Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Täna  oli ilulöikuste päev. Nädala pärast on meie öuel teater – Lümanda ja Taritu kultuuritemplite näitemängijad toovad vabaöhuetendusena meie öuele August Mälgu näitemängu Tson Lembri ja selleks puhuks peab ju köik kena olema, et ikka külalisi väärikalt vastu vötta.

Niisiis jah, puude maale viidi tagasi oksi ja pöösaid ja pisemaid puid ja vösa. Mitte et seda meil nüüd siin öue peal liiga palju oleks, aga Karuisa on selline perfektsionist, et vaated peavad olema head ja puud-pöösad hoolitsetud. Ja eks ta nii ole ka kenam igat pidi.

Ja täna siis löpuks, pärast mitmeaastast arutelu, läks puude maale tagasi ka vana poopuu kollase kuudi ees. See puu oli juba ammu peaaegu et surnud. Vähemalt enamus tema oksi näitas seda. Ja meie öue rähnipoiss oli sinna juba hulganisti omi auke puurinud ja maiustas seal sageli ja hoolega. Täna aga tegime talle meelepaha ja usun, et homme hommikul, kui ta oma puu kadumise avastab, on ta päris pahane.

Puu mahavötmisel aga selgus, et vaatamata ködunenud ülemisele otsale, oli puu alumine tüveosa veel päris tugev. Seepärast jätsime kännu väheke körgemaks, et saaks sinna kas lillepoti vöi midagi muud ilusat peale panna ja sedasi vöiks ju vana ja väärikas puu edasi olla, uues rollis ja meie öuele ilu toojana…