Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Inimene õpib kogu elu…Mõte meie igapäevasest argieetikast hakkas mind vaevama, kui sattusin lugema üht blogi, kus arutati selle üle, kas võtta naabri postkastist lehed ja panna need vanapaberisse, kui naabrit pikalt kohal pole ja postkast üle ajab…Ning nüüd, kui prügiteema on eriti aktuaalne, olen asja üle veelgi enam mõtisklema hakanud. Minu aravates ei ole see vaid prügi teema. See on laiem temaatika – meie igapäevase elamise eetika ja esteetika…
Kuidas me üldse oma igapäevases elus toimime – kas võtame üles maha kukkunud prügi, kas jätama endast maha puhta ja korras ümbruse – näiteks söögilauast tõustes? Kas mõtleme enne, kui poodi ostma lähme ja kas mõtleme enne, kui osa ostudest prügisse rändab – oli seda kõike üldse vaja osta ja koju tassida…
Soome elama asudes oli mitmeid kultuurilisi õppetunde. Üks esimesi asju, mille selgeks pidin saama, oli prügi sorteerimine…Sest siis, kui prügikasti panna sorteerimata prügi, saab siin trahvi kogu korteriühistu ja oi kuidas selles hirmus üksteise taga passitakse – et keegi valesti ei käituks.
Alguses oli raske, Eestis sisseharjunud lohakus ja hoolimatus võimutses, ja ka mu käitumine kippus selliseks postsovjetlikuks – hoolimatuks. Või ei – ma hoolisin küll, aga mitte laiemas plaanis, vaid väga egoistlikult – just nii kuidas mulle mugavam oli. Ja häbi ei olnud ja süütunnet ka polnud – kuigi olin ebaeetiliselt toiminud.
Eetika on ju üldse selline väga subjektiivne asi, et just sellised, millised on su väärtushinnangud, saavad olema ka su eetilised tõekspidamised. Ja väga lihtne on muutuda ebaeetiliseks näiteks üksinda pimedas teki all, kui mitte keegi sind ja sinu tegemisi ei näe – nokkida nina, poetada maha killuke paberit, peita näts tooliistme alla, jne…Ainult sisemine esteetika ja eetika seab need piirid, kuipalju ja mida sallida…

Esimene häbi
Esimese häbi oma käitumise pärast elasin üle Soome mineku algul kostil olles oma professori juures, kui olin kana kondid pannud tavalise prügiga segamini, noh lihtsalt rutiinist ja Eestis sisseharjunud praktikast. Professori pere muidugi ei kontrollinud ka prügikotte üle ja oli need kenasti äravedamiseks valmis pannud. Prügiauto aga kontrollis…Ja jättis selle puhtakslutsitud kanakontidega, mis nägid välja nagu vanad katkised pliiatsid, prügikoti kaasa võtmata… Õhtul oli pere muidugi üllatunud, et miks osa prügi viimata, ja leidsid nemadki kanakondid sealt. Süüdlast otsima ei hakatud, kuid mul oli töesti piinlik, sest mäletasin, et viskasin need sinna tavalise prügi sisse, sest kompostikott ei hakanud kohe silma, ja kondid olid kenasti kuivad ja puhtad ju…

Avastused
Omaette elukoha saamine Soomes tähendas aga seda, et pidin kõik kommunaalsed nõksud selgeks saama – et siinse kogukonna igapäevaelu reeglite ja eetikaga mitte pahuksisse minna. Kõige rohkem üllatas mind soomlaste korrektsus, sisemine korrektsus – mõtteviis. Jah Eestis nendes kodudes, kus oma majapidamine, biojäätmeid ja põletamisele minevat sodi ikka eraldatakse. Kortermajades ja muudes sellistes linnalikemates keskkondades aga on kõik kuidagi segamini ja räpane. Alates majade trepikodadest kuni prügikastide ümbrusteni välja.
Soomes pääseb prügikastile ligi vaid võtmega – avalikke prügikaste lihtsalt pole(noh sellised pisikesed prügiurnid ikka tänaval on, aga selliseid kolevants-kaste, kust vahel vaid prükkarite jalad välja paistavad pidasin siin silmas…). Ja prükkareid ka lihtsalt pole, või kui on, siis neid lihtsalt ei näe, sest neil pole kuskil sonkida. Ka prügi ei näe. Majades on spetsiaalsed prügi toad, kus siis erinevaid anumaid – papile, ümbertöödeldavale paberile, klaasile, metallile, kuivale segasodile, bioloogilistele jäätmetele…Ja kõige keerulisem oli aluses seda meeles pidada, et mida kõike tuleb üksteisest eristada – no näiteks metallkorgiga õlipudelilt tuli kork panna metalli kasti ja pudel klaasi kasti…Sama ka näiteks mingi vana ja äraviskamisele kuuluva konservipurgiga…Sprotikarp aga läks täies ilus metallikasti. Paberiga oli ka segadust – et kus algab papp ja lõpeb paber, või vastupidi…
Suurte mööbli ja muu mõttetu kola pakendite jaoks aga oli eraldi puur, millel ka kiri, et palun voldi oma kraam kenasti kokku, et siis mahub rohkem ja jätab meeldivama korrektsema mulje.

Vaieldamatu lemmik – biojäätmetele oma kõdunev kilekott
Kõige nunnum asi aga selles ökoloogilis eetilises õppetunnis oli minu jaoks biojäätmetele mõeldud kõdunevad kilekotid. Esiteks olid nad juba oma olemuselt sellised pehmed ja mõnusalt sametised. Ja teiseks, ikkagi super armas idee, mis biojäätmete kokkukogumise päris mõnusaks teeb – ei mingit vesist blöga ega vastikut laga…Kui kott saab “valmis”, sõlmid sangad kinni ja viskad suurde kasti, kus ka samatüübiline, aga suur kilekott sisemust vooderdamas – puhas, esteetiline, ja ütleks et isegi ilus.
Vahepeal City Market pakkus ka poest kraami kojuviimiseks neid spets kilekotte, mida hiljem sai kasutada biojäätmetele. Nii sai kohe kaks head asja korraga. Aga nüüdseks on see aktsioon vist läbi saanud, sest viimasel ajal on taas vaid tavalised kilekotid pakkumisel.

Sodinotsust supertarbija ja megakulutaja…
Üldiselt tundsin ennast Soome tulles just niimoodi. Olin irooniline, kui mu professor grillkana luukerest veel kanasuppi keetis (ja see oli maitsev) – minu tollane mõte oli, et no mida? Kas siis professoril pole tõesti nii palju raha, et peab sedasi koonerdama…Nüüd keedan ise seda suppi ja üllatan külla tulnud eestlasi…
Mina, “rikas” eestlane, käisin ka varem alati kooli sööklas söömas, samal ajal kui kolleegid kodust kaasavõetud eelmise päeva toidujääke soojendasid…Nüüd on mul võileva karp ja supikarp ja termos. Ning täiesti tore on sedasi “eväiseid” näksida ja lõunatunnil kolleegidega lõbusasti pläkutada. Sest sooja süüa teen õhtul nagunii, ja pole ju vaja mitu korda päevas nii sooja ja jõulist sööki süüa – kaalule on ka hästi mõjunud, muideks…
Alalõpmata unustasin, ja unustan ka praegu oma mitmekordse kasutamisega koti poereisule kaasa võtta, et natukenegi vähem tarbida ja kilesodi hulka vähendada – soomlastest ostlejatest julgelt pooled, või isegi rohkem, käivad poes suurte kandekottidega, mitte ei vea toitu koju saja katkirebeneva kiletotiga…Aga edusamm on seegi, et üks riidest kott mul siiski kogu aeg autos on, ja vahel ikka tuleb meelde teda kasutada ka.

Võtame mõnuga
Tänaseks on Soomes elamine mind õpetanud ja kasvatanud selliseks, et ma tõepoolest kaifin mõtteid sellest, kuidas vähem sodi toota ja endast puhtamaid jalajälgi maailma jätta. Erilise mõnuga võtan ma köögikapi sahtlist oma biojäätmete koti – sest see on tõesti pehme ja mõnus käega katsudes – ja teenib väga head eesmärki, ning mu kompostikast ei haise, ei tilgu, ei aja mind närvi, ja ma ei pea seda kogu aeg ikka uuesti ja uuesti pesema.
Mul on ukse peale liimitud silt, et ma reklaame ei soovi, ja kui mõni ikka potsatab posti, siis rändab see kenasti “paberite kokkukorjamise kotti”.
Pudelite, korkide, purkide, kaante ja muu kiliseva kolisevaga on asi väga konkreetne – aga vahva – iga kord kui omi pudeleid pudelite kasti viskama lähen, vaatan, mida teised sinna on visanud, ja see on ka natuke naljakas, sest kui seal on näiteks Viru Valge pudel, ja mina ise seda sinna visanud ei ole, siis kes on meie majast Eestis käinud?
Ma arvan, et prügi maailm on omamoodi lummav, ja see võib olla ka üks põhjusi, miks mõned inimesed tahavadki prügitamisega elatist teenida…See on omamoodi eluviis, sest tegelikult see õpetab maailmale vaatama laiemalt. Et kui meie selle argipäeva eetika maha jätame, siis mis tuleb pärast meid? Kas meil pole mitte vastutust meie elukeskkonna püsimise ees? Kas tõesti nõuka aeg õpetas meid olema nii ükskõiksed, et isegi iseendast enam sisuliselt ei hooli?
Kes veel kahtleb selles, et me oma jäätmeid targalt peame koristama ja endast eetilisi ja esteetilisi jälgi meie ühisesse elamise-olemise ruumi peame maha jätma, siis see vaadaku Futurama multifilmi, kus prügi jaoks eraldi planeet tehti, sest Maale ei mahtunud see kõik enam ära…
Ja mis siis, et meil praegu ja siin on hea ja mugav elada…Õpime mõnuga võtma asju, mis meil ka tulevikus võimaldavad hästi ja mugavalt elada, kuid mis esmapilgul tunduvad tülikad – nagu näiteks hammaste pesemine, prügi sorteerimine, liikluseeskirjade järgimine, tigeda naabri teretamine…jne.
Fotol prügihunnik New Yorkist, Uku pildistas 2005 kui seal seiklesime…