Archive for the ‘keel ja kõne’ Category

Natuke reisijuttu, et kuidas hakkama saada kui asjadest ja olukordadest väga ei tea

Pealkiri on natuke liialdav muidugi, ikka saab hakkama. Miks ei peaks. Aga näiteks Andaluusiasse kohale jõudes, ilma erilise ettevalmistuseta, võid üsna napakasse olukorda sattuda. Kõigepealt elementaarsest. Lähed sellise suure rahva juurde külla, oleks kena keelt osata. Mitte poriseda, et on ikka enesekesksed need hispaanlased, prantslased, itaallased. Suurel rahval on see eelis, et ta saab oma keelega natuke rohkem maailmas hakkama kui alla miljoni inimesega eesti rahvas. Nii lihtsalt on. Ja kuigi see täiesti totaalselt hispaaniakeelne inimene su vestluspartnerina üritab kõigest väest ennast sulle arusaadavaks teha ja üritab ka sinust aru saada, siis ühel hetkel hakkab piinlik, et kuidas ma nii lugupidamatu võisin olla ja isegi korralikku sõnastikku kaasa ei võtnud. Aga leidsin lahenduse, telefonis on ju internet ja google translate on päris asjalik, vähemalt eesti keelest hispaania keelde keeramast ja vastupidi. Ja vestluspartnerigi silm läheb särama, kui sa pusid oma kange keelega seda ilusat hispaaniakeelset lauset kokku veerida. Nunnumeeter põhjas igal juhul, ja võõristussillad kaovad.

 

sõnaraamat

 

Teine kogemus, mis täna kirjutamist tahtis, on võib olla paljude jaoks juba teada asi, aga minu jaoks midagi, mida olen küll kuulnud, kuid millest olen siiani pääsenud. See on etteostetud muuseumipiletite teema. Nimelt, kolmapäev on mul plaanitud Malaga päevaks. Sõidan nagunii teisipäeva õhtul sinna linna, pikk sõit suhteliselt, tuleb siis ikka kauemaks proovida jääda (kauemaks ei saa, sest Pontu, mu Andaluusia koer ju ootab mind). Nii otsustasingi ühe päeva niisuguse ilusa ja kultuurilise teha, Malagat nautida. Vahelduseks siin mägede ja oliivisalude vahel toimetamistele. Öömaja sain keset suurt turismihooaega üllatavalt soodsa, kesklinnas 24 euri öö. Pole paha, ütleks. Otsustasin siis ka oma huviobjektidega tutvuda, et olla natuke teadlikum turist – plaan on minna Picasso muuseumi ja Malaga katedraali.  (Picasso muuseumis olen kunagi ka USA-s käinud, aga täna lugesin, ei mäletanud seda tollasest, et Picasso ei ole ise kunagi USAs käinudki, aga see selleks). Ja mis ma sealt siis leidsin, soovitatakse piletid ette ära osta, et ei peaks kohapeal piletijärjekorras vaevlema. Tean tean, see pole miskit uut, aga ma tõesti pole nii tipp turismihooajal kuskil piletisabas vaevelnud ja tegelikult ma ei kujuta ette ka, et kas seal siis tegelikult on hullumaja selles piletisabas või ei ole. Eks seda saab näha ja kirjutada siis peale Malaga päeva. Picasso piletite ostmine läks suhteliselt lihtsalt, ainult selle lõppversiooni mobiilirakenduse avamine jäi minu jaoks müsteeriumiks, saatsin pileti omale meilile ja ju kuidagi ikka sisse saab. Probleem aga tekkis katedraali piletitega. Natuke muidugi ka keeleprobleem. Esiteks, ainult hispaaniakeelne veeb, teiseks nõutakse mingit pif/cif asja – no selle hammustasin ka läbi, ja makset esimese raksuga ei saanudki teha. Pärast lõuna pausi otsustasin uuesti proovida, ei raatsinud alla anda, ja vualaa! toimis seekord. Mõtlesin et miks nad seda pif/cif asja tahvad, see on tegelikult mingi isikukood vmt. Äkki on turvalisuse pärast? Ja äkki on turvalisuse asi ka see piletite ette müümine, sest see on ju koos isikustamisega – iga pileti omanik on keegi, kelle panga konto ja nimi ja muud asjad peavad kuskil identsetena kokku saama. Vat ei tea. Aga nüüd on kõik ettevalmistused tehtud. Ainult seda ei ole veel otsustanud, et kuidas oma eksistents sel kuumal päeval kindlustada. Katedraali pääsemise aeg on mul kell 15. Picasso juurde vantsin hostelist juba enne kümmet, see on veel täitsa talutav. Ja Picasso juurest katedraali on ka suht lühike maa minna. Kaabu ikka pähe, arvan, päiksekaitsekreemi peab seekord vist väheke vastutustundlikumalt suhtuma, vähemalt nina peale panema, sest sealt on üks kiht nahka juba koorunud. Ja üks tore asi veel, rattad, mis mind siia sinna viivad, saan jätta hosteli alla garaazhi terveks ööpäevaks, pisikese tasu eest, aga igal juhul on see mõistlik, sest auto on seal jahedas ja pole vaja linnavahel parkimisega jaurata. Ja muidu ka rahulikum ringi hõljuda ja selle asemel, et liikluses vaevelda, ehk hoopis tõsise turistina pilte klõpsutada 🙂

#andaluusia #hispaania #malaga #reisivkaruema

Vahelduseks väike keelekas

Heh, täna sai natuke soome ja eesti keele teemal jälle muljeid vahetatud. Köik hakkas peale sellest, et ütlesin Pauliinale eesti keeles: “Ma kinkisin Laurale muhu tikandiga telefonikoti!”. Selle peale Pauliina naerma, et ha ha ha. See söna “kinkima” on teil nii naljakas. Et soomlasele see kinkimine on selline erootiline alakeha edasi-tagasi jönksutamine, rütmiliselt sedasi…. Noh ega eestlasedki muigamata jäta kui soomlased “lahja”st könelevad (kink soome keeles…)

Oh jummal küll. Mida sügavamale soome keelde ja soome kultuuri kaevud, seda enam tuleb köiksugu rövedaid asju esile. Varsti ei saa enam miskit eesti keeles soomlaste kuuldes öelda, köigel on selline spetsiifiline, “Tyrät rytkymä” alatoon.

Vastikud asjad

Igal inimesel on omad kiiksud. Mõni ei armasta vett ja teine pekiliha. Kolmandale käib vastu suitsuhais jne.
Minu kõige suurem kiiks viimasel ajal on inimesed, kes mind hirmsasti kiitma kipuvad. No nuta või naera, mitte kuidagi kohe ei oska reageerida. “No küll sa oled ikka tubli …” jne. No mida sa kostad või kuhu sa pistad sellise jutu. Võib olla mõnele meeldib selline imal juramine, aga minuga on see probleem, et tänu oma ametile olen ma pidanud selgeks õppima mõned tekstianalüüsi meetodid ja seetõttu – iga tekst, mida kuulen, näen, loen või mida iganes, on minu jaoks tööalane analüüsi objekt. Ja kuna ameti tõttu olen harjunud tekstist erinevaid diskursusi ja metatekste välja noppima, siis sama rada lähevad ka need kiidulaulud – analüüsi alla (nii nagu juuksurid vaatavad alati juukseid ja maniküürijad käsi, jne – juhtum samast klassist). Ja nii kurb kui see ka pole – 99% nendest kiidutraktaatidest on võltsid. Nendes kiidukõnedes, mida ma viimasel ajal kahjuks väga sageli pean kuulama, ei ole tavaliselt sees seda tegelikku mõtet, mis seal võiks olla, sisuline sõnum ja siiras südamest tulev soov on sealt puudu, mis väljaütlemisel meeled ehk ka ilusaks ja rõõmustavaks võiks teha…Paraku aga on asjad nii, et tähendused sõnade taga, ümber ja vahel puuduvad, või on võltsid ja variserlikud…Jah…Kahjuks. Ja ma ei saa aru, milleks inimestel on vaja enda energiat raisata selliste sõnakõlksudega, millega tegelikult mõeldakse hoopis midagi muud kui välja öeldakse. Või ei mõelda üldse mitte midagi.
Ses mõttes mulle meeldivad Kivisildniku tüüpi inimesed (Kivisildnik ise ei meeldi eriti, pole minu stiili tekst, aga põhimõte on aus), kes räägivad asjadet nii nagu on, ja ei ürita meeldida ja meelitada mingi jumal teab mis tagamõtte pärast…
Ja selle napaka kiiksu pärast ei saa ma ka enam uudiseid rahulikult lugeda – kogu aeg keerleb peas, et mida siis nüüd tegelikult selle või teise sõnumiga öelda tahetakse, ja mis selle väljaütlemise taga tegelikult on… Samas on see kiiks aga ka värskendav – ei ole mingeid illusioone, et maailm ja inimesed ongi nii ilusad, kui nad end välja lasevad paista, ja teisalt topelt rõõmu teevad tõeliselt ausad ja siirad leiud meie avaliku ruumi sõnumite virr-varrist ja personaalselt mulle öeldud asjadest ka…

Tyrät rytkymä ja teised toredad tegemised….

Eile õhtusöögil oli meil traditsiooniline eesti ja soome keele ja kultuuri süvendav kursus ka. koos muusika ja sõnavaralise enesetäiendusega. nüüd mu soome kolleegid-sõbrad teavad, et eestis ei maksma öelda sõna tyra, näiteks. ja seoses soome endise välisministri seksiskandaaliga, arutasime siis kõiki neid roppe ja siivutuid sõnu mõlemas keeles…noh meil on selle seltskonnaga nii, et ühest sõnast on võimalik sügav sisuline arutelu aretada väga lihtsalt. lihtsalt, piisabki ühest sõnast, et õhtu otsa arutlusainet oleks…noh seekord oli see sõna “tyra”. sest enne Laura õhtusöögipidu viskas Päivi õhku lause että pandan tyrät rytkumä siis perjantaina…oli vist nii see kirjaviis?
ja siis tõdeti, et kyllä need pahad sõnad hakkavad palju parmini pähe kinni…et vat normaalselt õpid keelt aastaid, ja ikka unustad, et mida ja kuidas öelda…aga vot kui miskit sellist siivutut on, siis kõpsti, kohe kõik meeles, ja rohkem ka veel…

edit: väljendit “tyrät rytkymä” kasutavad soomlased juhul, kui mingi pidu on tulemas ja saab lõbutseda, ja soome keeles selle rumalat ega ebasündsat tähendust ei ole. otsetõlkes, et paneme põrnad rappuma vmt siseelundite raputamist peetakse siin silmas. ja kultuurilises tähenduses pidutsemist, lõbutsemist. vat sedasi siis…

Minu tagasihoidlik panus Soome keele arengusse ja vastupidi

Täna Pauliinaga koos Jyväskylä Raudteejaama India restoranis lõunat õgides (lõuna ajal on seal söökla hinnad) pakkusin välja, et Pauliina on SYÖMARI…

Paula hakkas selle peale kiljuma (nagu see Suvi Big Brotheris tavaliselt teeb), et oi Kaja, sa suudad juba soome keeles sõnu välja mõelda…Et grammatiliselt ja loogiliselt jummala õige värk – juomari (joodik) ja siis SYÖMARI ( söödik)…

Noh keeleinimestel on mudugi tõenäoliselt miski oma seisukoht, kuid mul oli natuke hää meel ka, mis sest, et see avastus tõenäoliselt iseenesest miskit väärt pole. Selline lapselikult hää meel, et olen oma keelearendamises järgmise sammukese astunud – suudan miskit ise aretada ja see kukub asjakohaselt välja…

Järgmine nädal hakkame etteütlusi tegema, et minu soome keele kirjutamisoskust arendada.

Ausalt öeldes olen jube õnnelik, et mul on selline kolleeg nagu Pauliina, ja oli kolleeg Sari. Kui ma siia kolm aastat tagasi tulin, ei osand isegi tere soome keeli öelda. Nüüd saan juba erialase loenguga ka hakkama, kui väga peab, aga seminarid on soome keeles köki möki ära teha… Ja oskused on tulnud vaid kolleegidega suhtlemise kaudu – nad viitsivad mulle seletada ja mind parandada ja üldse…

Hakakem kepperiteks ja keppimise saaga saab jätkuda…

UUS: 23:56 Kuna lugejad on olnud originaalsed ja loomingulised, siis on tulnud uusi variante selle mõnusa sportliku harrastusega tegeleja nimetamiseks. Tuleb teha lisahääletus.

Minu hää kolleeg Tartu Ülikoolis, Epp, saanud inspiratstiooni minu sportlikust kirjutisest siin blogis, leiutas uue sõna kepikõndijate kohta: KEPPER

See leiutamise protsess toimus msn-is ja nägi välja selline:

Epp says:
muide, ma leiutasin uudissõna kepikõndija jaoks
karuema says:
nuh?
Epp says:
KEPPER
karuema says:
oi kui lahe
Epp says:
kas pole kena?
Epp says:
onju
karuema says:
panen selle blogisse?
karuema says:
TOHIB?
karuema says:
viitega sinule
Epp says:
jah, ma ei patenteeri ära
karuema says:
ei ma viitan sulle
Epp says:
lahe
karuema says:
kohe teen ära


On ju lihtne olla geniaalne. Lihtsuses on ilu, ja elegantsi. Nagu selles sõnaski.
Tnx, Epp. Sa oled vahva.
Hakakem kõik keppriteks ja me püsime kaua noored…Hakakem kõik kepperiteks ja tervis tuleb mühinal… jne edasi. Vat kui head tervislikku eluviisi propageerivad pealkirjad kohe tulevad.

——————————-
15 minutit hiljem Kaja Ja Epp msn-is:

karuema says:
kle ma nyyd lähen keperdan
karuema says:
vihm jäi järgi
Epp says:
huu, sul ka uus sõna!
Epp says:
kepper keperdas
karuema says:
sinust inspiratsiooni saanuna…
Epp says:
äge ju!
Epp says:
Kõik kepperid keperdama!
Epp says:
mmm
Epp says:
kepperlus

Lugu sellest, kuidas sõbrad sommid Saaremaal palle sõid


Sõna “pall” ei ole viisakas Soomemaal kasutada – see oli minu professori esimene õpetus, kui Soome õpetama tulin…Tähendab midagi meeste suguelundiga seoses…

Sel suvel suutsin Saaremaal oma Soome sõpru shokeerida sellega, et meie hää peretuttav Hilja Kuressaarest tuli meile külla Vähikule ja tegi külakostiks pallisid – Saaremaal on need rahvustoiduks – sellised jahukäkid, kuhu rasvast liha sisse praetud, umbes nagu klimbid, aga suuremad ja puljongi sees valmis keedetud (vaata pilti ka).

Tegelt tahtsin palle juba ammu teha, nostalgiast. Sest kui mu isa veel elas, siis tegi ta seda sööki üsna sageli ja see meenutab mulle siiani mu päikselist lapsepõlve…

Hilja tehtud pallid olid ka viimase peal maitsvad, sõime kõik ja mõmisesime mõnust. Sõbrad sommid – Pauliina ja Pikkuprinssessa sõid ka ja mõnulesid mõnust (pildil). Neile aga oli see topelt naljakas, sest kes on igines Soomes meeste suguelundeid söönud…

Nii et kummaline see erinevate kultuuride värk…

(Ja vat sellised mõtted tulevad, kui jätad haiguse tõttu rehtori pakutud tasuta söögi söömata)