Archive for the ‘isiklik’ Category

Nodzuelu lõpusirgel

Novembrikuu algul libisesin kodus vetsus ja murdsin järjekordselt oma reieluu. Luude hõrenemine on hakanud võimu näitama. Tänaseks on diagnoos siiski olemas, kuid ravi ei saa alustada enne kui mu kaltsiumi ja D vitamiini tase analüüsides vastab nõuetele. Hetkel ei ole need analüüsid korras ja ma ei saa end ravile möllida. Söön hoolega kaltsiumi tablette ja neelan D vitamiini kapsleid. Pluss mutivitamiin ja Q10 lisaks.

Nodzuelu sai mu haiglaelu märksõnaks, et huumoriga käredavõitu hooldajatega voodihaigena hakkama saada. Hakkasin end Nodzuks kutsuma. Voodihaige tegelikult on puuris, mis sarnaneb seasuluga. Voodihaige tekitab oma voodisse purusid ja toidujäätmeid, voodihaige sooritab kõik oma väljaheited voodis, mistõttu lõppkokkuvõttes ongi see üks Nodzuelu (Nodzu nimi Winnipuhhist). Ja enamus elus olulisi toiminguid saab teha vaid hooldajate abiga.

Järgmisel nädalal pääsen haiglast välja. Nodzu sulus olen viimasel ajal olnud vaid laiskusest ja ööseti – näiteks ei viitsi pühapäeva hommikul kohe üles tõusta ja joon kohvi voodis ning vajan “sulu seinu” magades külje keeramiseks.

Kaheksa nädalat luumurru kipsiga on saanud mööda nagu niuhti. Viimased neli nädalat, täpsuse huvides, on veedetud siiski ortoosiga, kuna kips tekitas kanna juurde suure lamatise, mida kasvatan kokku tõenäoliselt veel mõned nädalad. Auk kanna sees oli ligi sentimeetri sügavune. Ortoosi eest võitlemist oli kõvasti. Valdavalt enesekehtestamist, tegelikult. Aga tehtud see sai ja viimaste nädalate käimistreeningud on olnud tõhusad, sest polnud kolksti kanna peale uuesti ja uuesti kukkuvat ja muljuvat kipsi.

Enese kehtestamist on haiglas patsiendina olles kõvasti vaja. Mu palatikaaslane on selles väga kehv. Ei julge ta hooldajat appi kutsuda ja kui kutsubki, siis muudkui vabandab, et segab. Koju pääsemise osas on võtnud hoiaku, et teda ei lasta välja (kuigi nii arst kui füsio on talle seletanud, et väljasaamine on patsiendi enda otsus, kedagi ei hoita vägisi haiglas), sest ta on liiga nõrk ja siis otsib endale igast väikesest köhatusest ja sügelusest tõestust sellele. Tegelikult aga on ta minust hulga tugevam, ainus vahe selles, et tema füsio ei ole teda üksi kõndima lubanud, mina aga võin üksi ka liikvele minna. Jube kurb on kuulata kuidas ta telefonis kõigile selgitab oma nõrkust ja seda, kuidas teised kõik tema pärast peavad asju tegema ja siis läheb silm vesiseks ja nutt kipub silma. Ja siis päriselt ka füüsis nõrgeneb ja voodist püsti tõusmisel tekib peapööritust ja samm muutub töntsiks. Aga see kaob, kui füsio talle meelde tuletab, et kõik algab kõrvade vahelt ning vanaproua suudab selle järel teha kümneid ringe koridoris,
Jõuluks ta koju ei saa, sest ta on suutnud kõigile selgeks teha kui saamatu ta on, mida ta tegelikult ei ole, kui talle seda meelde tuletada. Olen siin temaga ühes palatise veedetud ajal saanud selgeks selle, kuivõrd me oma vanaemasid ja vanaisasid saame elujõulisena hoida kui nende meeleolu ja eluhoiakud rõõmsad ja positiivsed suudame hoida. Saba püsti, nagu minu tütreke mind motiveerib.

Hommikus on asju

Siin Casa De Los Caballos, Andaluusia mägedes on hommikud varajased ja asjalikud. Kell 3.39 hakkab naabri kukk kirema, seejärel koerad haukuma ja kõige tipuks hakkavad esimesed lammaste satsid liikuma, karjakellade helina saatel. Väljas veel suur pime ja minul keeruline aru saada, et kuidas ja kuhu ja miks nii vara.

Kuked kirevad umbes iga tunni tagant. Tõsine mõtlemise koht, et kust neil selline ajataju, ei ole ju kanalas kella ega oskaks nad seda ka vaadata. Aga nii on.

Kell viis ajasin end üles, sest uni oli juba hulga aega tagasi minema pühitud ja polnud mõtet ka voodis vedeleda, seda enam et väike nälg tundus tulevat 🙂 Eile õhtune riisi-makra salat läks suurepäraselt tortillapannkoogi vahele ja maitses hästi, kohvist rääkimata, pätikohvist rääkimata 🙂

Tänase varahommikuse ilma kohta võib kohalikus kontekstis öelda, et oli “öökülma”. Veider, aga nii see on, regulaarselt ilmateadet vaadanuna võin väita, et kõige jahedam on siinkandis hommikul kella kuue paiku. Täna oli viimase aja jahedaim, ainult +16 kraadi.

Esimene traktor tõmbas mootori tööle kell pool kuus, kusjuures eemalt paistev maantee oli juba kella viie paiku autotulesid tulvil. Märk sellest, et inimesed liikvel. Minemas tõenäoliselt tööle. Selle traktori kohta tahtsin veel seda välja tuua, et sel oli üüratu prozhektor otsa ette pandud, nii et tema pimedas igal juhul pidi nägema, kuhu ta läheb. Kas ta aga sellega ka nägi midagi teha, vat ei tea, sest kohalik pime on ikka väga pime ja päikese ärkamseni on aega. Sestap, kõik kes end kuskile miskit tegema sätivad, peavad arvestama, et pime on. Mu kohvijoomisega samuti, nii pime oli, isegi tule valgel õues, et keeruline oli tumeda kohvivee valamine tumeda sisuga tassi 🙂

Nüüd on kell saanud seitse ja taevas on märke. Päev hakkab tasapisi tulema.

Ahjaa, üks asi veel. Täna oma esimest hommikukohvi pimeduses oliivipuu all juues ja taevasse vahtides nägin tähte langemas. Aga soovida miskit ei jõudnud. Aga mõtlesin samal aja oma tütrele, juhuslikult. Üldiselt ma väga neid langevaid tähti oma elus pole näinud. Ja täna kogesin, et peab ikka pea kogu aeg neid soove täis olema, et soovida jõuaks, sest tähe kukkumise kiirus on muinasjutuliselt kiire. Nii nagu on muinasjutuline see kogemus iseenesest.

päikesetõus1

Intelligentsed herilsed ja uus peldik

Möödunud nädal oli täis herilasi ja uue peldiku ehitamist. Ausalt, poleks julgenud lootagi, et see peldiku projekt lõpuks tõeks saab  – olin leppinud juba igasuguste variantidega..

Aga nii see lugu oli, etvalmis ta sai, ja suht kasutatavana isegi. Välisviimstlus vaid puudu jmt.

Vana peldikuga juhtus nii:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

ja uus peldik tuli välja naasugune:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aga muidu on olnud kirju nädal, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt: klassiõe surm terviserajal, kusjuure nädalapäevad tagasi oli tema see, kes mind enne oppi julgustas, et sügiseks on plaan ….

Ja tegelikult on küsimus hoopiski selles, kas putukatel on intellekt: panin täna herilastele lõksu, neid on tõesti nii palju, et hulluks võib minna…

Panin tüki head kooki lauale, ja pudeli putukamürki kõrvale. Ja vat mitte üks herilane ei liginenud mu lõksule. Kust nad teavad, et selles kollases  spray pudelis on nende surm?

Ja sääsed ei reageeri enam ka mitte mingile tõrjele…

Aga muidu on meil loomadega siin vanaviisi: üks sokupoiss luusib ümbruskonnas ja konnad peesitavad varjulistes soosjades kohtades.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

 

 

Kui karukasukas on liiast ja herilased tahvad põue pugeda

No viimased päevad on olnud tõesti suvitaja unistus. Isegi liiga head, kui nüüd natuke jälle viriseda võiks.

Ööd on siiski jahedad ja udu laskub õunapuu aeda, andes selget sõnumit, et peagi peagi on sügis käes ja lust ja lillepidu päikese all lõpeb…

OLYMPUS DIGITAL CAMERAA

Aga nüüd on päevad küll nii kuumad olnud, et päikese all tegutseda ei tihka. Eile pagesin Kuressaarde, et tegin nagu asja, aga tegelikult nostalgitsesin:

Istusin keskväljakul ja meenutasin, kuidas aastaid tagasi seal Edu poe ees koolist tulles bussi sai oodatud…

Foto0459

Mitu tundi istusin, sest klaas veini pidi ju lahtuma, ja helistasin ka mõnele kooliõele, et seltsis oleks segasem, aga need olid kõik väga asjalikud ja ei pidanud mu meditatiivsest elu üle mõtlemisest midagi…

Siis käisin tiiru Roomassaare sadamast, kohtasin kunagist naabripoissi Roaldit, kellest on asjalik ja kena noormees kasvand, aga keda poleks linnavahel küll enam ära tundud. Hiljem vaatasin, et jah kõnnek ehk oleks reetnud….

Sadamas kuulasin pealt ka kahe labase noore daami valjuhäälset showd: olid teised vastselt sadama kohvikust tööle mitte ilmumise pärast lahti lastud, ja nüüd siis olid plikad pudeli veini toel end seal kogu ilma häbiks välja elamas. No kes küll selliseid noori naisi kasvatab?

Foto0462

Aga Roomassaare sadamaga on mul täiesti oma teema. Kui ma veel kooliplika olin, selline algklasside jõmm, siis vahel tulin koolist koju bussiga (kui me Kaiekatega just maailma avastama ei otsustanud minna). Ja selle bussisõidu venitasin ma alati väheke pikemaks: ma ei väljunud mitte Saue tänava otsas linnast tulles, vaid tegin alati Roomassaare sadama kaudu tiiru. Ja siis sain vanaema käest kurjustada, et kus ma sedasi hulgun. Äkki sellest ajast on mul armastus sadamate, lennu ja rongijaamade vastu, armastus kõikide kohtade vastu, kust saab laia ilma minna ja mis alati meenutavad seda, kui suur on tegelikult ilm, ja millised võimalused meil selles ilmas avastasta tegelikult on…

Aga tänane päev tuleb asjalik ja pragmaatiline, sest õhtul on rahvast oodata. Koristasin natuke, lõhkusin herilaste pidupäeva – olid teised viinamarjadesse auke närima hakanud – ja likvideerisn igasugu notsumisi, mida ma üksi olles olen tekitanud. Ja otsustasin saabuvale rahvale ühe kena seenesupi ka keeta.

Otsisin eile linnast puljongi konti ja leedu kukeseeni, sest kes see siis sellise palavusega ise metsa tükib. Mina mitte..

Aga vot puljonigi keetmisel olen ma perversselt pedant: see peab olema puupliidil keedetud.

Egas midagi, ajasin oma puupliidi kuumaks, õnneks on meitrimehed (no Lonksu Jüri, siis) mu pliidile teinud kaks siibrit, ühe sellise, mis sooja sisse jätab, teise sellise, mis sooja välja laseb, sellise suvesiibri. Hakatus oli mudiugi suitsune ja aitas väike korstnasse tuletegemine. Ja nüüd siis see puljong seal potis podiseb ja õhtuks saab ühe moeka kukeseene supi.

Muus osas on elu tavaline, nagu siinkandis ikka. Vaikus ja rahu. Eile õhtul olid muidugi sokud millegipärast ärevil: haukusid pikalt mis kole, aga ei näidanud end, et oleks saand ka tõestusmaterjali.

Hommikul oli uus värske sitaseen ka nina maaseest välja ajanud ja kärbestel oli täna pidupäev seega:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Herilasted hellitasin ka hommikul ära: panin neile natuke veini, et nad siis õnnelikena hukkuksid ja et oleks mingi alternatiiv sellele, et nad mu viinamarjad auguliseks söövad…

Foto0464

Selline meie elu siis siin täna ja praegu.

Mina ise näen välja selline:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ah jaa, ja ostsin eile oma kollektiooni ka uue karumõmmi. Kuressare Liisbeti poest, mille omanik on mu kunagine armas klassiõde Annika,. Oli see mõmmik seal selline üksildane:

Foto0463

Ja muideks, pärast seda, kui ma siit metsade vahelt oma uue arvutiga interneedust püüan, on mu tehniline võimekus oluliselt suurem. Nii et tegelikult see vana Äppel oli piduriks, mitte Elisa 🙂

 

 

 

Näksin muru ja kirjutan

Vot hommikul oligi äkki selline kummaline olukord, et kui olin oma kalendermärkmikus kirjas olnud viimase asja ommuku kell 8 ära teinud (hambaarst) ja pool üheksa taas kodus olin ja kohvi jooma hakkasin, siis oli korraga tunne, et vot ongi puhkus käes. Kusjuures väga imelik tunne oli. Kohustuste vaba ja oligi täiesti vaba tunne.
Mis sa hing siis selle vabadusega peale hakkad? Olukord iseenesest oli ju selline, et nagu ei tahtnudki midagi. Tegelt oleks tahtnud edasi asjatada töö asju. Aga neid äkki enam polnudki, ja need mis kuskil kumasid, nendega tegelikult ei viitsinud tegeleda. Tundusid mõttetud sel hetkel.
Kirjutasin siis FB-i, et äkki saab ideid. Sain, ja vahva oli näha, et sõbrad, vaatamata rasvasele kesksuvele, on ikka veel (kaasa)mõtlemise võimelised.

Mis siis sobiks suve hakatuseks, kui väga füüsilist toimetada ei saa ja intellektuaalset ei viitsi…

Otsustasin tasakesi ikkagi oma lilleaeda hiilida. No nii natukene seal toimetada, et endale liiga ei teeks, üle ei pingutaks ja oleks mõistlik ja mõnus (kas niimoodi on aias võimalik tegutseda?). Valisin selliseks mõistlikuks ja tasakaalukaks tegevuseks muru näksimise. Ehk siis lillepeenra ääre kääridega puhastamise. Gardena spetskäärid andsid esimestel meetritel otsad. Edasi läks minu aiameditatsioon Fiskarsi köögikääridega. Oli väga tervendav, ausalt. Paha oli vaid see, et mõned maasipelgate pesad segi tuusteldasin, aga see oli ka kogu pahategu.

Suutsin end ohjata mõistlik olema isegi niipalju, et ei pannud endale aiatöö riideid ja olin kõik see aeg korralike linnariietega peenramaal. Kübar oli veel puudu, et oleks täieline proua olnd.
Igatahes, saab mõistlikult küll.

Hommikusest nõuande voorust aga noppisin üles soovituse, et hakkan raamatut kirjutama. Tegelikult on mul algus juba tehtud.

Otsin faili ja laadin arvuti ekraanile nii et nüüdsest iga päev ka natuke sõna seadmise meditatsiooni oleks.

Ja homme ehk saab Saaremaale mediteerima mõneks nädalaks. Nii et pole see puhkus nii vaevaline midagi. Tuleb tegeleda selliste asjadega, mis puhkamis mooduliselt välja tulevad ja lihtsat naudingut pakuvad. Praktiline olen pärast. Ah jaa, tegelt vaatasin vahepeal ka ühe seebi ära – Kanal 2 sajandi armastusloo viimatise osa. Ma seda seebitamist vahel ikka harrastan. Ka omamoodi mõnus reaalsusest ärahulkumise viis 🙂 Pole mõtted siin võltsintellektiuaali etendada, vat olengi selline labane mutt, et vahin ka seriaale, ja mõnuga. Küll mitte kogu aeg, aga üsna sageli.

Ja ilusat suve teielegi 🙂

Pinotex teraapia

Egas midagi, tuleb ausalt üles tunnistada, et olen vahepeal natuke liimist lahti olnud: ületöötamine, stress, ja kõik muud asjad sinna otsa. Ootasin puhkust niiväga, sest motivatsioon oli juba mitu kraadi alla nulli ja langes ikkagi ja veelgi kolinaga. Aga ma arvan, et selle ausa ülestunnistusega ei ole ma eriti originaalne. Tahaks näha inimest, kes suve alguseks omadega üle piiri poleks läinud?

Olulisem on, et kuidas sest asjast üle saada?

Mina, lisaks muudele abinõudele, otsustasin oma vana aiamööbli valgeks värvida. Tuli natuke räämas tulemus, sest all oli ju roheline pinotex aastast… 1995? ja selle all vana ja väga tumedaks muutunud puit. Kuid ootamatult värskelt mõjus see veidike räämas vana valgeks värvitud mööblikomplekt pintseldamise lõpuks. Kui see nüüd kenasti ära kuivab, siis teen veel mõned värviparandused ja avan õunapuu all veinijoomise nurgakese (sisustatud valge mõmmdisain mööbliga :)) Ning ei saa muidugi  mainimata jätta seda pintseldamise protsessist tulenevat mõnutunnet…

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Foto0203

kuhu on kadunud inspiratsioon?

pole ammu enam kirjutanud, jälle kord pean seda tõdema. eestisse tagasijõudmine on mind muutnud kas laisaks, frustreerituks või lihtsalt on elu siin enda sisse siin nii hullusti mässinud, et vaba mõte enam ei lenda ja tekste ka ei sünni.

ja nüüd aeg ajalt ärkab minus taas see osa, mis nõuab kirjutamist, joonistamist, fotografeerimist… mis nõuab ilusat ja loomingulist tegemist, ja siis see kõik vajub jälle kuskile sohu. Mõtlen juba pikka aega, et ma teen valesid asju. Täna lugesin EPL LP-st soome akordionisti Kimmo Pohjose lugu (minu Ave kirjutatud muideks) ja sain jälle aru, et tuleb teha neid asju, millest sa ise rõõmu tunned. Aga mida sa rõõmustad, kui inspiratsiooni pole ja igapäevases elus juhtuvad kogu aeg olukorrad, mis panevad tundma, et Orwelli Loomade Farm on jälle ellu ärganud.

Jah, see viimane mõte on küll natuke üle võlli, aga eks elus ongi erinevad faasid ja perioodid ja tegelikult on nipp selles, kuidas edasi minna, mitte selles, et kuidas jääda. Ja üldse, mulle tundub, et eestlasi vaevab üks hirmus probleemi haigus, mille sümptomiteks on tavaliselt põhjuste ja süüdlaste leidmine, aga tegelikult tuleks keskenduda lahendustele.

Kui te arvate, et ma virisen, siis eksite. ma hoopiski analüüsin. Ja ma pole veel endale selgeks teinud, kas Eestisse tagasitulek oli viga? Igatahes need asjad, mida ma Eestis nüüd kogen, ei inspireeri, pigem frustreerivad. Ja ses mõttes ma olen aru saanud, et ega ma päris hästi ei sobitu. Aga teisalt – kuidagi fundamentaalselt turvaline on kodus tagasi olla, mis sest, et inspiratsioon sai ruttu otsa ja Loomade Farmi analoog heljub õhus. Peaks vist lohutusek Orwelli uuesti lugema, või siis Shveiki? Või ehk Kilplasi – meie eesti enda head huumorit? Äkki tuleb inspiratsioon tagasi?Pilt

Regulaarsest hagijate küüsi toppimisest

Olen nüüd juba mitu aastat – alates 2009 aasta juunist – kirjutanud väikest kolumni Saarte Hääle lehele. Igasugu teemasid on selle aja jooksul keelele-meelele tulnud. Mõte oli omal ajal, et see peaks olema minu väike subjektiivne peegeldus sellest, mis parajasti ilmas juhtumas, eelkõige muidugi Saaremaal, aga miks ka mitte Eestis või välismaal. Aga kes ma selline olen, et minu arvamus peab meedias olema? Täna ma tõesti olen sellise eksistentsiaalse paradoksini jõudnud….

Juba ammu ei loe ma oma rubriigi kommentaare, sest need on õelad ja rumalad – enamasti pole kõige tigedamad kommentaatorid loo mõttele üldse pihta saanud. Aga mõtteid tekitab see fenomen minus siiski – mis on see haridustase, millega inimesed koolipingist välja lastakse. Ülikoolis õpetades olen seda kogenud, et kõige keerulisem on tõesti see osa, kuidas inimesed tekste tõlgendavad, tekstidest aru saavad. Paradoks on muidugi see, et rääkimata inglise keelsest tekstist, ei suudeta ka eesti keelsetele tekstidele adekvaatselt seletust anda. Muidugi, siin mu tudengid saavad kohe mulle oponeerida, sest loengus väitsin, et sõnumi saatja kodeerib sõnumi ja vastutab sõnumist arusaamise eest. Aga kui see mõte, mida teisele arusaadavaks püüad teha, tõepoolest teise ajukurdude vahele ära ei mahu? Kuidas sellisel juhul?

 

Siia-sinna mitme identiteedi vahel

Olen nüüd paar postitust teinud vaid oma avalikuks minevasse blogisse, sellesse, mis lõpuks EPL blogidelehele välja jookseb. Varem olen ikka dubleerinud, nii nagu hea kaasblogija Larko kunagi peegeldas omi kirjatükke kahes blogis.

Nüüd olen hakanud tahtma nii, et oleksid minu mõtted, mis on natuke ühiskondlikuma jumega ja minu mõtted, mis on väheke isiklikuma jumega. Ehk siis Kaja ja Karuema identiteete tahaks kuidgaimoodi praegu lahus hoida. Aga kas see on üldse võimalik? Kas me saame oma erinevaid identiteete üksteisest eraldada? Kas me saame olla näiteks kell 9 hommikul õpetaja identiteediga, kell 12 lõuna ajal ühiskondlikult mõtleva kodaniku identiteediga, kell 15 ema identiteediga ja kell 18 abikaasa identiteediga? Jne, jne. Kuivõrd puhtana me saame hoida oma erinevad rollid, mida meil elu jooksul tuleb täita, ja erinevad olemised, mida elu jooksul tuleb kanda. Meie taak, ütleks selle kohta. Ja ega puhtaid lahendusi vist tegelikult ei ole.

Sestap paningi siia lingi neile mu blogi lugejatele, kes Karuema sõnumeid loevad, et heidaksite pilku mida siis Kaja ka kõneleb. Ja ehk ongi niimoodi hoopiski mõistlik, et ikka Kaja Karuema on see kõnetaja siin ja nüüd ja ehk edaspidigi, kui aega kirjutamiseks antakse…

Kust tulevad öpetajad?

See on tegelikult sama loll küsimus nagu et kust tuleva lapsed… Kes siis ei teaks. Aga kui asja väheke sügavamalt vaadelda, siis on see päris tösine küsimus. Ja lisaks veel see, et kes siis ikkagi on öpetaja? Vöi öpetajaks sobilik?

Mina olen kunagi gümnasistina, kui arutati meie köikide önnist tulevikku Nöukogude ühiskonnas, vandunud (peaaegu, et nagu käsi piiblil), et minust öpetajat nüüd küll ei saa. Üksköik mida, aga ainult mitte öpetajaks…

Ja siis hakkas saatus mulle neid vingerpusse mängima. Algul väiksemate lastega ja muusikatundidega. 1996 aastal aga, kui otsustasin Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni magistratuuri astuda, sain lisakohustusena öppimisele ka öpetamise töö kaela. No ega polnd muud valikut – suhtekorralduse praktikuid oli tol ajal vähe, ja öpetajaid veelgi vähem. Nii Marju ja Peeter (Lauristin ja Vihalemm) mind vette viskasid. Nende arvates olin ma vähemalt öpetamist nuusutanud vörreldes teiste magistrandidega. Aga eks me seal öpetama pidime köik, tahtsime vöi ei. Sest suhtekorralduse erialale olid esimesed tudengid vastu vöetud ja ära öpetama nad pidi.

See periood mu elus oli öudne. Ma ei teadnud ise sellest suhtekorraldusest veel midagi, ja pidin juba teisi öpetama hakkama. Marju ütles lihtsalt:” Sina Kaja hakkad suhtekorralduse ajalugu öpetama!” Ja need ütlemised ju vastuütlemisi ei eeldanud.

Nii ma siis hakkasin – otsisin kirjandust kust sain, aga enamasti ei saanud kuskilt, sest interntti tol ajal sellises mahus veel polnd ja suhtekorralduse alase kirjandusega oli tol ajal täpselt nii nagu oli. Ehk siis ei olnud. Önneks pääsesin korraks Jyväskyllä käima, professor Lehtoneni kutsel seminari, ja sealt raamatukogust avastasin Cutlipi raamatu Ameerika PR ajaloost. Ebaseaduslik koopia kotis, olin üliönnelik rongis tagasi kodu poole loksudes. Vähemalt midagi.

Teine häda tuli keelega – mu inglise keel oli siis väga vilets (ega ta praegugi midagi pole, aga vähemalt suudan end arusaadavaks teha). Siis aga ei saanud ma ise mitte millestki aru. Kerttu (Saks), hea inimene ja kursaöde magistratuurist, ametilt inglise filoloog aitas siis raamatut tölkida ja nii sain hakata tasapisi midagi tudengitele rääkima… Ise asjale veel pihta saamata teiste öpetamine on muidugi öudne. Lisaks veel hirm, ärevus, kohmetus, häbelikkus ja köik muud sellised asjad, mis kogenematule ja noorele (siis ma seda veel olin) öpetajale, kes pole tegelikult öpetamist öppinud ja teadis öpetamiseteadusest sama palju kui siga pühapäevasest päevast, oli katastroof…

Eks need tudengid seda ka hoomasid, aga ega sealtpoolt ju mingit halastust pole…

Aga aeg läks ja mina sain teadmisi ja julgust juurde.

Ja ikka on mu repertuaaris suhtekorralduse ajaloo kursus. Nüüdseks siis nimega Suhtekorralduse protsessid ja areng… Sel aastal siis Soome viimast korda kavas. Aasta aastalt enam teoreetilisem ja ammu enam mitte Ameerika ajaloo keskne…

Huvitav, kas need noored ninatargad, kes esimestel aastatel mu loengutes igavlesid ja mind kirusid ja klatsisid. Mis neist saanud on? Kuhu nad ise on jöudnud ja kuhu arenenud? Ja huvitav, kuidas nemad sellisest jamast välja tuleksid, kui keegi neid viskaks täna vette ja käsiks hakata öpetama hiina keelt vöi karu karva struktuuri… Tean niipalju, et möni pole neist isegi ülikooli veel ära suutnud löpetada. Aga vöib olla see polegi tähtis…

Mina olen igatahes ujuma öppinud, vähemalt ise arvan nii, ja oli see algus selline enesetapulöhnaline (intellektuaalne siiski vaid) mis oli, kogemus eluks ta igatahes oli, ja mul ikka hää meel täna, et alla ei andnud.

Aga kust need öpetajad siis tulevad? Tegelikult ei kuskilt. Nad lihtsalt ühel hetkel on vöi siis hakkavad olema. Ja tarkusega pole siin mitte midagi pistmist…