Jah, parem hilja, kui mitte kunagi – tegin oma elu esimese tõelise palja inimese ja kodus veel üritasin emme portreed. Kõike seda elus esimest korda…Vat mida kõike veel neljakümne fucking viieselt (Samanta, Sex and City)inimene ära ei õpi, ja ma olen kogu elu teadnud, et ma joonistada ei oska…
Archive for the ‘ilus’ Category
11 jaan.
Täna õppisin inimest joonistama
6 jaan.
Senise elu kalleim kohv…Monacos
.jpg)
Ja kui nemad siis oma reisil Monacosse jõudsid, lummas see väike linnriik neid niivõrd, et nad oleks end peaaegu, et sinna unustanudki. Esimese jaanuari jumalateenistus kirikus oli just lõppenud ja kirkukellad kajasid üle mägede, kuulutades väikese vürstiriigi igavikulisust…
Kallites kasukates daamid ja soliidsed härrad patseerisid seal kasiinoesisel väljakul ja näitasid ennast ja vaatasid teisi. Võtsid nemadki selle pool tundi oma tihedast reisikavast ja sulandusid massi. Temake oli vaid õnnetu, et tema Saaremaalt ostetud eesti disaineri villamantel oli juba autosse pakitud ja reisijope ei olnud ikka see, mis oleks pidanud olema üll seal naaritsa ja soobli ja muude kasukate seas…Eesti disain oleks ruulinud, sest selles kasukatemeres puudus isikupära. Oli küll kallis, aga mõjus massina…
Kasiinoesisel vabaõhukohvikul oli hea müük, võtsid nemadki tassikese kohvi – tema armastas tavalist, cafe noir’i, temake aga cafe creme…Seekord toodi see viimane sooja piimaga. Olete kunagi joonud kohvi sooja, peaaegu et tulise piimaga? Ei ole…No siis proovige. Osades prantslasliku kultuuriruumiga paikades kohvi just niimoodi juuaksegi, kuuma piimaga. Ja see on VÄGA MAITSEV.
Just ja täpselt nii maitsev, et selle eest olid inimesed nõus maksma kuus euri (kokku siis 12 euri)…Mis sest, et see tassitäis tuli senise elu kalleim kohvitassike…Ja ilus oli ta ka (vaata pilti).
9 dets.
Jõululine Jyväskylä
Just praegu kajab trompeti hääl üle linna kuulsa jõuluviisiga Tasa, tasa, jõulukellad kajavad…Ilus…
Päikese loojangul mängib tavaliselt üle linna Kesk-Soome hümn, aga seda pole juba ammu kuulda olnud, päikest ju ka pole…
16 nov.
Kuidas eliit pidu peab…
Niisiis elitarismist veelkord. Olude sunnil.
Meie rehtorirouval on homme sünnipäev, 60 aastaseks saab. Täna pakuti köigile, kes soovisid rektorit önnitleda, kohvi ja kooki, kahes ülikooli hoones, ja mölemas oli rektor ise ka kohal, ja töenäoliselt jöudis ta peaaegu et köigiga ka natuke vestelda…
Sünnipäeva kinke ei toodud, rektor palus teha annetuse fondi, millest rahastatakse noori teadlasi.
(Rehtori Sallisen merkkipäivämuistamiset pyydetään osoittamaan rehtori Aino Sallisen nimikkorahastoon nuorten tutkijanuran tukemiseksi.)
Olen meie rektorist tahtnud juba varemgi kirjutada, aga pole nagu otsest pöhjust olnud…ja ikka on kuidagi muud teemad päevakorral olnud…
Aino Sallinen on tegelikult minu akadeemiline öde – professor Jaakko Lehtonen oli ka tema akadeemiline juhendaja, akadeemiline isa. Aga see selleks, kui mina ülikooli jöudsin, oli tema juba meie osakonnast rektoraati valitud, ning tavaliselt ei ole ju rektoril pisikeste alama astme öppejöududega midagi pistmist. Vähemalt nii oli Tartus (10 aastase peahoones öpetamise jooksul ei olnud mul mitte ühte korda vöimalust Tartu Ülikooli rektoriga vestelda, rääkimata sellest, et ta oleks mind, väikest sitasitikat teretanud, kuigi pea iga reede peamaja hoovis kokku jooksime…).
Jyväskyläs olen nüüd öpetanud kolm aastat, ja selle aja jooksul olen Aino Sallineniga neli korda pikalt ja pöhjalikult vesteldnud, sisulistest asjadest. Lisaks sellele, kohtume sageli Mestarin Herkku söögipoes, vöi kävelykatul…ja ikka peatume paariks sönaks, a la kuidas läheb…
Ses möttes on mul soojad tunded selle inimese suhtes – kuigi eliit, Soome hariduse eliit…Aga ikkagi inimene…
(Pildil Jyväskylä Ülikooli peahoone, arhidekt Alvari Aalto)
28 okt.
Kohtingule peikaga
Millal te oma peikaga (prutaga) viimati kohtingul käisite? Sedasi romantiliselt…Et saame kokku kell kaks kella all…Ja siis Tüdruk jääb natuke hiljaks…ja Poisil on midagi ilusat (lilled vöi kommid näiteks tüdruku jaoks…)…Ja siis minnakse kahekesi käsikäes…Kinno või kohvikusse või loomaaeda…
Minul oli reedel kohting oma peikaga…Olen selle Poisiga semminud juba oma 24 aastat. Ja nüüd me elame eri riikides ja meil on muudki kui ühine perekonnanimi… Kuid kohtamas käime ikkagi. Võib olla on see vajalik selleks, et sedasi sisuliselt lahus elades suhe siiski säiliks?
Seekord oli kohtumine määratud Helsinkisse Kiasma juurde, kella üheteist paiku hommikul…Noh loomulikult jäin ma hiljaks, sest selleks et kella 11ks Kiasmasse jõuda, pidin alustama umbes kell kaheksa Jyväskyläst… Ja loomulikult mu peika oli salliv, et hilinen, sest ta teab, kuiväga ma hommikul uimerdis olen…
Aga kell pool kaksteist olin siiski kangelaslikult platsis, peikal oli kotis minu jaoks Kasekese ja muud kommi…Ja siis me läksime koos Emmasse Dali näitusele ja sõitsime Turu kaudu Jyväskyllä ja siis tiirutasime ka Jyväskylä ümbruse karuradadel ja ma näitasin peikale oma salakohta, kus kärbseseened kasvavad ja päike sillerdab järve peal…Meil oli vahva kohting, mis kestis terve nädalavahetuse. Ja selle suurim pluss on see, et ei ole aega tülitseda…Sest kokkusaamised on nii harvad ja lühikesed. Saab ja tuleb rääkida ainult ilusatest asjadest.
Enne Helsinki kohtingut oleme orgunninud kohtinguid ka näiteks Brüsseli kunstimuuseumisse…Sofia lennuväljale…noh ja mõnes imelikus paigas veel.
25 okt.
Ja nüüd hakkab see hullus peale
Täna pandi meil osakonna jõulupidu kuupäev paika… 5. detsember siis minnakse koos keeglit mängima…jääkeeglit?Kas selline asi on olemas? Või mõistsin täna valesti?
Igatahes rahvas elavnes ja mõni tahtis juba Novembrissegi pidu tõsta. Vahetult enne pühi, nii umbes alates 16ndast detsembrist on pidude aeg tegelikult siin läbi, üksikud peod ehk veel on, aga üldiselt tõmbutakse kodudesse ja kodusesse olemisse.
Ja kaardid saadetakse ka enamuses jõulukuu alguses (vaata Kirjatsura ka kirjutas jöulukaartidest).
Poodidesse laaditakse uusi kaubahunnikuid, vanadest üritatakse allahindlustega lahti saada…Õhus on Kommertsiaalse Jõuluõuduse hõngu…
Aga sellegipoolest mulle Jõulud meeldivad…eriti kui on lumi ja on aega rahulikult olla…ja on kuusk ja vaikus….
Pidudest ma tõesti eriti ei hooli…
20 okt.
Viisakus ei anna häbeneda
Pärast seda, kui mind Seppälä Prisma kassaneiu ühe maksmisprotseduuri jooksul seitse korda oli tänanud, otsustasin teha väikese uuringu, et kui palju ja kuidas Soomes kassapiigad/poisid kliente ühe maksmiskorra ajal tänavad…
Tulemus oli, et alla nelja korra ei tänatud mind kordagi. Tänamine kassas kassiiri poolt toimus keskeltläbi neli kuni seitse korda. Ja mitte ühte korda ei jäetud mulle kenasti silma vaatamata, ja söbralikult naeratamata. Iga teine kord läks asi naeratusest ka kaugemale – väike sõbralik sõnamäng või repliik…
Tõepoolest, kui sa oled kenasti kultuurseks inimeseks kasvatatud, siis ei maksa seda ju ka inimestevahelises suhlemises häbeneda. Onju?
10 okt.
Mis vahe on lahvkal ja raamatukogul?
Lahvka – kena veneajast teada tuntud kauplusauto, kus vanaisa juures olles sai lehma leiba ja räime tomatis osta…Ning raamatukogu on nagu raamatukogu ikka – suurepärane koht veel suurepärasemate elamuste jaoks…
Soomes on aga need kaks kena asja kokku pandud. Nimelt liiguvad aktiivselt ringi kauplusauto moodi raamatukogubussid. Neile on isegi omad spets peatused tehtud. Ja kui õige aeg hakkab saabuma, siis on peatuses ikka mitu inimest ootamas.
Kusjuures näiteks Jyväskyläs meie Lutakko linnaosas on küll selline bussipeatus kummaline, sest suur raamatukogu on 500 meetri kaugusel…Aga näe, vanematele inimestele seegi vahemaa raskete raamatutega ehk probleemne kulgeda. Nii et raamatukogu veereb siinmail lausa koduukse ette…
Lugesin Eesti uudistest täna, et kultuuriministril ka vahvad plaanid lugemisaasta jmt.tegemiseks, ja et raamatukogusid hakatakse märgistama jne. Igatahes vahva idee. Maapiirkondades võiks kauplusautodele lisaks ka raamatukogubussid käima panna. Sest lugeda on ju vahva 🙂
8 okt.
Möni inimene lihtsalt mötlebki nii
Leidsin täna Elviina blogist midagi töeliselt head ja ilusat. Tahan seda jagada ja levitada:
Aamun ajatus
Tee kaikki hyvä minkä voit, kaikin keinoin mitä voit, kaikilla tavoilla joilla voit, kaikissa paikoissa joissa voit, kaikkina aikoina joina voit, kaikille niille joille voit, niin kauan kuin voit. -John Wesley
Eks ole kenasti öeldud. Proovime siis natukenegi, head esmaspäeva kõigile 🙂 Elviina
7 okt.
Soomes on koertel oma blogi
No Comments. Soomlased on oma kutsudele blogi teinud. Nii armas. Kas äkki Eestis ka on sellist?
Ikkagi inimesed ju ka natuke need meie neljajalgsed sõbrad…
Blogi vaatamiseks ja lugemiseks kliki SIIA
NATUKE HILJEM:
Ja ei tulnudki kaua oodata, kui ka eesti kutsude oma veebi kohta info tuli. Loe ja naudi ja vaata, pisarateni liigutav ja armas.
Aga siit kohe uus küsimus, et miks Hesari (Soome suurim päevaleht) koerteblogi peab ja väärtustab… Eestis aga pead täpselt teadma, kust otsida. Ja kui ei tea, siis peale niisama ei satu…Äkki võiks mõni meediakanal natuke promoda meie sõpru?Näiteks ka selline kena koerablogi poliitilise kemplemise asemele mõnes suure levikuga meediakanalis? Äkki kasvataks loomapidamiskultuuri ja juhiks tähelepanu asjadele, millest peaks rohkem rääkima ja arutlema? Äkki muudaks miskit paremaks seeläbi?
Karuema Päevaraamat 
You must be logged in to post a comment.