Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

See on tegelikult sama loll küsimus nagu et kust tuleva lapsed… Kes siis ei teaks. Aga kui asja väheke sügavamalt vaadelda, siis on see päris tösine küsimus. Ja lisaks veel see, et kes siis ikkagi on öpetaja? Vöi öpetajaks sobilik?

Mina olen kunagi gümnasistina, kui arutati meie köikide önnist tulevikku Nöukogude ühiskonnas, vandunud (peaaegu, et nagu käsi piiblil), et minust öpetajat nüüd küll ei saa. Üksköik mida, aga ainult mitte öpetajaks…

Ja siis hakkas saatus mulle neid vingerpusse mängima. Algul väiksemate lastega ja muusikatundidega. 1996 aastal aga, kui otsustasin Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni magistratuuri astuda, sain lisakohustusena öppimisele ka öpetamise töö kaela. No ega polnd muud valikut – suhtekorralduse praktikuid oli tol ajal vähe, ja öpetajaid veelgi vähem. Nii Marju ja Peeter (Lauristin ja Vihalemm) mind vette viskasid. Nende arvates olin ma vähemalt öpetamist nuusutanud vörreldes teiste magistrandidega. Aga eks me seal öpetama pidime köik, tahtsime vöi ei. Sest suhtekorralduse erialale olid esimesed tudengid vastu vöetud ja ära öpetama nad pidi.

See periood mu elus oli öudne. Ma ei teadnud ise sellest suhtekorraldusest veel midagi, ja pidin juba teisi öpetama hakkama. Marju ütles lihtsalt:” Sina Kaja hakkad suhtekorralduse ajalugu öpetama!” Ja need ütlemised ju vastuütlemisi ei eeldanud.

Nii ma siis hakkasin – otsisin kirjandust kust sain, aga enamasti ei saanud kuskilt, sest interntti tol ajal sellises mahus veel polnd ja suhtekorralduse alase kirjandusega oli tol ajal täpselt nii nagu oli. Ehk siis ei olnud. Önneks pääsesin korraks Jyväskyllä käima, professor Lehtoneni kutsel seminari, ja sealt raamatukogust avastasin Cutlipi raamatu Ameerika PR ajaloost. Ebaseaduslik koopia kotis, olin üliönnelik rongis tagasi kodu poole loksudes. Vähemalt midagi.

Teine häda tuli keelega – mu inglise keel oli siis väga vilets (ega ta praegugi midagi pole, aga vähemalt suudan end arusaadavaks teha). Siis aga ei saanud ma ise mitte millestki aru. Kerttu (Saks), hea inimene ja kursaöde magistratuurist, ametilt inglise filoloog aitas siis raamatut tölkida ja nii sain hakata tasapisi midagi tudengitele rääkima… Ise asjale veel pihta saamata teiste öpetamine on muidugi öudne. Lisaks veel hirm, ärevus, kohmetus, häbelikkus ja köik muud sellised asjad, mis kogenematule ja noorele (siis ma seda veel olin) öpetajale, kes pole tegelikult öpetamist öppinud ja teadis öpetamiseteadusest sama palju kui siga pühapäevasest päevast, oli katastroof…

Eks need tudengid seda ka hoomasid, aga ega sealtpoolt ju mingit halastust pole…

Aga aeg läks ja mina sain teadmisi ja julgust juurde.

Ja ikka on mu repertuaaris suhtekorralduse ajaloo kursus. Nüüdseks siis nimega Suhtekorralduse protsessid ja areng… Sel aastal siis Soome viimast korda kavas. Aasta aastalt enam teoreetilisem ja ammu enam mitte Ameerika ajaloo keskne…

Huvitav, kas need noored ninatargad, kes esimestel aastatel mu loengutes igavlesid ja mind kirusid ja klatsisid. Mis neist saanud on? Kuhu nad ise on jöudnud ja kuhu arenenud? Ja huvitav, kuidas nemad sellisest jamast välja tuleksid, kui keegi neid viskaks täna vette ja käsiks hakata öpetama hiina keelt vöi karu karva struktuuri… Tean niipalju, et möni pole neist isegi ülikooli veel ära suutnud löpetada. Aga vöib olla see polegi tähtis…

Mina olen igatahes ujuma öppinud, vähemalt ise arvan nii, ja oli see algus selline enesetapulöhnaline (intellektuaalne siiski vaid) mis oli, kogemus eluks ta igatahes oli, ja mul ikka hää meel täna, et alla ei andnud.

Aga kust need öpetajad siis tulevad? Tegelikult ei kuskilt. Nad lihtsalt ühel hetkel on vöi siis hakkavad olema. Ja tarkusega pole siin mitte midagi pistmist…