Olen nüüd juba mitu aastat – alates 2009 aasta juunist – kirjutanud väikest kolumni Saarte Hääle lehele. Igasugu teemasid on selle aja jooksul keelele-meelele tulnud. Mõte oli omal ajal, et see peaks olema minu väike subjektiivne peegeldus sellest, mis parajasti ilmas juhtumas, eelkõige muidugi Saaremaal, aga miks ka mitte Eestis või välismaal. Aga kes ma selline olen, et minu arvamus peab meedias olema? Täna ma tõesti olen sellise eksistentsiaalse paradoksini jõudnud….
Juba ammu ei loe ma oma rubriigi kommentaare, sest need on õelad ja rumalad – enamasti pole kõige tigedamad kommentaatorid loo mõttele üldse pihta saanud. Aga mõtteid tekitab see fenomen minus siiski – mis on see haridustase, millega inimesed koolipingist välja lastakse. Ülikoolis õpetades olen seda kogenud, et kõige keerulisem on tõesti see osa, kuidas inimesed tekste tõlgendavad, tekstidest aru saavad. Paradoks on muidugi see, et rääkimata inglise keelsest tekstist, ei suudeta ka eesti keelsetele tekstidele adekvaatselt seletust anda. Muidugi, siin mu tudengid saavad kohe mulle oponeerida, sest loengus väitsin, et sõnumi saatja kodeerib sõnumi ja vastutab sõnumist arusaamise eest. Aga kui see mõte, mida teisele arusaadavaks püüad teha, tõepoolest teise ajukurdude vahele ära ei mahu? Kuidas sellisel juhul?
Karuema Päevaraamat 