Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Igal inimesel on omad kiiksud. Mõni ei armasta vett ja teine pekiliha. Kolmandale käib vastu suitsuhais jne.
Minu kõige suurem kiiks viimasel ajal on inimesed, kes mind hirmsasti kiitma kipuvad. No nuta või naera, mitte kuidagi kohe ei oska reageerida. “No küll sa oled ikka tubli …” jne. No mida sa kostad või kuhu sa pistad sellise jutu. Võib olla mõnele meeldib selline imal juramine, aga minuga on see probleem, et tänu oma ametile olen ma pidanud selgeks õppima mõned tekstianalüüsi meetodid ja seetõttu – iga tekst, mida kuulen, näen, loen või mida iganes, on minu jaoks tööalane analüüsi objekt. Ja kuna ameti tõttu olen harjunud tekstist erinevaid diskursusi ja metatekste välja noppima, siis sama rada lähevad ka need kiidulaulud – analüüsi alla (nii nagu juuksurid vaatavad alati juukseid ja maniküürijad käsi, jne – juhtum samast klassist). Ja nii kurb kui see ka pole – 99% nendest kiidutraktaatidest on võltsid. Nendes kiidukõnedes, mida ma viimasel ajal kahjuks väga sageli pean kuulama, ei ole tavaliselt sees seda tegelikku mõtet, mis seal võiks olla, sisuline sõnum ja siiras südamest tulev soov on sealt puudu, mis väljaütlemisel meeled ehk ka ilusaks ja rõõmustavaks võiks teha…Paraku aga on asjad nii, et tähendused sõnade taga, ümber ja vahel puuduvad, või on võltsid ja variserlikud…Jah…Kahjuks. Ja ma ei saa aru, milleks inimestel on vaja enda energiat raisata selliste sõnakõlksudega, millega tegelikult mõeldakse hoopis midagi muud kui välja öeldakse. Või ei mõelda üldse mitte midagi.
Ses mõttes mulle meeldivad Kivisildniku tüüpi inimesed (Kivisildnik ise ei meeldi eriti, pole minu stiili tekst, aga põhimõte on aus), kes räägivad asjadet nii nagu on, ja ei ürita meeldida ja meelitada mingi jumal teab mis tagamõtte pärast…
Ja selle napaka kiiksu pärast ei saa ma ka enam uudiseid rahulikult lugeda – kogu aeg keerleb peas, et mida siis nüüd tegelikult selle või teise sõnumiga öelda tahetakse, ja mis selle väljaütlemise taga tegelikult on… Samas on see kiiks aga ka värskendav – ei ole mingeid illusioone, et maailm ja inimesed ongi nii ilusad, kui nad end välja lasevad paista, ja teisalt topelt rõõmu teevad tõeliselt ausad ja siirad leiud meie avaliku ruumi sõnumite virr-varrist ja personaalselt mulle öeldud asjadest ka…