Archive for the ‘suhted’ Category

22 veebr.

Eestlased ja pussnoad

Posted by Karuema in õppetunnid, isiklik, kultuurilised konfliktid, raamat, soome eri, suhted.

Täna hommikul ootas mind ülikooli logeros ebameeldiv üllatus. Väljatrükk ühe Eestis elava soomlase blogipostitusest.

Lugesin seda postitust ja olin hämmastunud, üllatunud ja isegi natuke solvunud. Sest see stiil, kuidas see Haridusministeeriumis töötav noor ametnik sügisel juhtunud olukorda esitas, oli solvav ja minu jaoks täiesti arusaamatult möttetu. Jah, meie dialoog toimus seal Kirjanike maja keldris. Noormees küsis minult, et mis mind Soomes olles negatiivselt on üllatanud. Mul oli raske vastata töepoolest, sest pole nagu sellist asja koheselt välja pakkuda. Muidugi oleks vöinud ju öelda, sellest kirjutan ka oma raamatus, et soomlased on kitupunnid, aga see selleks. Eks sita iseloomuga inimesi on iga rahvuse seas. Rääkisin siis hoopiski sellest, kuidas mind üllatas see, kuivörd varakult soomlased oma lastele pussnoad kätte annavad ja kuidas mind üllatas aastaid tagasi nähtud tösiasi, et isegi sügislaadal reklaamitakse laste pussnuge. Meie vestlus jäi seal keldrisaalis sel teemal töesti pooleli ja teema öhku, sest tegelikult oli see raamatu teemast väheke körvalasetsev. Oma raamatus ma pole sellest kirjutanud. Noorsand aga innustus(ärritus) ja minule oli see kummaline, sest milleks reageerida nii emotsionaalselt kellegi isikliku arvamuse peale? Ja vöib olla jäi teema öhku ka seepärast, et ma töepoolest ei saanud aru, mis minu vastuses noorsandi ärritas, sest ta hakkas seal kohapeal aktiivselt seletama, et temal on ka pussnuga autos. Mina muidugi kommenteerisin, et minu mehel ka, isegi soome puss. Ja ma töesti ei saanud aru, milles tema probleem selle minu arvamusega oli. Nüüd siis sain aru – tema arvas, et tema kaitses meeleheitlikult soomlust. Mida mina tegelikult üldse ei rünnanud. Ehk siis noormees murdis sisse avatud aknast, nagu Eestis tavatsetakse öelda.

Muidugi ei suvatsenud noorsand isegi küsida mitte, et miks mind see asi negatiivselt üllatas.

Nüüd siis kirjutan siia, et miks ma ei armasta seda, kui lapsel on pussnuga taskus. Sellepärast, et olen oma lapsepölves näinud palju vene poisse, kes kogu aeg söda mängivad – küll pussnugade ja mängupüssidega, ja minu jaoks on pussnoal militaarne konnotatsioon. Oma lastele andsin noad kätte alles siis, kui neil koolis oli vaja käsitöö tunnis neid kasutada. ja olen pöhimötteliselt olnud selliste vägivaldsete söjamängude vastaline.

See, et minu assotsiatsioonid pussnugadega mitte kuidagi ühe soome noorsandi arusaamisega ei ühti, ei tähenda ju ometi seda, et ma kuidagi soomlust ründan?

Igatahes huvitav juhtum ja veel kord üks negatiivne kogemus seoses soomlastega. Önneks on mul neid kogemusi vähe. Enamasti mind ümbritsevad soomlased tolereerivad minu teistmoodi maailmavaatamist ja püüavad aru saada, miks ma mönda asja näen nendest teistmoodi. Ja sama on minu suhtumine. Ikka möista, mitte hukka möista. Sest see on ju loomulik, et erinevate kultuuritaustadega inimestel on erinevad kogemused ja arusaamised. See mis ühele on loomulik ja lihtne, on teisele keeruline ja ebaloomulik. Nii lihtne see kultuurilisi erinevusi täis maailm ongi. Ja oskus neid erinevusi tolereerida on intelligentsuse, mitte rahvuse küsimus.

EDIT/TOIMETATUD:

Diskussiooni samal teemal saab lugeda ka SIIN ja SIIN. Ja jätsin eile hommikul täpsustava kommentaari ka noormehe algse blogipostituse juurde, aga see jäi ootama administraatori heakskiitu, ja ootab seda siiamaani (23.02.2010 kell 1:42). Kas meil on pöhjust arvata, et Soome EU propagandaväljaandel on tsensuur?

EDIT/TOIMETATUD2: Täna hommikul olid mu kommendid kenasti originaalblogipostituse juures. vöttis aega, mis vöttis, aga nüüd on see pögus seletus seal olemas. mis muidugi ei tee olematuks selle blogipostituse ilget tonaalsust.

7 jaan.

Ülikooli elust ka vahelduseks

Posted by Karuema in akadeemiline, inimene, soome eri, suhted.

Peale paarinädalast suurt Jöuluvaikust oli täna meie kampuse kolmas korrus juba päris rahvarohke. Suminat ja sädinat jälle sellises koguses, et töötegemine seal tegelikult eriti ei edene. vaid natuke asjaajamist ehk saab tehtud. Sisulised tööasjad tuleb ikka kodus teha.
Uuel aastal siis uue hooga, aga suhteliselt vanaviisi. Uudist on vaid niipalju, et meie Hollandlane (need kes “Minu Soome” raamatut on lugenud, teavad, mis fruktiga tegemist) on taas huvitavaid pöördeid teinud. Alates poolest detsembrist on ta nüüd suur söber oma endise vihavaenlase Perttiga (vihavaen oli nii suur, et kevadel pidi lausa kätega tulema kallale neile, kes Perttist hästi rääkida julgesid). Ja söprus päädis muidugi sellega, et Hollandlane ei astunud avalikult vastu ka Pertti osakonnajuhatajaks valimisele. Käis isegi armulikult mönede kolleegide kabinetis ja teatas, et “ta lubab nüüd Pertti poolt hääletada!” Mis jällegi kolleegides sellist hämmastust tekitas, et kohe sönatuks vöttis.
Puskaradio pajatab, et Hollandlase meelemuutuse taga olevat üks väike mobiiltelefon, et Pertti juhina olevat talle ülikooli telefoni orgunninud ja sealt edasi siis need asjad sedasi kenamaks minema hakkasid… No ikkagi inimene ju – ei muud oska kosta. Oleks seda teadnud, et söbralikkuse hind sinna paarisaja evro kanti kisub, oleks ju vöind juba kevadel talle selle mobla osta – hulka närvesöövat ja pingelist inetut stressi oleks olemata olnud… Aga kes seda inimese lihalikkust siis oskas nii pöhimöttelise tüli juures ära arvata….
Aga positiivne on muidugi see, et ehk see va söjakirves on nüüd maha maetud ja Pertti rehabiliteeritud – osales teine juba aasta löpus isegi doktoriseminaris ja aeg ajalt kostub Hollandlase koketeerivat naeru ka Pertti kabineti poolsest koridori otsast.
Oh seda ilmaelu ja neid inimesi, kes seal sees elavad…

11 mai

Hirmu faktor

Posted by Karuema in emotsionaalne, filosoofiline, suhted.

Kas te oskate endale ette kujutada olukorda, kui keegi teatab teile, et ta väga väga armastab teid, et te olete talle väga kallis, aga et ta kardab teid kohutavalt… kardab eksida ja ei oska arvata, mis on teie reaktsioonid, kui ta midagi teeb või tegemata jätab…?
Mina küll ei oska seda asja endale ette kujutada… Võib olla ma olen loll ja naiivne, kuid minu jaoks on armastus ja hirm kaks teineteisest väga kauget asja, kaks väga vastandlikku asja. Kui ma kedagi armastan, siiralt ja südamest, siis ma kohe kindlasti teda ei karda, sest armastus on väga positiivne tunne ja kui sa kellegi suhtes oled positiivne ja siiras – see tunne kiirgab ja kandub ja sellele ei saa olla negatiivseid vastureaktsioone.
Kui sa kedagi kardad, siis on see aga väga selge ja väga negatiivne emotsioon. Inimesse, keda sa kardad, ei saa kunagi suhtuda lugupidamisega, inimesse keda sa kardad ei saa kunagi suhtuda siiralt ja vabalt, sest sa ju kardad ja oled kogu aeg kammitsetud ning mingis kestas ja maskis…Inimene, keda sa kardad ei saa olla sinu jaoks positiivse tähendusega, sa võtad teda alati eelarvamuslikult, sest pead ju oma mina kaitsma, sest sul on hirm, ja sa ei tea, mis sellelt teiselt tulla võib…Inimene, keda sa kardad on ju tegelikult sinu jaoks nagu monster, õudusunenägu. Inimest, keda sa kardad, ei saa sa kunagi usaldada, sest sa ei tea, mida ta teha võib…Ja pigem sa müstifitseerida teda üle, ja kontsrueerid tema ümber tähendusi igast väiksemast ja suuremast pahast asjast, sest mine sa seda kurja tea…Ja halvustad teda, otsid talle vigu ja puudusi, sest parim kaitse on ju rünnak…Kaitse seisundis inimene aga ei ole minu arvates võimeline armastama…
Seega – inimene kas armastab, või kardab…Kumba siis? Eks see tuleb igaühel endal selgeks mõelda…Või mida te, armsad blogilugejad sest asjast arvate…?

9 mai

Mälestuste taak…

Posted by Karuema in emotsionaalne, inimene, isiklik, suhted.

Sobrasin täna vanades piltides. Vaja üks asi teha…

Vaatasin ja palju mälestusi ja mõtteid tuli meelde ja mõtetesse…Sattusin paarile pildile, mis väga haiget tegid, isegi praegu aastate tagant veelgi…
Olen nii öelda ametlikult need asjad, mis piltidega seoses meelde tulid, andeks andnud. Kuid unustada ei suuda. Ja täna neid vanu pilte vaadates tuli selline mõte, et me anname küll andeks erinevaid halbu ja inetuid tegusid, mis meie suhtes tehtud on, kuid mida see andeks andmine tegelikult tähendab? Minul on elus umbes täpselt nelja inimesega olnud selliseid olukordi, kus minu suhtes on äärmiselt inetult käitutud ja toimetatud…Ja nii öelda suhteline rahu maapeal on saavutatud neist kolmega…Aga milline see rahu on? Jah, sõnades ma saan öelda, et ma olen neile andeks andnud, ja sellega nemad eeldavad, et ma neid inetuid teemasid enam ei puutu. Nemad eeldavad, et ma unustan. Ja kui ma siis ikkagi vahest neid halbu asju meenutan, siis muutun mina süüdlaseks, et … et ma mäletan asju ja nimetan nimedega, mis minu arust nende nimi on. Seega siis, kas pole naljakas loogika inimestel – teed pahandust, teine kannatab, siis palud andeks, ja teine peab sellest hetkest oma mälu kustutama ja olnu olematuks vaikima, sest sina oled ju andeks palunud ja nüüd peab seejärel kõik hästi olema… Mis sest, et teine vb olla oma hinges pole asjast veel vabaks saanud…Kas sellises loogikas pole mitte piisav annus egoismi ja tahet domineerida? Kuidagi veider on, et kannatajast saab süüdlane, kui ta mäletab ja kui talle haiget teinud asjad ikka uuesti ja uuesti meelde tulevad? Või kui need haiget tegevad asjad on vaatamata andeksandmisele siiski lõpuni lahtirääkimata…Asjad sisuliselt ikkagi klaarimata…?Sõnades me ju võime andeks paluda ja andeks anda, aga ma arvan, et asjad jäävad sügelema juhtudel, kui me südames pole andeks andnud ja andeks palunud…Kui eksijad pole end tingimusteta süüdi tunnistanud ja siiralt tehtut kahetsenud…Siis ei saa ka kannatanud siiralt ja ennastunustavalt andeks anda…
Niikauaks jääbki tuli tuha alla hõõguma, ja iga kord kui asi meelde tuleb, ja kannataja julgeb sellest sõna võtta, tekib uus tüli…Nüüd juba selline tüli, et mis sa virised, ja mis sa norid…Või veel mingid variandid, igal juhul süüdistatavad selle suhtes, kes algselt kannataja pool oli…
Ma enda kohta olen mõeldnud. Et kindalsti olen ma ka mõnele inimisele elus liiga teinud, olen käitunud väga inetusti ja ülekohtuselt, alatult ka ehk…Ja kui need olukorrad on olnud selged ja teada ja mulle on öeldud, et ma olen sitasti käitunud ja tegutsenud, siis ma küll vabandan, aga ma ei ootagi teiselt seda, et ta minu sigadused unustaks…Sest mõranenud klaas nagunii enam ei helise nii nagu terve. Ja meie suhetes on sellest ebameeldivast ja inetust olukorrast mõra niikuinii…Need olukorrad aga, kus ma olen tahtamatult või enesele teadmata inetu ja paha olnud, on hoopis õnnetud, sest siis nagu ei teagi, et peaks vabandama. Ja tuli tuha all hõõgub jällegi…Ja mis veelgi hullem, üsna sageli on ka nii, et kui sa enda arvates ei ole olnud paha, siis teise arvates oled. Minul ühe inimesega (nendest neljast, keda alguses mainisin) on nii. Tema jaoks on minu reaktsioon tema tegudele ja käitumisele tõenäoliselt hoopiski veider ja enamasti ta tõlgendab seda hoopiski minu kiuslikuks ja pahaks iseloomuks, ise endale aru andmata, et ta mind jämedalt ja vastikult solvanud on…Sest ma tean, oma loomult on see inimene isegi hea, aga asjadest arusaamine on nii nagu ta on…Ehk siis, meie teod ja käitumised on reflektsioonid teiste inimeste tegudele, ütlemistele, käitumistele…Täna Karutüdrukuga tema psühholoogia eksami mälestuseks ka neid asju rääkisime…Kõik on omavahelises seoses, köidikutes…Me oleme oma mälestuste köidikutes. Ja selleks, et vahepeal neid köidikuid lahti saaks raiuda, on tegelikult vaja puhastustuld, mis iganes kujul see siis ka poleks, ausalt, põhimõttelist … Ja muutumist, suhtumise ja mõtelmise muutumist, eelkõige…Lihtsalt andeksandmisest siin ei piisa…Muideks, selle inimese ja olukorra, kelle pildid ja teod mul täna mõtted taas uitama ajendasid, osas võin ma öelda, et temale olen ma andeks andnud just sellepärast, et tema on muutnud oma suhtumist ja mõtlemist. Ja tänu sellele on mul hoopis kergem unustada. Tema on olnud oma patukahetsuses siiras, ja see on aidanud ka minul pahast üle saada…Samas see teine, kes oma olemuselt on tegelt hea, laseb samas vaimus edasi, viimati tegi teo, mis oli solvav ja mitmeti mõistetav eelmisel suvel, ja siis veel ise imestas, ja oli ilmselge, et ka pani pahaks minu reaktsiooni…
Nii et jah… ikka kaks tantsivad meil tangot siin elus…ja vahel me ei tea, mismoodi me tegelikult teiste jalgadel tallume, ja vahel me tegelikult ei oskagi tangot tantsida…ja vahel pole seda tango tõelist fiilingutki…ja kurb on, kui me endale olukorrast ausalt aru ei anna – et kui ei oska tangot tantsida, siis kas õpid või loobud… No nüüd see lõpp siin filosoofias läks päris metsa…aga olgu täna siis selline postitus, koos meeldivaid hetki meenutavate armsate kollaste lilledega, siiralt ja südamest suure karvase ja karuse käega korjatud ning oma Karuemale toodud…