eestlased peavad end ikka ja veel töökateks inimesteks, ja ma arvan, et nad seda ka on. tööd rabatakse hullumoodi, sellest on saanud omamoodi rahvuslik uhkus ja üksteisele ärategemise viis. et kes rohkem tööd teeb ja kes kauem tööd tehes kannatab: ületunde, stressi, kiunuvat ülemust.
on muidugi ka inimesi, kel muud varianti polegi, sest ka elu tahab elamist, ja mingid vahendid selleks tuleb ju välja teenida.
aga sellegipoolest, üks asi sunnib mind viimasel ajal üha sagemini mõtlema sellele, et missuguse energiaga me oma elu elame. ja see asi on eesti inimese kortsus kulmud ja murelikkust reetev laup. jah, me teeme tööd ja armastame tööd teha ja see tuleb meil enamasti ka kenasti välja, aga miks me teeme seda murelikult, vahel isegi vihaga? mis on muutnud meid selliseks, et me teeme asju, millest võiks rõõmu tunda ja millest võiks positiivset energiat toota, pärssiva energiaga, vihaga, tüdimusega?
vb olla mu arutlus on paljude inimeste suhtes ülekohtune, sest ma annan endale täelikult aru meie riigis valitsevast sotsiaalsest hädast. kuid sellegipoolest – äkki meil oleks natuke kergem oma häalist elu elada, kui me seda teekime natuke suurema naudingu ja positiivse mõttega. sest positiivne toodab ju omakorda positiivsust ja hea tujuga tehtud asjad kukuvad ka vahepeal palju paremini välja, kui kortsus kulmuga vägisi üllitatud…
Karuema Päevaraamat 