Täna oma esimest hommikukohvi pimeduses oliivipuu all juues ja taevasse vahtides nägin tähte langemas. Aga soovida miskit ei jõudnud. Aga mõtlesin samal aja oma tütrele, juhuslikult. Üldiselt ma väga neid langevaid tähti oma elus pole näinud. Ja täna kogesin, et peab ikka pea kogu aeg neid soove täis olema, et soovida jõuaks, sest tähe kukkumise kiirus on muinasjutuliselt kiire. Nii nagu on muinasjutuline see kogemus iseenesest.

päikesetõus1

Lugu sellest, kuidas väljamaal olles olen sunnitud sageli “tuumapiima” jooma

Tänased mõtted sellest, et kuivõrd sügavalt toit ja toiduained ikkagi meie identiteedis tooni annavad. Ma ei ole sedasorti eestlane, kes musta leiva, kilu või heeringa puudumisel koomasse hakkaks langema (väike liialdus muidugi). Ja koju naastes ma ka kohe esimese asjana kilu võileiba ei hakka meisterdama, aga on üks toiduaine küll, mille puudumine või võõras maitse võõrsil mind väga tõsiselt häirib. See toiduaine on piim. Piima maitse peab olema selline nagu ta on Eestis. Ja piim peab olema värske, mitte selline ilma külmikuta sada aastat säiliv. Erinevates riikides elades ja olles olen pikema aja jooksul õiged tooted välja peilinud. Soomes oma kodupoes olin vist ainus, kes nurga tagant suutis normaalse päris piima üles leida ja ka ära osta. Päriselt on soomlastel ainult lahjad ja laktoosita piimatooted kasutusel. Argument kohalikelt, kellega sel teemal kõnelesin, oli tõsiasi, et soomlastel on tõesti väga palju laktoositalumatusega inimesi ja ilma rasvata tooted on promotud tervisliku eluviisi osaks. Asi selge, neil selline toidukultuur. Belgias ja Saksamaal ja Rootsis ei ole mul omale sobivat piima õnnestunud välja peilida, vist liiga lühikesed viibimised, et süvitsi minna. Prantsusmaal aga õnnestus turult reisikaaslaste abil täitsa õige maitsega piim välja võluda. Piim nagu meil koduski hea ja tervislik, kõikide vajalike vitamiinide ja rasvadega.
Nüüd siin Hispaanias on õige piima otsingud pooleli. Jah mul on piim, mille maitse on päris ok, aga see on nn tuumapiimade klassist, sest avamata moel võib ta seista ja säilida oh kui kaua. Seega iga poeskäiguga jätkan õige otsinguid. Viimati leidsin poe külmkapist ühe toote, millel oli paljulubav silt ja kena klaaspudel. Ja ta oli külmikus, mis tähendas minu jaoks seda, et see ei ole pika säilivusega ülepastöriseeritud toode. Aga see oli lolli lõks, kojujõudes ja kaupa proovides oli see kõike muud kui mu maitsele sobilik. Ongi nüüd külmikus ja ootab oma saatust. Koerale ka ei saa anda, sest on magus.
Nüüd on eksistentsiaalne küsimus, et kas jätkan otsinguid või lepin saatusega ja “tuumpiimaga”?

Pildil: “tuumapiim”, magus lolli lõks piim ja Helsingi lennujaamast kaasa haaratud rasvatu piim

Miks “tuumapiim”, arvan et see ütelus kõrgpastoriseeritud piimale on kas sellest, et sealt on kõik hävitatud, nagu tuumasõja järel oleks, või siis on see seotud piima pika säilivusega
#hispaania #anduusia #piim #toidukultuur #identiteet

67100829_10157342331649184_3780898395439235072_o

Litu-Lätu, turisti lõks: reisikiri vol 3

Mahedast suvepäevast olime jõudnud sumedasse suveöhe Baltikumi ühe kuumema turismilõksu territooriumile. Palanga ja kõik sinna ette, taha ja kõrvale kuuluv haaras meid endasse.

Ööbimisega polnud enam nii lihtne, et lähed ja kohe leiadki meeldiva koha, ja kui meeldiva koha leiad, siis see koht on ka teistele meeldinud ja sinule enam seda meeldivust ei pruugi jätkuda.. Nii me siis Liepajast lahkudes asusime usinasti ööbimiskohta vaatama. Ei polnd üks teeääres ette juhtuv paik hea, ega polnud ka teine, kolmandast rääkimata. Palavus ja reisiväsimus olid oma töö teinud ja väike rahulolematus meie tiimis väljenduski just selliselt, et ükski lahendus polnud enam hea.

Lõpuks saime Pape looduskaitse ala serval mingile külavahe teele ja seda mööda ka kämpingusse, mis oli mere ääres ja kus sai magada, aga mis oli oluliselt kommertsiaalsem kui meie esimene öö sõjaväe polügoni taguses kämpas Riia lähistel. Pape kämpingu juures oli teoreetiliselt ka söögikoht, kust tegelikult süüa ei saanud, vaid kohalikud jorsid said õlut. Ning kui me siis süüa küsisime, pobises peremees, et kurat, terve päeva pole keegi miskit tahtnud ja nüüd kui köök juba kinni on (kell oli kaheksa paiku), siis nüüd tulevad süüa küsima.

Ei me küsind enam midagi. Läksime oma kuuti, kraamisime kaasavõetud võileivad, veini ja muu hea-parema kotist välja ja läksime liivaluidetele (tüünidele) päikeseloojangu piknikku pidama. Oli ilus küll:

Pilt

Pilt

Pilt

Piknik peetud, päike loojangule saadetud, tegin veel väikese ekstreemi ja värskendasin end meres, aga külm oli isegi saarlase jaoks…

Kobisime läbi tralliva kämpingu oma kuuti juba enne seda kui päike lõplikult horisondi taha end veeretas. Õnneks olid ka naaberkämpa aktiivsed elanikud maha rahunenud ja uue päeva ootamine võis alata.

Pilt

Väike õhtune hetk veel kodukuudi trepil ja natuke filosoofiat päeval kogetu teemal. Vaade kuudist eriti ilus muidugi polnud, aga see eest omapärane, teiste kuutide tagumised otsad tekitasid omamoodi kuuridevahelise tunde – nagu vanasti sai luurekat kuuride vahel mängitud – ja mingi privaatsus sellest isegi tekkis:

Pilt

Hommikul algas kõik juba uut moodi.

Lolli lõks või turisti lõks, või mõlemat?

Hommikut tähistasime siis Plangasse saabumisega. See oli huvitav kogemus: kui enamasti palistavad teede ääri prostituudid, siis Palangasse sissesõitu ääristavad kohalikud tubade rentijad. Kuna meil tuba polnd vaja, siis möödusime neist ükskõikselt. Mis neid muidugi silmnähtavalt häiris, sest kes see kalamees ikka tahab, et kala tast ülbelt mööda ujub?

Parkisime auto kesklinna ja otsustasime, et enne Suur Turismiga tutvumist lubame endale väikese hommikusöögi. Paigaks sai kena välikohvik, kus hommikul vara juba kena omleti sai ning kus usinad virtinad, kes peale usinuse veel ka kenad olid, meid rõõmsasti ümmardasid. Tegin peremehele ettepaneku, et kui juba nii korralik hommikusöök, et võiks ju, meenutades muhedalt ja rõõmuga südames meie head sõpra professor Liisa Salo-Leed, hommikut ka väikese shampusega alustada. Peremees ei teinud kuulma ja sinna õhku see mõte ka jäi. No polnd sest ka häda, sest tegelikult ma ikka hommikul kell 9 väga alkoholi tarbima pole harjunud ka veel. TULEB enne natuke trenni teha. Hea latte kohvi sobis suurepäraselt.

Seejärel asusime avastama turistide lõksu: Palanga jalakäijate promenaadi, mis viib otse ja joonelt randa, kus inimesest liiga sageli grill-liha saab…

Pilt

Teekond promenaadil edasi tagasi andis mu sammumõõtja andmetel kenad 12 tuhat sammu. Päevanormi sai kuhjaga täis, kuid muud sealt eriti ei saanud ka. Tingel tangel ei huvitanud, plätud, kübarad ja muu turistide pähemäärimiseks mõeldud kraam ka mitte. Ega jäänudki muud üle, kui samme lugeda, ja päeva sportlikuks tuunida.

Vahelduse mõttes  oli kogu trassil siiski kaks ja äramärkimist väärivat vahvat fenomeni. Kohalikud mammid, kes heegeldatud nodi müüsid:

Pilt

Ja kohalik moosekant, kes möödujatelt sente välja lunis:

Pilt

Isegi tuli välja see mäng, omamoodi.

Kuna sportlik hommikupoolik palavas päikeses oli teinud oma töö, siis maandusime pärast grill-liha ja kohalike fenomenidega tutvumist ühes väheke snoobimas söögikohas, kenal terrassil. Valiku põhiliseks suunajaks oli hüpoteetiline võimalus kena tualettruumi kasutada (loe: puhast). Meie ootused selles osas täitusid ja jälle kord pidin endalt küsima, et miks vaesus ja lihtsus liiga sageli samal ajal ka räpakust endast peab sisaldama?

Võtsime peremega kahe peale pitsa, mina veini jääga (mis kohalikul ettekandjal veidike hämmastust tekitas, et veider või midagi taolist, võis lugeda ta ilmest) ja peremees õlle ja tödesime, et sedasi on isegi täitsa ok turist olla. Vahepeal muidugi tegid rahvusliku koondise sportlased, jumal teab mis spordialalt, ka väikese etenduse, püüdes kohalikust ojast, mis meie terrassi eest läbi vulises, üht palli:

Pilt

Fikseerisin olukorra igaks juhuks, et äkki on kuulsad poisid või saavad kuulsaks. Ja noh muidu ka, mis sa seal ikka niisama passid, mõned paparatso klõpsud võib ju teha ka.

Pitsa söödud, vein joodud (õlu ka) oli päev suht pealelõunasse jõudnud. Keerasime auto nina Neringa (Nida) ja Klaipeda poole.

Turisti lõksust olime pääsenud ilma suuremate materiaalsete kaotusteta. Kulu oli vaid füsioloogilisi vajadusi rahuldav. Meel oli rahul ja tuju jälle hea. Meie Passu (volkswagen passat) võttis rõõmsasti Leedu teid ja meie nautisime tõelist puhkuse tunnet: vabadust töömõtetest, kodustest tegemata töödest ja kummitavatest kohustustest…

Ees ootas Neringa rahvuspark ja Nida, ning loomulikult Klaipeda…

P.S Siinkohal meenutused katkevad, sest elu keerleb oma uuendustega ja tekivad uued mõtted ja muljed…

Litu-Lätu, uudishimu: reisikiri vol 1

Ajasime nädalapäeva tagasi vanamehega auto kurjaks: pakkisime igasugu kilakola (elik matkavarustust: gaasipliit, telk, magamiskotid, toidunõud, söök, vetsupaber, ravimid, sääsetõrje vahendid…) täis ja tankisime nii et auto ägises, keerasime ninaotsa lõuna suunda ja raputasime maha labase argipäeva.

Leedut ja Lätit väisab eestlane tavaliselt transiidituhinas, enne ja pärast suurt Euroopa vallutamist.

Meie otsustsime Läti (osaliselt) ja Leedu vallutada tõsisemalt. Sõnaga – võtta oma maailmatunnetuse kaardile mõned märksõnad: Klaipeda, Palanga, Nida, jne

Esimese päeva õhtuks polnd me palju edenenud, sest vanamees tahtis esimest korda sel suvel merd katsuda, kodulinnas (no mis teha kui ületöötand mehed nostalgitsema hakkavad): puhkuse tunde tekitamiseks peatusime Pärnu rannas, et vanamees saaks end vette kasta ja mõelda, et puhkus on alanud ja et ka peale Hemingway’d on vanemad mehed ikka merd vaadanud… Mina võtsin punase veini esimese ettejuhtuvas Pärnu rannabaaris ja pean tõdema, et teenindus oli nii s—ttt et lausa kolme t-ga tuleb sellest kirjutada. Ja rahvast oli liiga palju, ja üldse, minu armsa abikaasa (alias Vanemees selles loos) vaimustus Pärnust ei lange minu arvamusega kohe mitte kokku. Aga see selleks. Samas, meie puhkuse kunstilis-kultuuriline avalöök Pärnu Moodsa Kunsti muuseumis oli siiski väga kena. Selle kohaga on mul kaks korda olnud kogemust ja mõlemad korrad on olnud kenad, Üllatavalt kenad. Vaat et kenamad, kui mõnes Tallinna prestiizhikas kunstinäituse paigas (pean siin silmas justnimelt Tallinna Kunstihoonet). Seekord olid Pärnu muuseumis ka kenad postkaardid müügiks, millest ühe leidsin just oma Belgia sõbrale Hildele sünnipäevaks sobiliku olevat. Eelmine kord ostsin Barbile sealt kassiga ehte, mis ka väga sobilik  tundus mu heale kolleegile kassifännile. Üldse kena atmosfäär ja väga hea näitus:

Pilt

Siinjuures tahaks muidugi küsida, et millal teie viimati Kalev Mark Kostabit lives juhtusite nägema? Ei mäleta, jah? No vaadake siis seda pilti ja mõelge kahetsusega, millest te ilma end jätate….

Pärnu hetkede lõpetuseks jäi muidugi ämma külastus. Vaatamata meie keerulistele suhetele minevikus, tuleb tunnistada, et tegemist on äärmiselt vitaalse ja targa naisega, 91 a ja nii erk veel. Annaks jumal mulle endale nii terast olemist sellises vanuses… Kui üldse elupäevi nii pikalt jätkuks… Aga ega see Pärnut armsamaks tee.

Õhtuks jõudsime Riia külje alla ja otsisime kohta, kuhu oma telk püsti panna. Ning sattusime mingit va karurada mööda kunagise sõjaväe osa ja polügoni taha kämpingusse, mis oli sümpaatne, kenad puhtad majakesed, ujumisvõimalus ja üks ütlemata naljakas maja kõigele krooniks. Aga mis seal ikka imestada – Läti värk:

Pilt

Seega telki üles ei saanudki ja magasime nagu tsiviliseeritud eestlased kunagi, naabriks teised eestlased ja natuke muid rahvaid ka, kenas kuudis, mida kämpingumajaks kutsutakse. Ujuda saime tehisjärves nii õhtul kui hommikul, ja üldine mulje Lätimaast sai igati kena. Sinna maale polegi vaja hotelli minna: looduses on palju mõnusam. Isegi lauaksel maja ees oli kividest südameke sisse mutsitud. Minu südame see punker igatahes võitis:

Pilt

Pilt

Hommikul Leedu poole teele asudes oli süda seiklushimu täis, ja meel avali. Ega meil polnudki sellist kindlat plaani et kuhu ja mida… Lihtsalt läksime. Ja see juhuslikkuse moment lisas asjale võlu. Hommiku kohvi suvalises teeäärses puhkepaigas, lõuna sama moodi, juhuslikult Karu kohvikus:

Pilt

Läti tervitas meid oma uimases suvekuumusega pikitud sõbralikkuses ja veenis selles, et isegi lätlased on paremad teenindajad kui eestlased. Ning olgu neil neid varbaid palju tahes (vihje ühele lollakale rahavalikule naljale), on nad kenad ja rahulikud inimesed. Ja Lätimaa ise ka sümpaatne, vaatamata mürgiputke vohamisele ja kohatisele Muhu saare kiviaedadega sarananevatele autoteedele.

Läti on Läti. Tekitas mõtteid ja ideid. Tekkitas tundeid. Positiivseid. Ja kahjutunnet ka natuke – et miks me oma naabritest nii vähe teame. Miks nende tegemistesse nii vähe end pühendame.

Igatahes mina sain inspiratsiooni: kui ma kunagi endale jänesed võtan, siis ehitan (või palun kellelgi seda teha) neile samasuguse majakese nagu lätlased Karu kohviku õuele oma jänestele olid ehitanud:

Pilt(Rohkem pilte minu Flikkeri kontolt, pääsed sinna kui veerus olevale lingile klikid)

jätkub …

Ebamugavuse meistriklass ja elu Arbatil

Viimane päev Moskvas on selja taga. Homme veel vaja metrooga lennujaama seigelda – ehk siis rahvamassist kohvriga läbi tungida – aga ju ma sellega ikka hakkama saan.

Moskva on tõesti ülerahvastatud. Eile sattusin ühe kena mammiga jutu peale, kui ma parajasti trammis jänest sõitsin – ta aitas mind tõkkepuust ilma piletita läbi, ja siis me hakkasime juttu ajama. Peaaegu et oleks meie sõprus jätkunud sellega, et oleksin ta juurde teed jooma läinud, aga jäi seekord siis sedasi. Jah. Ja ta siis rääkis, et Moskvas olla juba 18miljonit inimest ja moskvalased ise on väga häiritud sellest. Peamiselt just lõuna poolt tulijate pärast… Mu uus tuttav proua ise on põline moskvalane, selles Baumani rajoonis sündinud ja kasvanud ja veetnud kogu oma elu. Ilus inimene oli, hingelt nii nagu suurem osa tõelisi venelasi tegelikult on.

Niisiis jah rahvamassid. Inimesi on tõesti niipalju, et tänavad ei mahuta neid enam kuidagi ära, ei üksteisest üle ega ümber ja tänaval liiklemine meenutabki rohkem tõuklemist või põrklemist kui kõndimist. Ühistranspordis trügimisest rääkimata. Täna istusin tükk aega õhtul poole kümne ajal Arbati metroojaamas, et juba ometi mõni vähem täis rong tuleks, aga ei jõudnudki ära oodata. Massid, massid, massid… Kõik vaja kuhugi viia või kuskilt tuua. Ma ei imestaks, kui Moskva ükskord lihtsalt lõhki läheb… Eile tutvusin president Medvedjevi veebilehe peatoimetajaga Mira Borissovnaga, ja tema kurtis ka seda Moskva häda (Kutsusin Mira ka Eestisse meile külla – Ameerika presidendi PR ju käis meil loengut lugemas, poliitilise korrektsuse mõttes peaks Mira nüüd ka tulema… Seda enam, et tal on doktorikraad kultuuridevahelises kommunikatsioonis ning ta on professor Moskva Riiklikus Ülikoolis). Eriti hädas olid moskvalased veel eile, kui see pühadus sinna kirikusse toodi. Siis oli kesklinnas liiklus lausa kinni ja inimesed ei saand ei koju, ega tööle. Mira samuti – tema elamine suht kesklinnas ja oli teine konverentsipäeva lõpus päris murelik, et kuidas autoga kodu juurde pääseb. Ei olnd selles olukorras enam abi ei presidendi soosingust ega muustki. Lihtsalt kinni ja uputab inimestega ja nii on.

Samas muidugi on venelased omamoodi andekad – andekad asju ebamugavalt korraldama. Ja ongi nii. Kui kuskil miski asi on ära korraldatud, siis ilmtingimata on seda tehtud võimalikult ebamugaval viisil. Näiteks igasugused sisse, välja ja ümberpääsemised: kui on olemas uks, siis osa sellest on kindlasti kinni, kui kaks ust, siis käigus on kindlasti see, mis kuskilt nurga tagant läheb ja on võimalikult kitsas või kipakas või jällegi osaliselt kinni, nii, et ikka tekiks tropp. Samuti igasugused sisse ja väljapääsud – võimalikult keeruliselt, ebaloogiliselt ja ebamugavalt on  need välja arendatud, nii et õige augu leidmisega pead enne ikka kenasti vaeva nägema, kui sisse saad pugeda.

Aga mitte üksi sissepääsud ja uksed ei ole siin stiil ja teema omaette. Ka näiteks kõnnitee tegemine on geniaalne(vaata pilti ka): on päris korralik asfalt kõnnitee ja järsku see lihtsalt põrkub majaga. Sina jalakäijana mine siis kust tahad. Hüppa auto alla või mine läbi majaseina…

Aga see selleks, tundub et inimesed on hästi treenitud ja saavad hakkama. Kedagi avalikult tänaval nutmas pole kohanud ja rämedat sõimu ka ei kostunud. Muidugi, mornid ja sulgunud ilmed on küll kõigil. Vähestega saad silmsidet ja lahedamat pilku peaaegu et ei eksisteeri. Selles mõttes pole Nõuka ajaga võrreldes midagi muutunud. Masendunud ja hall on linnapilt ka täna.

Mood on siin ka selline, mulle tundub et umbes sama, mis oma 50 aastat tagasi. Naistel on sedasi, et kas on kasukas või on kurtka (jope vene k.). Kasukaid kannavad ilmselgelt edukamad ja jõukama olemisega inimesed, lihtsam rahvas käib jopedes. Jopedel on sel aastal oma mood ka – need peavad olema sellise vanaaegse rinnahoidja klõpsuga vööga. Millegipärast on minu Luhta (soome brand) jope ka selline, kuid värvi poolest ma muidugi Moskva tänavatel eristusin. Moskvalased kannavad reeglina musta ja halli, sekka ka pruuni ja beesi. Haruharva natuke punast, sinist, valget või roosakat – aga seda suhteliselt vähe domineerivas hallis massis (kusjuures õhtul teatris oli ka reipamat riietumist). Nii et Moskva kontekstis olin ma päris moekas oma sirelilillas jopes. Ses mõttes riietumiskood toetab üleüldist halli masendusmeelsust. Äkki on nii, et üks toodab teist – masendu sunnib musta riietuma ja must riietus soodustab masendumist? Igatahes, minul on väga kahju ja kurb neid inimesi vaadata. Aga vat aidata ka ei oska. Pildil on üks väheke moekam sõbrannadepaar täna Arbatil jalutamas – haruldane erand kahe särva enesega rahuloleva daami näol…

Aga muidu oli täna kena päev Arbatil jalutamiseks. Väheke kehv valgus küll piltide tegemiseks, aga muidu meeleolu oli kena. Õhus oli tõesti vana Arbati vaimu. Tegin Pushkini juures pilti ja nautisin erinevaid kohvikuid – siin tuleb ääremärkuse korras öelda, et mitmekesisus on ka üks omadussõnu, mis tänast Moskvat iseloomustaks. Kõrvuti võib eksisteerida nii erineva teeninduse tasemega kui suhtumistega paiku. Ja inimesi siiski jätkub igale poole. Turumajanduse karm tõelisus vist siinmail kunagi ei hakka sikke lammastest eristama. Soovitan eriti, kui juhtute ka Vanale Arbatile jalutama, minna Shokoladnaja kohvikusse. Ma pole kuskil maailmas veel nii shikki teenindust kohanud. Seal samas kõrval aga Muu-muu kohvik oli nii vilets, et tahaks lausa sitt öelda. Kuigi seal jälle sai söödud lamba kotletti, a 100 rubla tükk ja maitses häste, hoolimata alla igasugust vööd teenindust…

Juhuslikult sattusin lonkides ka Vahtangovi teatri juurde. Suur kiusatus kiskus sisse, sest piletikassa uks oli praokil. Mõtlesin, et ah mis sest, et nad vene keeles teatrit teevad, ju ma ikka miskit aru saan. Ja ostsin pileti ära nii, et ei saanudki sotti, mida ma siis vaatama lähen. Uksel valvav mundris mees siis veel rõhutas, et ma 20 enne seitset platsis oleksin, ja nii siis oli õhtu sisustamiseks otsus tehtud.

Teatrisse läksingi nii, et jäi natuke aega ka ringi vaadata. Õhkkond oli ilus ja kohal olid kõik haritud olemisega inimesed. Sellised, keda päeval tänaval kohe kindlasti ei kohanud. Olin vist ka ainus turist selles pundis. Mõtlesin, et kui juba teater, siis olgu teater. Kuna ma suutsin päeval välja kaubelda kõige odavama pileti – 150 rublaga pääsesin sisse, siis otsustasin, et peab ikka natuke priiskama ka.

Ostsin teatri puhvetist kalamarjakoogi, võileiva punase ja valge kalaga ning 150 grammi Hennesey konjakit. Kokku seega kulutasin meelelahutuse peale (jook, söök ja piletid) 1000 rutsi. Aga tuju oli ropult hea (vaata pilti ka).

(mina vasakul, 850 rublane konjaki snäkk paremal)

Teatri püstijala baaris sõbrunesin ka kahe töölt otse teatrisse tulnud naisega, kes mu lauda tulid oma veintsi alla kugistama ja kes siis must ka pilti tegid. Ja siis ma ostsustasin, et tuleb teha tudengit, nagu vanadel headel aegadel – ostad kõige odavama pileti ja lõpuks istud kõige kallimas tsoonis. Nii ma tegingi. Lõpuks maandusin parteris päris lava ees, väga hea vaatega koha peal ja minu õnn oli, et tegemist oli tantsuetendusega, kus polndki keelest vaja aru saada. Oli tõesti hea tükk, pole kunagi tantsutükkides kohanud sellist asja, et isegi sõrmed võivad kõneleda (kunagi koorilaulus Ene Üleoja küll suutis koori nii juhatada, et vaid paari sõrme liigutas, aga tema on omaette fenomen). Ja no muidugi Marlene Dietrichi laulud olid elamus omaette, isegi ilma tantsuta oleks olnud see 1,5 tema muusikat elamus.

Niisiis, ilus ja kultuuriline reisi lõpp. Hea ja turvaline oli mööda Vana Arbati tänavat metroo poole jalutada. Vanaaegsed lambid põlesid ja tänav oli õhtuvalguses hoopis teiste nüanssidega kui päevavalges. On tõsi, et linnadel on mitu iseloomu – öine ja päevane. Ma ei teagi, kumba ma rohkem armastan?

Koju jõuan, loen kindlasti Arbati lapsed ka uuesti läbi…

Moskva pisaraid ei usu…

Mulle tõesti meeldis see film aastaid tagasi, ja vaataks praegugi, kui keegi kuskil näitaks 🙂 Nostalgiline, ja ilusalt, õnneliku lõpuga melodramaatiline. Ja mulle meeldib selles filmis see üsna selge feministlik nõukogude super naise alatoon 🙂

Ja nüüd olen siis taas Moskvas, arvan, et viimasest käigust on umbes kolmkümmend aastat, võib olla ka natuke vähema, aga miskit sinna kanti. Mu elu emotsionaalsemad Moskva käigud on aga kaugest nooruspõlvest, kui olin 18 aastasena teel Irkutskist Tallinna ja vahepeal peatusime Moskvas, ja kuidas ma seal (siin Moskvas) siis oma elu esimsi banaane sõin… Olid ajad.

Nüüd olen Moskvas taas, kutsutud esinejaks Ülevenemaalisele Organisatsioonikommunikatsiooni konverentsile, mille korraldab Moskva Uus ülikool koostöös Venemaa Kommunikatsiooni Assotsiatsiooniga. Pidulik ja uhke tunne. Nagu peaesinejatega ikka, makstakse kõik kinni ja puha. Mis sest, et hotell on äärelinnas ja ilma sildita, aga puhas ja värskelt remonditud. Ja liftiga, mis on juba omaette saavutus. See, et mu hotellitoal aknaid pole, on pisiasi. Mul on seda viimasel ajal ikka juhtunud, kui konverentsi korraldajad mu hotelle maksavad, miskipärast siis raha akendega hotellitoaks enam ei jagu. Aga see selleks. peaasi on tasuta wifi, mida Euroopas muideks veel nii naljalt ei leia.

Palju põnevam on mõelda ja avastada, et mis siis nende aastatega Moskvas muutunud on? Esmapilgul mitte palju. Restoranis muidugi enam selliseid silte, et “sol jaitsami ja paltsami ne trogat” (soola sõrmede ja munadega mitte puutuda) pole, mis Nõuka ajal sotsialistlik kliendi käitumist korrigeeriv reaalsus oli. Aga kõik söögikohad haisevad endiselt päevalille õli ja tubakasuitsu järele. Ja restoranis on endiselt lipsustatud noormees uksel, kes sinu mantli kenasti garderoobi riidepuule riputab ja teatab, et mantliga sisse ei lubata. Menüüs on endiselt keedetud keel, pannkoogid ja rassolnik ning teised vanast ajast oma headuses tuntud supid. Ja nii see eluke veereb…

Uulitsad on endiselt auklikud, majad suures osas lagunenud ja välisilmelt nagu kirju koera saba. Endiselt on tänavanurkadel ebaseaduslike kaupade müüjad – no näiteks kuna hetkel hakkab talv tulema, siis on eriliselt nähtaval klaasipuhastusvedelikku müüvad kummalised mehed, kes konutavad kergest lumetuisust hoolimata kõige kummalisemates kohtades Moskva mitmerealiste sõiduteede ääres. Kas keegi ka ostab nende käest, pole teada.

Ja minu kodutänav siis selleks korraks kannab klassikaliselt ja stiilselt Friedrch Engelsi nime. Ei miskit uut siin päikese all.

Üka uus asi on siiski – duuma valimise propagandistid hakkasid silma, kollastes klu-klux-klani kostüümides propagandalehtede levitajad on midagi uut minu post-kommunistlikus ettekujutuses Venemaast. Ma küll ei ole aru saanud, kui suur see valikuvõimalus ja vabadus siis tegelikult ikkagi on, kuid hea algus seegi, et valimisi promotakse kollase värviga.

Homme elame ja avastame edasi. Homme mulle vist autojuhti ei anta, ja tuleb siis jalgsi ülikooli tatsuda. No posmotrim, shto budet!

Vsevo hororshovo tovarishi!

Isegi vanal heal Inglismaal paistab päike, 3.päev

See Aafrikast lubatud kuumus on vist juba Inglismaale jöudnud – hallist ja udusest Inglismaast pole enam midagi järel. Tänavapildis uhkeldavad palmid teevad olemise veelgi aafrikalikumaks.

Täna oli konverentsi kolmas päeva ja jummala önn, et köik see toimus konditsioneeritud ruumis, sest öues oli nii palav, et ei saand enam olla. Hakkas südame peale. Sestap peale esinemist ja viiamaseid konverentsitegemisi plaanitud Okeanaarium jäi ka ära – füüsis lihtsalt nöudis toas voodis pikali olemist. Seega mu ainus turismiatraktsioon jäi unistuseks. Ehk pääseb siiakanti kunagi tagasi? Ja saan käia seal kalu vaatamas ja karumömmide muuseumis ka. Muideks siinnne PR programmi juht juba küsis, peale mu ettekannet, mis talle väga meeldis, et kas ma ei tahaks mönikord neile loenguid pidama tulla, et nende tudengid saaksid ka minu (nende jaoks) uudse vaatenurgaga tutvuda. No miks mitte. Vastasin siis, et tulekisn heal meelel, et saakski oma soome-ugri aktsenti lihvida 🙂 Mille peale ta naeris ja ütles, et eks need aktsendid ole jah probleemiks, et minu oma pole veel see köige hullem 🙂 No hea seegi. Meie Hollandlane (kolleeg JVKL) on veendunud, et mu aktsent on kohtuav ja see on mus tekitanud muidugi möningase alaväärsustunde ja ettevaatlikkuse. Aga Hollandlane enda kohta arvab, et temal on väga konkreetselt suurepärane Briti aktsent. Selles asjas olen mina muidugi väheke teisel arvamusel, sest viimasle ajal olen ikka töelise Briti aktsendiga kokku puutunud ja Hollandlane seda kohe kindlasti ei räägi 🙂

Aga siis, kui väljas temperatuur +25 peale kukkus, otsustasin siiski natuke ringi luusida. Palusin taksojuhil end viia keskusesse shoppama ja sööma. Seda ta tegigi. Aga ütles, et Bournemouthi keskus on mulle ebamugav – mägine selline – haigete jalgadega seal raske liikuda ja viis körvalasuvasse väikelinna Westbourni. Millegipärast taksosöit on siin suht odav – vaid 7 naelaga sai seal ära käidud – vöi siis on vahemaad suht väikesed…

Igatahes mönus väike linnake-külake, ilma välismaalasteta, peaaegu. Ja oluliselt odavamate hindadega kui Bournemouth. Shopata suur ei saanud, sest sattusin just poodide kinnipanemise ajaks – kell viis löpetatakse äri tegemine ära siinmail – ja sestap keskendusin söömisele. Juba mitu päeva pole olnud vöimalust väheke tervislikumalt toituda, sestap lubasin endale ühe salati. Aga tegelikkus ongi selline, et odavamates kohtades tervislikult süüa ei saa, ja söögikohti arvustatakse selle järgi, et kus odavamaid friikartuleid antakse…

Westbournist naastes trehvasin kolleege Venemaalt. Nemad olid ikka vinge shoppingu teinud – üks oli lausa mantli ostnud. Imestasin küll, et kas siis Venemaal ikka kaupa pole… aga targu jätsin häälekalt kommenteerimata. Arvan, et vb olla on asi hinnas, vöi siis selles, et nagu meil Eestiski suhtumine aastaid tagasi oli – et ikkagi välismaalt ostetud…

Ölut vist täna öhtul juua ei saa – lahtisest aknast kostub hotellituppa jalgpallihääli ja hullumeelseid höikeid – ei viitsi olla selle köige keskel.Kirjutan parme valmis memo, mida paar päeva tagasi Tiinale lubasin, kuid mis on topanud just väsimuse ja tihedate päevakavade töttu..

Homme siis hakkab matk koju tagasi – loodan, et kuumalaine seda liiga piinarikkaks ei muuda – ehk ikka konditsioneerid bussides ja lennujaamades töötavad?

Kummaline, et fotografeerimise himu pole sellel reisil peale tulnud? Kas äkki seegi üksköiksus kuumusest?

Tavaline teadusturismi päev Inglismaal, 2. päev

Tegelikult on asi seiklusest kaugel. Tavaline loll rutiin, mida köik konverentsil käijad kogevad. Ajad hommikul oma eelmise päeva öllest haige pea padjalt püsti, lohistad kere järele. Viskad natuke vett näkku, vb olla ka ihu ja hammaste peale. Ja komberdad hommikusöögile. Önn on see, kui hotell pakub head hommikusööki. Minu The Roundhouse hotelli hommikusöök on röve. Kui mitte öeda midagi veelgi rövedamat. Kohv oli suht joodav, kusjuures – üllatusena. Näksisin siiski veidi ja seadsin sammud konverentsi paika. Vanad ja tuttavad näod, möned uued ka. Üle 80 inimese kenasti kompaktselt koos, ettekanded üllatavalt kobedad (vaata mu säutse ka). KÖik nagu peab ja natuke rohkem ka. Millegipärast väikesed konverentsid kipuvad olema mönusamad ja sisukamad kui suured…

Huvitav oli vaadata seda erinevust, mis endise nöukogude liidu elanikke läänemaailma elanikest eristab – kolleegid Venemaalt olid kohale tulnud – enne pole nagu seda möelnud vöi tähele pannud… Endise tööliste ja talupoegade riigi inimesed on väga räsitud ja näevad halvad välja – mitte riiete pärast, aga olemise pärast. Ja tunnevad end ebakindlalt, kohmakalt. Ei oska esieneda ega julge omi mötteid avaldada. On ikka olnud ajad, ja mis selle jooksul köik inimestega tehtud on… Tea kas ma ka sellisena teistele paistan?

Päev täis intensiivset vöörkeelest aru saamist ja interaktsiooni. Pealelöunaks vöttis v’äsimus vöimust. Eks siin oli oma osa ka sellel, et öösel oli suht raske keskenduda magamisele. Palavus epärast pidi olema aken lahti, aga sealt tuli terve öö igasugu hääli – alates lollakatest lauludest kuni kelmikate höigeteni välja. Samuti linnaliikluse hääled ei tahtnud vaibuda – ikkagi UK ja ööelu selle vääriline. Voodi muidkes oli ka ütlemata vilets. Kiviaia peal oleks vist ka mugavam magada – sealt ei turrita vedrud sulle külgmiste ribide vahele kohe kindlasti mitte.

Lahkusingi siis natuke enne löppvaatust, sest enam ei jaksand. Väike uinak oma viletsas sängis andis natuke värskust, nii et läksin ja lubasin endale 1 pindi Forsesteri ölut ja natue süüa. Naised muidugi pinti ei telli, see on nagu etiketi rikkumine, aga mul kama kaks. Oma söögile suutsin ka friikartulite asemel salati juurde kaubelda. Ja polndki nii hull see sööming täna, 4 naela eest täitsa hea amps. Muidugi sel hetkel, kui päike äkki pilve taha kadus, alustas sööjate-joojate löbustamist ka kohalik Elvis ja see oli kole. Aga meie hotelli vallutanud penskarite hord nautis täiega. Mis siis ikka, peaasi, et kellelelgi meeldib…

Siis tegin veel natuke plaane, et mida homse pealelöunaga peale hakata – kas minna mömmikute muuseumi vöi okenaariumi. Mömmideni on tund söitmist ja see vist jääb ära. Seega kalad, kui jaksu on…

Nyyd aga tuttu, sest homme on minu presentatsiooni päev…