Archive for the ‘akadeemiline’ Category

Kakssada kolm +

Täna hakkas peale loengukursus Kommunikatsioon ja ühiskond. Üleülikooliline. Mõeldud mõtlevatele inimesetele, kes meie koolist välja minnes võiksid ka kommunikatsiivselt kompetentsemad olla, sest mis seal salata, eestlane on kehv kommunikeerija (soomlane veel kasinam, muidugi, kui see kedagi lohutab…).

mul on hea meel, et huvilisi on naa palju (203+), sest tunnen, et siin saab juba natuke ka maailma targemaks ja ilusamaks muuta. saab noortele inimestele anda seda tarkust ja teadmist, mis mul elu jooksul igasugu raamatute ja muu pahna läbinärimisel on tekkinud. Andmise rõõm võib tõesti väga kaunis olla. Ja rikastav, ka andjale.

Muidugi natuke murelikuks tegi mind see suur osalejate arv, aga kui ajaloos tagasi vaadata, siis Tartu Ülikoolis omal ajal olid mu suhtekorralduse ajaloo loengud umbes samas massosalemise kaalus ja sai nagu hakkama küll. vahepeal Soomes on muidugi mugavus nahavahele pugenud, sest ega seal eriti üle kahekümne lapse korraga klassi lastud – et muidu on õpetajal väga raske. eesti kontekstis muidugi muigamise koht…

Aga täna kohatud klassitäis oli vahva, eriti südantsoojendav oli see, et peale loengut jäid tudengid veel rääkima ja arutama, ja mulle väga väga meeldis see, et nad mõtlesid, ja omasid oma arvamust ning polnudki kõiges minuga ühte meelt. See on kaunis, kui inimene mõtleb ja analüüsib ja kui ta ka oma mõtteid raatsib välja öelda ning argumenteerida. Ilus, ilus.

Mul on tunne, et selle seltskonnaga, mis sest et neid on hulgi, võib väga vahva sügis kaks periood koos välja tulla.

Ootan juba kannatamatult järgmist neljapäeva, et siis saame rääkida veelgi intrigeerivamatel teemadel: mõjutamisest, propagandast, tähenduste konstrueerimisest…

Seniks aga blogime, jälgime uudiseid, mõtiskleme, analüüsime, ja tunneme rõõmu sellest, et meile on antud need päevad täis vahvaid tegevusi 🙂

“Pervoje, vtaroje i kompot”

…need kes teavad, saavad aru; kes ei mõika, jätku pealkiri vahele ja lugegu edasi ilma selleta…

Hommik Moskvas algas traditsiooniliselt. Trammiga oli vaja saada ülikooli. Juhtus olema tipptund ja parajasti sinna suunda, kuhu ka minul ja mu tragil saatjal oli vaja jõuda. Pärast väikest külmetamist peatuses selgus, et trammid just sinna suunda ei sõida. Rahva seas peatuses aga levis kuulujutt, et kusagil on suur avarii ja tramme ei olegi lähiajal tulemas.

Kohalikud lahendasid asja praktiliselt: kõik see mass, mis Baumani metroojaama juures oleks pidanud trammidega laiali veetama, ja seda oli tipptunnil palju, mahutas end sujuvalt lups ja sops kiirelt ettevuravatesse kollastesse mikrobussidesse. No on sellised umbes 9 inimest või paar tükki rohkem mahutavad mikrobussid Venemaal veel väga ajakohased liiklusvahendid. Igasse bussi täna hommikul mahutus püsti, pikali, käpuli, üksteise otsa ja taha ja vahele no umbes 30+ inimest per mikrobuss. Mulle meenutas see kangesti seda uudist, mis paar päeva tagasi lehtedes oli, kuidas Hiinas koolilapsi vedanud buss õnnetusse sattus ja sealsed 60+ last kannatada said. Ja ma muidugi ei olnud valmis sel kaunil kolmapäeva hommikul Moskvas mikrobussi trügima – tundsin end trügimiskunstis tõsise diletandina, ning veel vähem tahtsin ma käpakil asendis selle bussiga sõita. Minu näost suhtumist selgelt välja lugenud saatjanna otsustas takso tellida. Aga see ka ei õnnestunud, sest taksodel pidada olema pahandusi miilitsaga (vabandust, Venemaal on nüüd ka politsei asja nimi).

Tegin ettepaneku jalgismatkaks, millega mu kaaslane kohe nõus oli. Tegelikult 4 trammipeatust oli vaid minna. MIna kepiga kuid suht kobe lombakas pärast mõningast kaalukaotust ja mu kaaslanna tikk-kontsadel pisike venelanna. Tip, tip, tap asusime mööda auklikku ja konarlikku teed ülikooli poole teele. Venelanna muidugi ka külmetas kõvasti, sest minu käimistempo oli ikka aeglane. Ma ei saa küll hästi aru sellest, kuidas need moekad venelannad oma kontsadel nii kiiresti edasi suudavad liikuda – tõenäoliselt on neil kõva trenn seljataga ja ilu ning moekuse nimel ollakse kõigeks valmis.

Tatsuda oli mõnus (mina tatsusin, tema tippis). Pool tundi nelja trammipeatuse vahe võtmiseks oli hea tulemus minu jaoks, veelgi parem oli aga see, et me hilinesime vaid 15 minutit, mida stiilselt võiks akadeemiliseks veerandiks pidada. Muidugi konverents ei hakanud ilma minuta peale, sest kui sind on ikka presiidiumi liigitatud, siis peab kõik muu maailms sinu järel lihtsalt ootama. Selline on Venemaa komme tänagi veel. Nii et presiidiumid ruulivad! Ja kõrged Eesti külalised samuti (Savisaar olla ka Moskva akadeemilistes sfäärides liikvel – ausalt mina teda näind ei ole ja õnneks ta selles ülikoolis ei kõnele, kus mina juhtumisi olin. Kes seda häbi jõuaks välja kannatada…)

Konverents ise väärib muidugi eraldi analüüsi ja ehk kunagi seda ka teen, kui olen asja üle järele mõelnud. Kuid sellest, mida seal ülikoolis kohtasin, on pajatada üht ja teist.

Esimene katsumus jalgsimatka järel oli ülikooli sisse pääsemine. Kaks mundris valvurit pluss administraator (kuri mees) kaitsesid kiivalt sissepääsu, lisaks neid toetamas raudne tõkkepuu. Pärast hoolikat isiku tuvastamist pääsesin sisse ja isegi lifti juurde juhatati. Lifti kõrval oli silt, et seda võivad vaid õppejõud ja ülikooli töötajad kasutada. Õnneks ma kvalifitseerusin ning pääsesin üsna lobedalt 7ndale konverentsi korrusele. Slava bogu (tänu jumalale, vene k), et ma enam tudeng ei ole, kes see oleks jaksand hommuku veel trepist 7ndale korrusele ronida?

Seal kõrgel ülikooli koridorides oli ka huvitav. Enne kui konverentsima sai hakata, suutis mind shokeerida koridor üles pandud näitus Stalinist. Mis siis sisaldas rohkeset pilte isakesest ja tsitaate teistelt tähtsatelt inimestelt, kes kunagi Stalinit kiitnud on – no näiteks Churchill jne… Kahes seinas Stalin üles rivistatud ja keskel karikate kohal Putini surmtõsine ja isegi ütleks kuri pilk. Oh jah… Nii räiget ideoloogilist propagandat pole juba ammu kohanud. Kõik uus on hästi meelde tuletatud vana, uues soustis ja ja uues interpretatsioonis. Kas tõesti ajalugu hakkab korduma? Kas tegelikult ongi nii, et Stalini vaim hõljub taas nüüd siis moodsa Venemaa kohal?

Kohvipausi ajal jagas kuri kitliga tädi kõigile teed ja pirukaid. Aga pirukad olid head, pole nuriseda. WC kasutamisel oli ka järjekord ning paber peab Venemaal alati igaks juhuks endal taskus olema, sest kunagi ei või teada, mis olukord sind vetsu kabiinis võid oodata.

Lõunat aga anti talongide eest. Nagu vanal heal Savisaare ja enne seda ajal. Peen värk oli muidugi see, et õppejõududel oli oma pisike kahveterija (kohvik, vene k.), kuhu tudengeid sisse ei lastud. Privileegid õppejõududele selleski tähtsas asjas. Muideks kevadel Peterburis oli õppejõududel ka oma wc, aga Moskvas nii pidulikuks asja polnud aetud. Kui ma siis seda õppejõudude söökla asja kohalikele kommenteerisin, ja rääkisin, et meie ülikoolis isegi rektor sööb tudengitega samas kohvikus ja sama suppi, mis nooredki, siis ei osatud selle peale muud kosta, et küsiti, kui suur meie ülikool on… No ma siis ütlesin kui suur, mille peale ei osatud kohe midagi enam kosta… Lõunaroog oli aga klassikaline “pervoje, vtoroje i kompot” (esiemene, teine ja kompott vene k.). Ja nii oligi. Nostalgia missugune. Vtoroje oli veel keedetud tatraga ja haises kõvasti posla masla järele…

Õhtul koju(hotelli) tatsudes põikasin tee peale ette juhtuvatesse poodidese sisse. Kuna elan rajoonis, mis ilmselgelt turismipiirkonnaks ei klassifitseeru, siis oli päris põnev vaadata, mida tavalisele moskvalasele siis ostmiseks pakutakse. Hiinas toodetud kunstnahast saapaid, millest enamus on UGG-si haledad koopiad ja päris nahast kasukaid (Venemaa oma todoang). Viimased olid küll shikid, spetsiaalselt töödeldud lambanahast ja ropult ilusad ja soojad. Hinna alandus kuni novembri lõpuni 30% kõigile toodetele. Ja valik oli tõesti suur ja soliidne. Hind 25000-40000 rubla vahemikus, olenevalt siis kauba kvaliteedist. Ausalt öelda, naiselik mina ja suur külmavares minus tahtsid võitu saada ja oleks endale vist ühe sellise eluaegse kasuka ostnudki, kui oleks see summa raha kaasas olnud. Õnneks ilma rahata osta ei saa, isegi head kaupa mitte. Ja polegi võib olla vaja. Eks elab sellegi külma talve odavamalt läbi. Kuigi asjatundjate arvates 800 eurot päris nahast kasuka eest polegi väga palju… Nojah, seekord siis sedasi vesise suuga ja natuke kurvalt see päev õhtusse jõudis. Muidugi ilus oli see, et ühest kohvikust õnnestus mul kausitäis pelmeene välja kaubelda (mida menüüs polnud) ja sellest lohutust saanud, kobin nüüd põhku, et homme Eesti suhtekorralduse lippu taas kõrgel hoida. Homme on mu ettekande pealkiri “PR Euroopas”. Täna rääkisin muideks PR trendidest uuel milleeniumil. Kuulati huviga ja oldi väga positiivsed. Loodan, et läheb hästi hommegi…

Peaaegu et oleks saanud streikida

No vahel lähevad asjad ikka huvitavaks. Eile öhtul tuli töötajate maililisti teade, et 18. märts tuleb ülikooli töötajate streik – uued kokkulepped töö ja haiguse ja muudes asjades ülikooli töötajate elus ja tegemistes olevat viletsamad kui varasemad ja rahvas sellega muidugi rahul ei ole. Sestap – söjakas üleskutse streigile.

Täna hommikul tuli aga teade, et öösel olla siiski sobilik kokkulepe saavutatud ja 18ndaks plaanitud vaba päev jääb olemata. Minul muidugi kole kahju, sest oleks elus kasvöi korra tahtnud streikida. Eestis oli/on ülikoolis elu ikka sadades kordades komplitseeritum kui Soomes, aga mitte keegi ei ole siiani plaaninud streiki ja vaevalt et kunagi plaanibki. Eestlane, va hull tööloom, kannatab köike – nöökimist palgaga, viletsaid töötingimusi, pikki arstijärjekordi… Sestap, olekski olnud huvitav kasvöi korra elus moevooluga kaasa minna ja natuke streikida.

Ärajäänud streigi auks lauldi siis täna meie kohvihoones internatisonaali ja teisi patriootilisi laule. Niisama nalja pärast.

Läti rünnak

Täna sai otsustatud koos proua professoriga järjekordse läti doktoriüliöpilase vastuvötmine meie ülikooli. See on juba neljas doktorant meie öppetoolis, Lätist. Tundub, et Jyväskylä Ülikool on hullutavalt atraktiivne meie löunanaabritele. Ja eriti muidugi suhtekorralduse eriala. Noh ses möttes on vahva, et varsti on meil juba terve grupp lätlastest ja ehk see nende edasijöudmine grupi toetusel on ka töhusam. Sest me mitte ei igatse vaid häid doktorante, vaid me soovime ka, et nad oma tööga kiiresti valmis saaksid. Sealt tuleb meile ju finantsi riigilt. Eestlasi on praegust kolm doktoranti. Nii et eestlased jäävad juba vähemusse.

Eks neid lätlasi tömbab tösiasi, et Jyväskylässe on Riiast maru mugav tulla – otse odavlend Tamperesse ja sealt on juba peaaegu ju et kohal. Samuti tösiasi, et meie doktoriprogramm on ikka täitsa ja vaat et ainult inglise keelne. Sestap sobilik peaaegu et köikidele huvilistele. Noh ja muidugi boonusena lihtsalt kenad inimesed seltskonnas ka ja öpetamas 🙂

Ülikooli elust ka vahelduseks

Peale paarinädalast suurt Jöuluvaikust oli täna meie kampuse kolmas korrus juba päris rahvarohke. Suminat ja sädinat jälle sellises koguses, et töötegemine seal tegelikult eriti ei edene. vaid natuke asjaajamist ehk saab tehtud. Sisulised tööasjad tuleb ikka kodus teha.
Uuel aastal siis uue hooga, aga suhteliselt vanaviisi. Uudist on vaid niipalju, et meie Hollandlane (need kes “Minu Soome” raamatut on lugenud, teavad, mis fruktiga tegemist) on taas huvitavaid pöördeid teinud. Alates poolest detsembrist on ta nüüd suur söber oma endise vihavaenlase Perttiga (vihavaen oli nii suur, et kevadel pidi lausa kätega tulema kallale neile, kes Perttist hästi rääkida julgesid). Ja söprus päädis muidugi sellega, et Hollandlane ei astunud avalikult vastu ka Pertti osakonnajuhatajaks valimisele. Käis isegi armulikult mönede kolleegide kabinetis ja teatas, et “ta lubab nüüd Pertti poolt hääletada!” Mis jällegi kolleegides sellist hämmastust tekitas, et kohe sönatuks vöttis.
Puskaradio pajatab, et Hollandlase meelemuutuse taga olevat üks väike mobiiltelefon, et Pertti juhina olevat talle ülikooli telefoni orgunninud ja sealt edasi siis need asjad sedasi kenamaks minema hakkasid… No ikkagi inimene ju – ei muud oska kosta. Oleks seda teadnud, et söbralikkuse hind sinna paarisaja evro kanti kisub, oleks ju vöind juba kevadel talle selle mobla osta – hulka närvesöövat ja pingelist inetut stressi oleks olemata olnud… Aga kes seda inimese lihalikkust siis oskas nii pöhimöttelise tüli juures ära arvata….
Aga positiivne on muidugi see, et ehk see va söjakirves on nüüd maha maetud ja Pertti rehabiliteeritud – osales teine juba aasta löpus isegi doktoriseminaris ja aeg ajalt kostub Hollandlase koketeerivat naeru ka Pertti kabineti poolsest koridori otsast.
Oh seda ilmaelu ja neid inimesi, kes seal sees elavad…

Koolitusimine

Heh, sain täna maigu suhu ka sellest, kuidas koolitumine soomes käib – meile oli organiseeritud öppeaasta alguse puhul nn arengupäev ja teemaks oli üliöpilaste juhendamine, eriti personaalsete öppelaanide koostamise juhendamine. 

Kogunesime kell 12 siis köik Lyhtysse – Alvari Aalto poolt plaanitud ja disainitud väike koosviibimise majake meie ülikooli peakampuses. Osakonna kulul anti löunat ja hiljem ka kohvi ja kooki. Ja see tösiasi oli muidugi üks motivaatoreid, mis inimesi kohale meelitas. No väike kohustus nagu sinnajuurde siiski ka – vabatahtlikult sunniviisiline üritus seega.

Löunasöök oli puhas taimetoit – ilmselgelt üksteisega sarnaneda püüdva puheveiestinta öppetooli diktaat (see on hämmastav, kuidas kellegi ees pugemiseks sellega isegi samasugust sööki sööma hakatakse, nagu meil seal puhujate juures juhtunud on), millele ka meie osakonnajuhataja Pertti lihtsalt allub, sest tema naine (eksdekaan) ju selles üksuses tööl. Söögi nimi oli köögivilja kiusatus. Istusime körvuti kultuuridevahelise kommunikatsiooni öppetooli assistendi Riitaga ja tödesime, et soome köögis need kiusatused peaksid ju eriliselt hörgud, lausa vastapandamatud söögid olema… Aga vöta näpust. Selle roa söömine oli rohkem kiusamine kui kiusatus… Pugistasime Riitaga oma keeleleidude üle naerda ja söime siiski taldrikutäie seda väidetavat tervislikku löga. Tasuta anti ju, ja kui see veel tervislik ka on, mis siis ikka viriseda.

Ja siis algas peale koolitus. Kaks pedagoogikaosakonna inimest olid tulnud meile rääkima, kuidas tudengeid juhendada. Mulle tundus, et meie omast arust eriti körgete pedagoogiliste oskustega kolleegid puheveiestinnast olid natuke nagu sarkastilised vöi ehk üleolevad. Aga vöib olla see ainult tunuds mulle. Repliigid olid küll muidugi sellised, et kohati tundus, et püütakse nömeda asja juures asist nägu teha.

Noh kui nüüd asualt öelda, siis see teooriaosa oli natuke nadi küll… Hiljem muidugi vöttis koolitatav poruka juhtimiseohjad enda kätte ja unustati koolitajad päriselt. Sellest osast muidugi oli kasu niipalju, et lepiti kokku, mismoodi meil sügisel see personaalsete  öppimisplaanide tegemine koos  tudnegitega siis toimuma hakkas, ja minul kui sel aastal esimest korda asjaga tegelejale oli see küll kasulik jutt.

Imestan vaid, et muudes öppeainetes ikka professorid ka osalevad sellistes lihtsates ülikooli töödes ja tegemistes, meil on aga nii, et Hollandlane on nüüd ainult omi projekte vedamas ja isegi magisatritudengeid sel semestril endale ei vöta. Selle vörra peavad muidugi teised rohkem tööd tegema…

Avapauk oli magus

Noh nii nagu tavaliselt, oli selgi nädalal uue öppeaasta alguse puhul osakonna koosolek mustikakoogi ja kohviga. See ei ole isegi enam naljakas, kuidas sommid kohale sumisevad kui kellegi teise kulul kohvi ja kooki antakse. Meie avakoosoleku osavött oli lausa nii massiline, mida vanemad olijad enam ei mäletagi ja isekohad löppesid ja hilinejad pidid toole juurde orgunnima. 

Millest siis koosolekul räägiti? Igast asju, tutvustati uusi tulijaid ja tuletati meelde, kes vanadest veel alles on 🙂 Meie Hollandlane töstatas seagripi teema. Sommid vaevu suutsid naeru pidada, kui Hollandlane küsis, et kas meil on läbi möeldud, kuidas me haigestunud evakueerime. Ja siis meie Pioneeriaktivist pidas vajalikuks kohe lisada, et tema abikaasa töökohas (kooliöpetaja) on spetsiaalne tuba haigestunute isoleerimiseks. Selle jutu peale oli veelgi raskem naeru tagasi hoida, vöisid aimata vaid muigel suunurki, sest sommid oma pöhiolemuselt on ju poliitiliselt korrektsed ja poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne oleks seagripi üle naerda 🙂

Siis räägiti veel rahast. ja olukord on selline, et meie osakonna rahaline seis on hea. Oodatakse ideid, kuidas raha mönusasti kulutada. kah tore uudis muidugi, eriti mujal lendlevate raha kärpimise uudiste taustal. Seda juttu siin kirjapannes tundun endale lausa pühaduseteotajana, sest köigil teistel on raske, aga meie supleme eurodes. Lisaks veel – kevadel pandi palka ka juurde … Palun ärge mind nüüd lööge… asi on tegelikult isiklikust rikastumisest palju tösisem – eelmisest lamast tulid soomlased sedasi välja, et panid oma Nokia tuksuma ja selle eeldus oli, et haridusest raha ei kärbitud. Nüüdses lamas on sama plaan – hariduse kallale ei minda ja riik püüab anda inimestele tööd sellega, et on aktiviseerinud infrastruktuuri tehtavaid investeeringuid. Tulge ja proovige praegu lahtist Jyväskyllä söita – ainult üks üles tuhnitud sigade songermaa vötab teid vastu. Aga påole häda, parema tuleviku nimel kannatame ära köik.

Sedasi siis, magusat uut kooliaastat teilegi 🙂

Rootsi fenomen

Olen juba mitu päeva Rootsis, Karlstadis. Konverentsil. Tavaline öppejöud elu. Kummaline, et esimest korda sedasi pikalt siin sellel naabermaal. Kunagi noorpölves sai Kaarli kiriku kammerkooriga siin kontsertreisil käidud. Kuid siis oli köik teistmoodi. Ise olin ka teistmoodi.

Seekord olen väga üllatunud – poleks uskunud, et rootslased sellised natsionalistid on. Olin arvamusel, et noh, soomlased on väga natsionalistid. Aga vöta näpust, rootslaste körval on nemad ikka täitsa internatsionalistid. Meil konverentsil nimelt arutelu tekkinud, et kas Pöhjamaade inimesed peaksid köik Rootsi keelt oskama. No soomlased ja islandlased seda kohe kindlasti niimoodi ei arva. Ja kui me eestlased ka pöhjasmaalasteks liigitame, siis on ehk nemadki seda meelt, et rootsi keele surve poleks ehk sobilik. Ja olen kuulnud ka norralasi nurisemas. Aga taanlased ja rootslased jah on oma rahvuslikus söiduvees ja ajavad liini, et köik peavad seda va rootsi ja taani keelega ääretult sarnast skandinaviskat könelema. 

Täna oli mitmeski esitluses algus demonstratiivselt taani vöi rootsikeelne, kuigi auditooriumis selgelt ka need inimesed, kes asjast möhkugi ei jaga… Suurema öiguse pealesurumine? Kuningliku idee vöidukäik? Vallutajate egoism?

Igatahes pinget on öhus. Ja rootslaste valjuhäälne deklaratsioon, et kommunikatsiooniteadust tuleb Pöhjamaades skandinaviskat kasutades arendada, on tekitamas musti pilvi muidu söbralikku pöhjala taevasse.

Ja kui nüüd siit natuke teemat edasi arendada ja isiklikuks minna, siis mulle tundub, et rootslased on ka oluliselt mühaklikumad kui soomlased. 

Aga muidu on konverents tore – köik on endale mäkintoshid ostnud ja üllatuslikult palju lapsi oli konverentsile kaasa vöetud – noorimad umbes aasta vanused. Ja ka laste joonistamistuba oli sisse seatud. Suht uued trendid akadeemilises maailmas.

Milline näeb välja töötrauma vaimse töö tegijail?

Hommikul oli meil doktoriseminar. Marita tulekuga on need sellised intervision seminarid meil nüüd traditsiooniks kujunemas. Meetod ise pärit Hollandist – Marita vanalt kolleegilt. Ja kätkeb endast seda, et öpetatakse tudengit minema nn mikrotasandile väga kitsaid spetsiifilisi probleeme sönastama, neid seejärel arutama, ja ka lahendusi välja pakkuma.
Täna oli siis Pauliina kord. Hämmastav, kui keeruline vöib olla probleemi sönadesse seadmine, kui probleeme keerleb peas sadu ja köik tunduvad olulised, ja tegelikult on köik su peas segi kui “körtpärtli särk pühapäeva hommikul”…
Noh visalt täna edenes, kuid löpuks said soovitused Pauliinale kirja, ja eriti tore oli Laura soovitus: “Älä pista päät pensän (kirjaviisi eest ei vastuta, sest teadupärast olen ju soome keeles kirjaoskamatu…aga sisu on selles, et ära pista pead pöösasse – mida iganes see siis ka sisuliselt ja diskursiivselt ei tähenda…). Ja öhtul toimus lausejupi löbus edasiarendus teepausi ajal – “…vaan pista see roskin…” Ehk siis – pista pea prügikasti, mida siis Pauliina ka illustratiivselt mu kaamera ees tegi.
Vat sellised on need akadeemilised naljad, kui läheb ajudega töötamine liiga intensiivseks kätte. Ehk siis omamoodi töötrauma, kui hakkab vaikselt “metsa poole keerama” ja “ajud üle kuumenevad”…

Jälle üks doktor on sündinud

Täna oli vahva päev. Olin Tallinna Ülikoolis ühe uue noore doktori sündi tunnistamas, oponendina. Kaitsmiseprotseduur ise oli ikka oluliselt erinev sellest, mis meil Soomes on. Eesti on ikka karm, ütleks isegi et julm maa, nende kaitsmistega. Soomes, kõigepealt, hakkavadki need kaitsmised alles litsentsiaaditööst peale, ja doktorid kaitsevad ka. Aga magistrid ja bakad ei kaitse midagi, käivad vaid usinasti seminaris ja siis juhendaja teise ülevaatjaga koostöös tuleb hinne. Eestis, jah, on teised mängureeglid…Vist kuskilt mujast ajastust siia üle kandunud…
Doktori kaitsmised Soomes on ka pigem diskussioonid, kui lauskriitikad. Sest, kui töö on juba debati staadiumi jõudnud, siis on ta valmis, oma heas ja halvas, ja seda enam pihuks ja põrmuks ei tehta. Kaitsmine on nagu lõppkinnitus tehtud tööle, kõhklustele, kahtlustele, ja ka akadeemilistele erimeelsustele. Eestis on asi kaitsmisega pingelisem – komisjon on inimestest, kes ei ole alati tööga ja selle kirjutamisega kaasas käinud, ja neid on mitu, ja neil kõigil on tavaliselt oma arvamus. Samuti on kaitsmisel oponente kaks ja reeglid on peaaegu nagu Riigikogu valimistel 🙂 Seega, oht kaitsmisel põruda on Eestis kordi suurem.
Täna aga läks kõik lõppkokkuvõttes kenasti.
Palju õnne Agu!