Archive for the ‘loomad’ Category

Kui draakonipuud õitsevad

draakonipuu.JPGhommik.JPG

siis hakkab peale jahihooaeg. Päike vaevalt end paotama hakanud, hakkab ümbruskonnast kostma pauke, jahipüssi omi, arvan. Jaht jänkudele on alanud. Siiani kalpsasid nad mõnusasti oliivipuude vahel, muretult, ütleks. Ka meie Pontu ei suutnud neid tabada, sest looduses on sedasi, et elu eest pagejad on kiired. Muidugi on ka saagi järel kihutajad nobedad, ja meiegi Pontu käpad kaabivad tuld kui jänest näeb. Aga siiski, kodus täissöödetud kutsa ei jõua elu eest pagevale jänkule järele. Aga no väike trenn koos jänestega on ka kena.

Hommikud on ka ilusad, kui päike hakkab taevasse tulema, et keskpäevaks maa tulikuumaks kütta ja inimesed katusealustesse peletada. Aga hakkab siingi sügise poole veerema. Vaatasin järgmise kahe nädala ilmaprognoosi, mu ärasõidu päeval lubati üle hulga aja isegi natuke vihma, ja kraadiklaasi pügalaid üle pluss 35 ka ei prognoosita. Vaikselt rahuneb loodus. Loodan et inimesedki. Rahustuseks võiks ka romantilist päikesetõusu kallitega koos vaatama minna. Need on ilusad igal maal.

Meie ahmipoiss sai hukka

Möni nädal tagasi kirjutasin pönevast seigast meie Vähiku öue peal – lapsed nägid väidetavalt ahmi aia taga ringi kalpsamas ja metsatukas krabistamas. Siis kahtlesime, et kas ikka oli ahm, sedavörd haruldane elukas Saaremaa jaoks. Rääkisime ka looduse asjatundjatega ja töepoolest, kahtlus jäi öhku…

Nüüd aga on selge, et see oli ikkagi ahm, sest önnetul kombel oli ta Sörves auto alla jäänud. Sai siis nüüd vanakese pildile, aga kurb, et enam mitte elusalt. Delfisse sai üles ka nii jutt kui pilt loomakese hukkumisest. Palju vahvam oleks ikka teda elusast peast olnud promoda. Sörve on meie juurest ju vaid paarkümmend km, mis jooksmist armastavale ahmipoisile on kökimöki vahemaa:)

Selline tunne on, nagu oma koduloom oleks hukkunud. Nii kahju…

P.S Nii kurb on kohe, et mötlesin, et panen siia ka hukkunud ahmipoisi pildi üles, ehk Delfi ja pildi klöpsaja ei pahanda… Ikkagi meie öue ahmipoiss – käis meil tiigis joomas ja metsas müdistamas ja ehk möned Vatsliku kanadki pani pintslisse, sest müstiliselt need ju kadusid…

P.S 16.08.2010:

Söber looduskaitse spetsialist Viidumäelt saatis täna kirja: /—/ jah see õnnetu auto alla jäänud noor kährik annab paljudele asjatundlikele ja -tundmatutele võimaluse ennast avaldada.
Kindlasti ei olnud Vähikul nähtu kährik, ta selleks lihtsalt liialt väike. kes, seda ei tea välja aga öelda.
Jaksu, /—)
Tõnu

Kokkuvöttes, meie oletatav ahm on ehk ikkagi elus. loodame parimat!

Karujaht! või siis ka mitte?

Paar päeva tagasi läks meie suvekodu õue peale järsku ärevaks – Uku sõber Janno oli just külla tulnud ja nii me siis neljakesi (Uku, Janno, Päf ja Emme) mõnusat suveõhtut nautisime, kui äkki keegi hüüatas: “Karu!”

Teised muidugi kohe, et mis ja kus ja kes… Jah, tõesti karu moodi loom kalpsas õunapuude aia tagant heinamaad mööda metsa poole. “Ei või olla tõsi!” olid kõik korraga elevil. Seltskonna noorem osa jooksis koheselt kribinal arvatavale karule järele. Aga loomulikult oli loom lastest kiirem. Kuid siiski õnnestus Jannol võsas veel vilksamisi elukat näha, nii mõne meetri kauguselt, ning sellega fikseeriti suur karvane saba ja kõrvad.

Naabri tiigi ääres olid ka värsked jäljed, kuid mitte väga selged, kuid siiski sellised natuke karukäpa moodi.

Edasi kulges õhtu arutlusega, et keda siis nähti – karu teooriale käib vastu pikk ja karvane saba. Mäger, kährik ja rebane langesid kandidaatide hulgast välja vale värvi, suuruse ja jooksmismaneeri tõttu – kõik kolm karu tagaajajat on keskmisest paremad loodusetundjad, sestap oli ka välistamine lihtsam. Pärast mõningast arutelu jäi võimalus, et tegemist on ahmiga. Teisalt aga oli see variant kõige ebatõenäolisem, kuna Saaremaal teoreetiliselt ei peaks ahmi olema. Karu esinemine oleks ehk isegi reaalsem, et kuskilt Lätist või sealtkandist suure külma ja näljaga üle jää…

Otsustati järgmisel päeval Viidumäe looduskaitsekeskusega kontakti võtta ja nähtust igal juhul informeerida.

Järgmisel päeval tuligi Tõnu Viidumäelt asja uurima. Koos käidi võsas ja vaadati jälgi ja otsiti ka karvatuusti põõsastest, et oleks mingitki faktitõestust. Kahjuks siiski muud ei leidnud, kui need hägused jäljed naabrimehe tiigi kaldal. Tõnu oli samuti kahtlev ahmi osas – et teoreetiliselt nagu võimatu, kuid samas arvestades ahmi loomust – suur hulkuja ja sadu kilomeetreid läbijooksev kaval ja hästi varjuv elukas, siis ei ole ka päris võimatu tema sattumine Saaremaale. Seda enam, et aastaid tagasi on veel korra tulnud teade oletatavast ahmi nägemisest Saaremaal. Tõnu arvates karu oleks reaalsem, kuid karu vastu kõneleb pikk ja karvane saba.

Jah, looduses on palju müstilist ja jäi pooleli ka meie huvitav arutlus, sest midagi kindlat väita ei saa. Samas huvitav oli ja põnev ka. See on meil siin suvekodus juba vana reegel, et silmad-kõrvad tuleb lahti hoida, sest kunagi et tea, mis põnevat kuskilt põõsa tagant välja ilmub. Ja igaks juhuks võiks kaamera ka kogu aeg kaelas olla – jaanipäeva aegu mul sellepärast suur kotkas jäigi pildistamata, et läksin naaberkülasse murutraktorit tagasi viima ilma fotikata, kuid kotkas, va tegelane, oli end Kipi küla kadaka otsa istuma sättinud, ja mina oma põristajaga teda kohe üldse ei häirinud…

Foto on Wikipediast

Konnade kokku korjamise päev

Saaremaa suved on ses möttes igavad, et ega muust nagu eriti polegi kirjutada, kui küllatulnutest ja loomadest. Kusjuures need viimased siiski pakuvad mingit uut, vanad söbrad aga on nii nagu nad on – köik on sama ainult päev on uus.

Täna oli meil konnade kokkukorjamise päev, sest homme hakkame muru niitma. See oli pea kümme aastat tagasi, kui avastasime, et meie krundil elab üks üüratu suur konn. Kuna keegi varem sellist elukat polnud näinud, siis oli meie esimene arvamus, et köre. Väheke uuringuid internetis siiski meie öhina kummutas – on vist ikka üsna tavaline kärnkonnavolask.

Tookord oli muidugoi ehmatus suur, kui va volksam oli end tiigist maja juurde vedanud sedasi plätsaki, plätsaki plätsaki – sellega ta meie tähelepanu öhtuhämaruses pälviski. Oli selline suur ja peopesa möötu. Ja ise ka veidik ähmis. Sellest ajast alates oleme iga kevad peaaegu et esimese tegevusena lume sulamise järel otsinud, et kas Suur Konn on elus ja et kuidas ta talvitus. Tavaliselt end aida serva alla maa sisse kaevanud. Tänavu aga leidsime ta vanast aiatagusest kaevust koolnud metssea korjuse juurest. Sealt me teda muidugi kätte ei saanud, loodame, et ronis ise ikka välja. Aga paar isendit oli jälle kukkunud ka solgivee äravooliauku (tühja) ja sealt Uku need kaks selli küll väevöimuga välja tassis ja tiiki vedas.

Aga tundub, et populatsioon on juba päris suur, sest tänavu oleme pidevalt hädas pisikeste konnadega, kes igalt poolt muru seest välja hüppavad, ja kuhugi vudivad.  Nende arvukuse pöhjalt vöib oletada, et peagi on meil tiigis oma sada kärnkonna. Oh jah. Igatahes, täna sai öue pealt oma kümmekond neid kokku korjatud ja tiiki veetud, sest homme hakkab murulöikus ja niiduki terad on päris koledad tapariistad…

Piltidel meie konnad Vähikus niisama, ja kevadiselt vallatlemas.

Pimp my bone ja teised lood

Sain täna hommikul töelise hea tuju süsti. Lugesin oma lemmikblogi. Seda peab üks kena valge soome labradorikutsu, kelle nimi on Murupallero. Täna oli ta kirjutanud sellest, kuis isa tema konti tuunis: Pimp my bone

No uskumatult hea lugemine!

Foto: www.murupallero.net

Siilil ravime laktoositalumatust ja emakavähki…

Mulle hirmsasti meeldib soomlaste Häntä pysty! saade (vöi öigemine vanade saadete kordused, mida praegu näidatakse). Seal on nii armas saatejuht – loomatohter Anne, ja igas saates saab keegi hüljatud loom endale kodu, ja siis räägitakse üldse igasugu asju lemmikloomade elust.

Ühes saates oli huvitav juhtum, kus rotil oli krooniline bronhiit ja siis räägiti, kuidas seda ravida, ja siis saade enne seda – kodus lemmikloomana peetud siilil oli laktoositalumatus ja tal oli opereeritud emakavähk. Siis oli koeral eesnäärmeprobleemid, mida raviti hormoonisüstidega, ja siis kits otsis kodu…

Olen sageli möelnud sellele, et kuidas me oma lemmikloomadesse suhtume. Aga nii inimlikult, kui seda Soomes tehakse, ma poleks julgend möeldagi.

Siin näiteks ühel tuttaval perel on lammas lemmikloomaks, Pekka nimi ja see käib perega igal pool kaasas. Istub autos, noh nii nagu tavaliselt koerad istuvad… Viskasime nalja, et Pekka vöiks minna Sokosesse fotosessioonile: Pekka parfüümileti juures, ja Pekka susse valimas, vöi ehk siis Pekka lihaleti ääres…

Ja kujutage ette, kui mu söbrad suvel meile Saaremaale külla tulevad ja Virtsu sadamas praami ootavad, ja siis Pekka vaatab autoaknast välja ja köik need ennast segi joonud suveturistid saavad südamerabanduse, sest neile tundub, et nad näevad viirastusi…

Pildil Pekka.

Koertel allergia ja jänesed vöistlema!

Mida köike inimene televiisori kaudu ikka teada ei saa! See infotulv on lausa hämmastav, kui mitte öelda, et hirmutav. Vaatasin täna jälle mönusat soome loomaarsti saadet – kenasti ja hästi soojalt tehtud ning mönus vaadata! Ja siis sain teada, et kodustele lemmikloom jänestele korraldatakse vöistlusi, hüppamises ja jooksmises. Näeb see välja nii, et jänku on rihma otsas – nagu koer – ja siis omanik jookseb temaga samasuguseid takistusi läbi nagu hobustega vöistlusel on – jänestele vaid väiksemad – algajatele alates paarikümnest sentimeetrist körgusega, kogenenumatele kuni poole meetrised takistused. Vaataisn ja mötlesin – et mida köike inimene enda löbustamiseks välja  ei mötle. Aga siis teatas reportaazhi tegija, et sellisel vöistlusel peab ka jänesel löbus olema, ja et omanik vöib keset vöistlust jänest vahetada, et kui jänku järsku keeldub edasi hüppamast, sest see pole talle enam fun. No tule taevas appi!

Ja siis sain veel teada, et koertelgi esineb allergiaid ja et selle hädaga peab kindlasti arsti juurde pöörduma ja et kassidel vöib olla suhkrutöbi ja neerupöletik. Oh jah, sama hull elu neil kui inimestelgi. Ma ikka mötlesin, et loomakeste elu on ses möttes lihtsam, aga vöta näpust, pole siin maamuna  peal kerge kellegi…

Kas kalad mötlevad ja tunnevad?

Vöi on neil ainult refleksid ja sihitu edasi-tagasi kulgemine akvaariumis (meres/jöes/järves)? Igatahes, mina sain uues koduga koos eelmisel aastal igavesti suure akvaariumi, koos möne kuldkalaga, kes tänaseks minu lihtsast lollusest muidugi kalade maale on rännanud. Kuid. saanud oma öppetunni, olen saanud vähe targemaks kalakasvatuses ja nüüdseks on mulö vastavalt Feng Shui öpetusele kaheksa kuldset ja üks must kuldkala, ning muidugi mu vastapandamatu Kolevants*, kes hoolitseb akvaariumi puhtuse eest.

Ja huvitav huvitav, olen hakanud mötisklema kalade ühiskonna üle selle pöhjal, mida näen. No selge on see, et igasugus söögiga seotud refleksid, sealhulgas matsutamine, on neile omane.

Aga, asjad nagu hierarhia, vägivald, kiusamine? kas need eksisteerivad kalade ühiskonnas? Ja ma julgen väita, et jah. Kevadel mulle tundus, et see väike nügimine mis Muna ja Tibu Masha ja Dasha kallal toimetasid, oli mäng. karistuseks viisin Muna ja Tibu “ulkoruokintaa” – öues olevasse veesilmakesse rahunema. Teoreeyiliselt on öeldud, et löiiga soojas vees muutuvad kuldkalad närviliseks. ja välitiik on töesti, ka suvel, päris jaheda veega. Suvitusi seltsimehed Muna ja Tibu öues igatahes ilusti. Isegi nii, et Tibu tuppa tagasitoomiseks sügisel kulus oma paar tundi, kuni ta sealt kinni sain – nii erguks ja vilkaks ja kavalaks oli teine suvega kasvanud.

Ja öh imet, nii kui akvaariumisse sai, nii hakkas jälle Mashat ja Dashat kiusama.Regulaarselt. Vöi ehk siis mängima? kuid mulle tundub, et siiski väikese vägivallatsemisega on tegemist.

Siis nüüd enne Jöulu ostsin veel kolma kala juurde, et Feng Shui arv täis saaks. Uuteks asukateks said Kolm nn Hiinlast: Täpp, Kommunist ja Muidu Hiinlane. Hiinlased on väheke sarnased oma ihumoelt Munale ja Tibule – sellised päris kala moodi, hästi temperamentsed ja vilkad. Venelased Dasha ja Masha on jälle sellised töntsid krunnidega peapeal ja ka väheke kulgevamad sealjuures.

Ja mida mu vanad silmad pidid nägema – Hiinlased kohanesid väga kenasti ja olid alguses suht söbralikud köikide kaladega. Aga eile – oi oi oi, olid Hiinlased koos Muna ja Tibuga jälle Venelasi kiusama hakanud. Ehmatasin neid natuke ja selleks hetkeks vägivald taandus, kuid mitte kauaks. Olin nöutu. Vöimalus natuke külma vett lisada ei olnud hea, sest akvaariumi veevahetus nöuab väheke aega, ja seda mul hetkel pole. ja mötlesin, et las siis jädivad seal isekeskis. Ja täna panin CDga Bachi mängima. Ja oh jummala ime – kalad keerasid köik oma näod cd mängija suunas ja tardusid akvaariumisse – bachi kuulama. Mida siit järeldadas – Bach möjub rahustavalt ka kaladele? Kas nad töesti kuulevad, tunnetavad, tajuvad?Hämmastav.

* siin ja edaspidi on need veidrad nimed kalade nimed, mis pandud vastavalt nened väljanägemisele – kuigi on kuldkalad, on nad köik väheke erinevad.

Pildil: minu lolluse tagajärjel hukkunud Mr.N. Aga samast sordist kui mu uued kalad, venelased Dasha ja Masha.

Koerale jöulukingiks rinnahoidja?

Aga loomulikult! Nii juhtus ühtede mu söprade söprade koeraga. Kuna kutsu ise ka aktiivne blogija on, siis saate seda lugu lugeda SIIT.
Mis sa teed, kui rinnahoidjate närimine nii meelepärane tegevus on… Siis ikka ju peab Jöulvana möned närimiseks tooma, muidu peab neid kogu aeg kellegi naisterahva tagant pätsama… Jummalast loogiline ju.
Ja kui te juba Murupallero blogis olete, siis lugege teisi jutte ka ja vaadate pilte. Üks igavesti lahe labradorikutsu on!