Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

…need kes teavad, saavad aru; kes ei mõika, jätku pealkiri vahele ja lugegu edasi ilma selleta…

Hommik Moskvas algas traditsiooniliselt. Trammiga oli vaja saada ülikooli. Juhtus olema tipptund ja parajasti sinna suunda, kuhu ka minul ja mu tragil saatjal oli vaja jõuda. Pärast väikest külmetamist peatuses selgus, et trammid just sinna suunda ei sõida. Rahva seas peatuses aga levis kuulujutt, et kusagil on suur avarii ja tramme ei olegi lähiajal tulemas.

Kohalikud lahendasid asja praktiliselt: kõik see mass, mis Baumani metroojaama juures oleks pidanud trammidega laiali veetama, ja seda oli tipptunnil palju, mahutas end sujuvalt lups ja sops kiirelt ettevuravatesse kollastesse mikrobussidesse. No on sellised umbes 9 inimest või paar tükki rohkem mahutavad mikrobussid Venemaal veel väga ajakohased liiklusvahendid. Igasse bussi täna hommikul mahutus püsti, pikali, käpuli, üksteise otsa ja taha ja vahele no umbes 30+ inimest per mikrobuss. Mulle meenutas see kangesti seda uudist, mis paar päeva tagasi lehtedes oli, kuidas Hiinas koolilapsi vedanud buss õnnetusse sattus ja sealsed 60+ last kannatada said. Ja ma muidugi ei olnud valmis sel kaunil kolmapäeva hommikul Moskvas mikrobussi trügima – tundsin end trügimiskunstis tõsise diletandina, ning veel vähem tahtsin ma käpakil asendis selle bussiga sõita. Minu näost suhtumist selgelt välja lugenud saatjanna otsustas takso tellida. Aga see ka ei õnnestunud, sest taksodel pidada olema pahandusi miilitsaga (vabandust, Venemaal on nüüd ka politsei asja nimi).

Tegin ettepaneku jalgismatkaks, millega mu kaaslane kohe nõus oli. Tegelikult 4 trammipeatust oli vaid minna. MIna kepiga kuid suht kobe lombakas pärast mõningast kaalukaotust ja mu kaaslanna tikk-kontsadel pisike venelanna. Tip, tip, tap asusime mööda auklikku ja konarlikku teed ülikooli poole teele. Venelanna muidugi ka külmetas kõvasti, sest minu käimistempo oli ikka aeglane. Ma ei saa küll hästi aru sellest, kuidas need moekad venelannad oma kontsadel nii kiiresti edasi suudavad liikuda – tõenäoliselt on neil kõva trenn seljataga ja ilu ning moekuse nimel ollakse kõigeks valmis.

Tatsuda oli mõnus (mina tatsusin, tema tippis). Pool tundi nelja trammipeatuse vahe võtmiseks oli hea tulemus minu jaoks, veelgi parem oli aga see, et me hilinesime vaid 15 minutit, mida stiilselt võiks akadeemiliseks veerandiks pidada. Muidugi konverents ei hakanud ilma minuta peale, sest kui sind on ikka presiidiumi liigitatud, siis peab kõik muu maailms sinu järel lihtsalt ootama. Selline on Venemaa komme tänagi veel. Nii et presiidiumid ruulivad! Ja kõrged Eesti külalised samuti (Savisaar olla ka Moskva akadeemilistes sfäärides liikvel – ausalt mina teda näind ei ole ja õnneks ta selles ülikoolis ei kõnele, kus mina juhtumisi olin. Kes seda häbi jõuaks välja kannatada…)

Konverents ise väärib muidugi eraldi analüüsi ja ehk kunagi seda ka teen, kui olen asja üle järele mõelnud. Kuid sellest, mida seal ülikoolis kohtasin, on pajatada üht ja teist.

Esimene katsumus jalgsimatka järel oli ülikooli sisse pääsemine. Kaks mundris valvurit pluss administraator (kuri mees) kaitsesid kiivalt sissepääsu, lisaks neid toetamas raudne tõkkepuu. Pärast hoolikat isiku tuvastamist pääsesin sisse ja isegi lifti juurde juhatati. Lifti kõrval oli silt, et seda võivad vaid õppejõud ja ülikooli töötajad kasutada. Õnneks ma kvalifitseerusin ning pääsesin üsna lobedalt 7ndale konverentsi korrusele. Slava bogu (tänu jumalale, vene k), et ma enam tudeng ei ole, kes see oleks jaksand hommuku veel trepist 7ndale korrusele ronida?

Seal kõrgel ülikooli koridorides oli ka huvitav. Enne kui konverentsima sai hakata, suutis mind shokeerida koridor üles pandud näitus Stalinist. Mis siis sisaldas rohkeset pilte isakesest ja tsitaate teistelt tähtsatelt inimestelt, kes kunagi Stalinit kiitnud on – no näiteks Churchill jne… Kahes seinas Stalin üles rivistatud ja keskel karikate kohal Putini surmtõsine ja isegi ütleks kuri pilk. Oh jah… Nii räiget ideoloogilist propagandat pole juba ammu kohanud. Kõik uus on hästi meelde tuletatud vana, uues soustis ja ja uues interpretatsioonis. Kas tõesti ajalugu hakkab korduma? Kas tegelikult ongi nii, et Stalini vaim hõljub taas nüüd siis moodsa Venemaa kohal?

Kohvipausi ajal jagas kuri kitliga tädi kõigile teed ja pirukaid. Aga pirukad olid head, pole nuriseda. WC kasutamisel oli ka järjekord ning paber peab Venemaal alati igaks juhuks endal taskus olema, sest kunagi ei või teada, mis olukord sind vetsu kabiinis võid oodata.

Lõunat aga anti talongide eest. Nagu vanal heal Savisaare ja enne seda ajal. Peen värk oli muidugi see, et õppejõududel oli oma pisike kahveterija (kohvik, vene k.), kuhu tudengeid sisse ei lastud. Privileegid õppejõududele selleski tähtsas asjas. Muideks kevadel Peterburis oli õppejõududel ka oma wc, aga Moskvas nii pidulikuks asja polnud aetud. Kui ma siis seda õppejõudude söökla asja kohalikele kommenteerisin, ja rääkisin, et meie ülikoolis isegi rektor sööb tudengitega samas kohvikus ja sama suppi, mis nooredki, siis ei osatud selle peale muud kosta, et küsiti, kui suur meie ülikool on… No ma siis ütlesin kui suur, mille peale ei osatud kohe midagi enam kosta… Lõunaroog oli aga klassikaline “pervoje, vtoroje i kompot” (esiemene, teine ja kompott vene k.). Ja nii oligi. Nostalgia missugune. Vtoroje oli veel keedetud tatraga ja haises kõvasti posla masla järele…

Õhtul koju(hotelli) tatsudes põikasin tee peale ette juhtuvatesse poodidese sisse. Kuna elan rajoonis, mis ilmselgelt turismipiirkonnaks ei klassifitseeru, siis oli päris põnev vaadata, mida tavalisele moskvalasele siis ostmiseks pakutakse. Hiinas toodetud kunstnahast saapaid, millest enamus on UGG-si haledad koopiad ja päris nahast kasukaid (Venemaa oma todoang). Viimased olid küll shikid, spetsiaalselt töödeldud lambanahast ja ropult ilusad ja soojad. Hinna alandus kuni novembri lõpuni 30% kõigile toodetele. Ja valik oli tõesti suur ja soliidne. Hind 25000-40000 rubla vahemikus, olenevalt siis kauba kvaliteedist. Ausalt öelda, naiselik mina ja suur külmavares minus tahtsid võitu saada ja oleks endale vist ühe sellise eluaegse kasuka ostnudki, kui oleks see summa raha kaasas olnud. Õnneks ilma rahata osta ei saa, isegi head kaupa mitte. Ja polegi võib olla vaja. Eks elab sellegi külma talve odavamalt läbi. Kuigi asjatundjate arvates 800 eurot päris nahast kasuka eest polegi väga palju… Nojah, seekord siis sedasi vesise suuga ja natuke kurvalt see päev õhtusse jõudis. Muidugi ilus oli see, et ühest kohvikust õnnestus mul kausitäis pelmeene välja kaubelda (mida menüüs polnud) ja sellest lohutust saanud, kobin nüüd põhku, et homme Eesti suhtekorralduse lippu taas kõrgel hoida. Homme on mu ettekande pealkiri “PR Euroopas”. Täna rääkisin muideks PR trendidest uuel milleeniumil. Kuulati huviga ja oldi väga positiivsed. Loodan, et läheb hästi hommegi…