Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Paar päeva tagasi läks meie suvekodu õue peale järsku ärevaks – Uku sõber Janno oli just külla tulnud ja nii me siis neljakesi (Uku, Janno, Päf ja Emme) mõnusat suveõhtut nautisime, kui äkki keegi hüüatas: “Karu!”

Teised muidugi kohe, et mis ja kus ja kes… Jah, tõesti karu moodi loom kalpsas õunapuude aia tagant heinamaad mööda metsa poole. “Ei või olla tõsi!” olid kõik korraga elevil. Seltskonna noorem osa jooksis koheselt kribinal arvatavale karule järele. Aga loomulikult oli loom lastest kiirem. Kuid siiski õnnestus Jannol võsas veel vilksamisi elukat näha, nii mõne meetri kauguselt, ning sellega fikseeriti suur karvane saba ja kõrvad.

Naabri tiigi ääres olid ka värsked jäljed, kuid mitte väga selged, kuid siiski sellised natuke karukäpa moodi.

Edasi kulges õhtu arutlusega, et keda siis nähti – karu teooriale käib vastu pikk ja karvane saba. Mäger, kährik ja rebane langesid kandidaatide hulgast välja vale värvi, suuruse ja jooksmismaneeri tõttu – kõik kolm karu tagaajajat on keskmisest paremad loodusetundjad, sestap oli ka välistamine lihtsam. Pärast mõningast arutelu jäi võimalus, et tegemist on ahmiga. Teisalt aga oli see variant kõige ebatõenäolisem, kuna Saaremaal teoreetiliselt ei peaks ahmi olema. Karu esinemine oleks ehk isegi reaalsem, et kuskilt Lätist või sealtkandist suure külma ja näljaga üle jää…

Otsustati järgmisel päeval Viidumäe looduskaitsekeskusega kontakti võtta ja nähtust igal juhul informeerida.

Järgmisel päeval tuligi Tõnu Viidumäelt asja uurima. Koos käidi võsas ja vaadati jälgi ja otsiti ka karvatuusti põõsastest, et oleks mingitki faktitõestust. Kahjuks siiski muud ei leidnud, kui need hägused jäljed naabrimehe tiigi kaldal. Tõnu oli samuti kahtlev ahmi osas – et teoreetiliselt nagu võimatu, kuid samas arvestades ahmi loomust – suur hulkuja ja sadu kilomeetreid läbijooksev kaval ja hästi varjuv elukas, siis ei ole ka päris võimatu tema sattumine Saaremaale. Seda enam, et aastaid tagasi on veel korra tulnud teade oletatavast ahmi nägemisest Saaremaal. Tõnu arvates karu oleks reaalsem, kuid karu vastu kõneleb pikk ja karvane saba.

Jah, looduses on palju müstilist ja jäi pooleli ka meie huvitav arutlus, sest midagi kindlat väita ei saa. Samas huvitav oli ja põnev ka. See on meil siin suvekodus juba vana reegel, et silmad-kõrvad tuleb lahti hoida, sest kunagi et tea, mis põnevat kuskilt põõsa tagant välja ilmub. Ja igaks juhuks võiks kaamera ka kogu aeg kaelas olla – jaanipäeva aegu mul sellepärast suur kotkas jäigi pildistamata, et läksin naaberkülasse murutraktorit tagasi viima ilma fotikata, kuid kotkas, va tegelane, oli end Kipi küla kadaka otsa istuma sättinud, ja mina oma põristajaga teda kohe üldse ei häirinud…

Foto on Wikipediast