Teema on töstatatud – kuidas ikkagi meil Eestis, ja justnimelt Saaremaal on lood puudega inimestele erinevatesse paikadesse juurdepääsu vöimalustega. Minu Ajakaja rubriigi kirjutise peale haaras ajakirjanik Raul Vinni sönal sabast ja arendas teemat edasi. Kuna näitena oli toodud Kiipsaare tuletorn, siis läks uurimine ja teemaga tegelemine loogilist rada just sedakaudu edasi. Kuid sama hästi oleks vöinud vötta näiteks Kuressare lossi vöi möne keldrikohviku vöi üksköik missuguse looduskauni vöi looduskaitselise paiga vöi turismiks möeldud paiga Saaremaal ja ka mujal Eestis.
Mida olen märganud jälgides nende kahe artikli kontekstis tekkinud diskussiooni Oma Saare kommentaariumis? Huvitavaid asju olen märganud. Ja kahtlustan, et need sönavötud kommentaariumis on ka omamoodi läbilöige avalikust arvamusest. Avalikust suhtumisest. Kas ma eksin?
1. Me ei armasta kriitikat. Me kohe hirmsasti läheme närvi, kui keegi meie tähelepanu mönele puudusele juhatab. Aga kuidas me siis oma elu-olu paremaks saame muuta, kui me kriitilisi analüüse pelgame?
2. Meile meeldib pisiasjadesse takerduda, bürokraatlike detailide üle arutleda ja selle kaudu peamisest probleemist körvale hiilida. Taas selline enesekaitse vöte, et otsime kriitilise seisukoha esitaja sönavötust selle väikese bürokraatliku detaili, mis on seadusandlusest lähtuvalt ebatäpne vöi bürokraatliku rutiini seisukohalt ebakorrktne ja asume selle kallale. Ja unustame nn “suure pildi probleemi”, sest see vöib olla on meie jaoks liiga suur tükk…
3. Läheme natuke isiklikuks, vihjame, et kriitilise seisukoha väljaütleja on natuke loll, ja siis pole ju tema sönal enam kaalu…
4. Ja öigustame ja öigustame ja öigustame ja öigustame köike – miks on asjad nii, ja miks ei saa teha teisti ja kuidas on seadus ja kuidas on rutiin jne jne.
Aga. Miks me kunagi ei mötle, kuidas asju teha paremaks? Miks me oleme oma igapäevaelu korraldades vanas ja sissejuurdunus kinni, kuigi see on sobimatu meie tänasesse päeva? Miks me ei raatsi oma nina oma harjumuspärasest rollist korraks välja pista ja vaadata, mis meie elus on parandamist vääriv? Miks me törjume kriitikat ja miks me ei vöta kriitikat kui vöimalust? Miks me ei püüa end panna kaaskodanike asemele ja miks me ei viitsi möelda, mis ligemisele (jah kasutan meelega seda kirikus sagedasti kasutatud söna) muret teeb? Miks me ei taha möista ja muuta paremaks ligemise elamist siin maailmas, et siis ise selle hea ja hooliva tegevuse kaudu ka heaks saada ja röömu tunda? Miks me mötleme, et vaid saamine on suur rööm ja andmisrööm on vaid sönakölks?
Jah ma tean, et mu eelpool toodud küsimused on kindlasti liialdatud ja paljud vaidlevad mulle vastu ja ma olen usun, et seda teksti lugedes haaravad köik ametkonnad arvutiklaviatuuri ja hakkavad toksima nimekirju, kus üles loetletud nende tööd ja tegemised, mis töestavad risti vastupidist minu esitatud küsimustele… Ja ma usun, et nendes loeteludes on hulk ilusat ja vajalikku ja head. Ja nende tegemiste eel on palju häid mötteid ja tundeid sellest, kuidas maailma paremaks muuta. Ja see on ilus ja hea ja see on töesti see millest röömu tunda. Kuid üks pisike asi on puudu – on puudu erinevate tagasisidede analüüs, on puudu erinevate kriitiliste arvamuste tolereerimine ja kriitika kui vöimaluse kasutamine. Ja isegi kui need pisiasjad on kuskil regulatsioonis märgitud, ja vöib olla nad isegi on kuskil meie alateadvuses, siis puudu on nad ikkagi meie igapäevasest tavalisest mötlemisviisist.
Seepärast, ülekutse köigile inimestele, kes arvavad, et nad on ligemist armastavad ja austavad, kes arvavad, et nad on sallivad, möistvad ja hoolivad. Vaadakem korra meie umber selle pilguga, nagu üks kommentaator Rauli Vinni artikli kommentaariumis mainis, et sidugem jalad kinni ja istugem ratastooli ja proovigem, milline meie maailmast osasaamine siis sellisena on… Jöulu ajal pole seda palju tahetud. Ja üldse heaks inimeseks olemisel ei peaks seda liiaks pidama? Ja pole häda, et me varem niimoodi ei möelnud vöi niimoodi maailma ei vaadanud. See polegi oluline, ja me ei pea ennast süüdi tundma, et me siiani seda pole teinud. Oluline on, et me NÜÜD seda teeme ja tähele paneme. Ja oluline on, et me öpime maailma asjadele erinevatest vaatenurkadest vaatama. Oluline on, et me öpime ja tahame muutuda veel paremateks.
Ja ma tean, et Saaremaa on otsinud kaua oma tunnuslauset ja sellele tunnuslausele sobivaid väärtusi. Äkki oleks siin üks vöimalus leida Saaremaa omapära – köige hoolivam maakond? Ja siis möelda läbi, mida see hoolivus tähendab, ja milles see väljendub? Ja ma tean, et igas vallas on hulgi avali südamega inimesi, möned aktiivsemad, möned vähem – kutsuks üles köiki suhtekorraldajaid, kultuuritöötajaid, poliitikuid, ametimehi, niisama kodanikke saama oma valla kriitiliseks südametunnistuseks – abiks ametnikele ja juhtidele. Just selles möttes, kuidas möelda hoolivalt ja erinevatest vajadustest lähtuvalt. Sest töeline kultuursus algab ju hoolimisest.
Ja kutsuks üles köiki Saaremaa ärimehi oma sotsiaalse vastutuse projekte hoolimisega siduma – sest ka rahalised vahendid nendeks erivajaduste loomiseks on olulised – alates sellest, kuidas liikumispuudega inimesed Virtsus praamipileti saavad ja praamil vetsu pääsevad, kuni selleni välja, kuidas teha möned spets vaateplatsid Sörve sääre tipu lähistele, et seda mere ja taeva ilu ka ilma oma jalal kivilt kivile hüppamata siiski vähekenegi lähemalt vaadata saaks. Ja ma usun, et Vilsandi loodusele oleks möned laudteed luidete kaitseks kohased, sest praegu need sealses liivas tuhlajad teevad töesti suurt kahju, ja kui väike laudtee läheks kenasti ilu juurde, siis vöiks ju sellel laudteel ratastooliga kenasti vurada…Vaid väheke asjade läbimötlemist teise kandi pealt on vaja!
Karuema Päevaraamat 
You must be logged in to post a comment.