Archive for the ‘inimene’ Category

Inimesed minu elust

Täna on sünnipäev minu kunagisel pinginaabril Merlel. Kahjuks mul ei ole ei tema telefoni ega ka tema mailiaadressi, et talle helistada ja kõik ilus otse välja öelda (nii nagu ma näiteks Riina ja mõne teise vana hea sõbra puhul saan teha)…Elu on lihtsalt asju nii sättinud, et peale kaheksanda klassi lõpetamist on rajad eri suundadesse läinud…Aga ma mäletan iga kevad 6ndal mail, et tal on sünnipäev ja ma mõtlen ta peale, igal aastal sel ühel kindlal päeval…Ehk ta kunagi satub ka siia blogisse ja saab teada, et ma talle täna mõtlesin ja mõttes palju palju head ja ilusat soovisin.

Merle oli kooliajal hästi ilus tüdruk, pruunide silmadega, lokkis juustega, ja mis kõige olulisem, lisaks ilule oli ta ka tark, tõepoolest hästi tark. Hinded olid tal ainult viied kogu aeg, aga ta oli ka nutikas, mitte selline tavaline tuupur, et häid hindeid saada. Merle oli ka hästi sportlik – mängis võrkpalli ja käis trennis. Ta oli tõeline poiste lemmik ja klassi esimene kaunitar vastuvaidlematult – alati koolipidudel esimesena tantsupõrandal ja poisid vesiste suudega järgi vahtimas…Mina olin selline inetu pardipoeg – haigete jalgadega ja seetõttu absoluutselt ebasportlik ja tüsedusele kalduv. Ning väga tark ma polnud ka, selline keskpärane. Ja praegu tagantjärele mõeldes – see oli tõesti imelik, et me sõbrad olime, et temasugune staar minusugusega üldse suhtles ja mind sõbraks ja pinginaabriks pidas. Ma arvan, et see oli sellepärast, et ta lihtsalt oli (ja on) ka väga hea ja armas inimene.

Mäletan, et kaks asja, milles ma füüsiliselt tahtsin alati Merle moodi olla, ja mis mul kunagi ei õnnestunud. Ma tahtsin, et mul oleks sellised jalad, kui Merlel olid, ja ma tahtsin ka suveti niisama pruuniks päevituda, kui Merle. Ja kumbki üritus mul ei õnnestunud 🙂 Mäletan, et kui me kahekesi koolist koju tulime ja minu seda pruuniks saamise soovi arutasime, siis me lausa tegime kindla strateegia, et kuidas see pruunistumine siis ikkagi peaks rohkem õnnestuma. Takkajärgi mõeldes oli see päris naljakas. Viimasel koosveedetud kevadel – kaheksanda klassi lõpus, lõpueksamiteks valmistudes veetsime päevi Järve rannas koos õppides, Merle aitas mind matemaatikas, ja ma ei mäleta, et mul oleks vaja olnud talle samaga vastata:) Arvan, et tänu Merle abile, sain ma mata eksami kaheksanda klassi lõpus lausa viiele tehtud. Tõeline kangelastegu minusuguse matakeenjuse puhul muidugi (vaata eelmist postitust keska mata lõpueksamist, mis enam sugugi nii särav saavutus polnud). Samast ajajärgust, kaheksaklassilise kooli ajal mata tundides oli mul ka teine matemaatika “tark mees taskus”, meie Väints, kellega mata tundides klassi eripära tõttu kõrvuti istusime (mina va loru ja lollpea siis kahe matageenjuse, Merle ja Väintsu vahel)…

Sellised mõtted siis seoses armsa sõbra ja pinginaabri sünnipäevaga. Virtuaalsele õnnesoovile lisatud minu oma tehtud pilt sinililledest Tabasalu pangalt paar nädalat tagasi.

Et mis värk siis tegelikult selle targaks saamisega on?…

Kaks on tehtud, 13 veel teha, nagu Karutüdruk täna oma blogis kirjutab

Ausalt öeldes, ei tahaks ma praegu enam noor olla. Ehk siis mitte nii noor, et peaks mingeid küpsuse ja muudsorti eksameid tegema. Tõenäoliselt ma põruksin üsna kõvasti, vist isegi kirjandiga…muudest asjadest rääkimata. Eks meil ka omal ajal olid lõpueksamid suureks probleemiks, ja närv oli ikka kõvasti sees, ja õpiti päris hullu moodi. Kuid mulle tundub, et sotsiaalne surve oli siiski väiksem kui täna. Ei olnud ka mingit suurt katastroofi, kui eksamitulemused nii eriliselt suurepärased ei olnud.
Mäletan omadest keska lõpueksamitest, et mata eksamist vedasin enda vaevalt läbi, kuna see oli suuline eksam, siis pool hindest tuli tõesti selle eest, et olin koolis olnud tubli taidlusaktivist, ja aktiviste ei saa ju eksamilt läbi kukutada…Kesise kolme sain kätte…
Ajaloo eksamile läksin aga tõesti nii, et nägin unes, et saan Bresti rahust eksamipileti, ja õppisingi ainult selle pileti selgeks…Ja nii see läks. Tuligi teema Bresti rahu ja sain oma suurepärase hinde kätte…Ja ilus suvi oli, üks pikkade valgete juustega poiss oli mu pea segi ajanud. Ja ega eriti õppimisele küll ei suutnud kesknduda…
Jah, ega ma selle postitusega nüüd noortele ka head eeskuju ei anna, kuid…
Tahan öelda seda, et sel hetkel ja täna ja siin oleme me just sellised nagu me oleme, ja teeme asju just nii hästi kui me hetkel oskame. Ja kui me oskame, on väga hästi. Aga kui me ei oska, ei ole ka hullusti. Sest iga untsu läinud asi on tegelikult suurepäraseks õppetunniks ja võimaluseks järgmine kord asju paremini või targemini teha. Ja ideaalseid olukordi, inimesi ja lahendusi ju tegelikult ei olegi vaja. Me oleme väärtuslikud just sellistena kui me oleme, oma vigade ja voorustega, tarkuste ja lollustega. Ja ideaalne on see, et me kõik oleme väärtuslikud, oma puudulikkuses. Sest nii saab minna edasi, asju paremaks muutes…Kui kõik on niigi ideaalne ja väga hästi, on oht, et asjad jäävad seisma ja kopitama ja puudub motivatsioon edasi püüelda, puudub motivatsioon saada paremaks, areneda…
Noortele eksaminantidele aga – vötke asja mönuga, kaiffige seda, mida te teete. Ka õppimine võib olla nauding, tegelikult:)

Vastikud asjad

Igal inimesel on omad kiiksud. Mõni ei armasta vett ja teine pekiliha. Kolmandale käib vastu suitsuhais jne.
Minu kõige suurem kiiks viimasel ajal on inimesed, kes mind hirmsasti kiitma kipuvad. No nuta või naera, mitte kuidagi kohe ei oska reageerida. “No küll sa oled ikka tubli …” jne. No mida sa kostad või kuhu sa pistad sellise jutu. Võib olla mõnele meeldib selline imal juramine, aga minuga on see probleem, et tänu oma ametile olen ma pidanud selgeks õppima mõned tekstianalüüsi meetodid ja seetõttu – iga tekst, mida kuulen, näen, loen või mida iganes, on minu jaoks tööalane analüüsi objekt. Ja kuna ameti tõttu olen harjunud tekstist erinevaid diskursusi ja metatekste välja noppima, siis sama rada lähevad ka need kiidulaulud – analüüsi alla (nii nagu juuksurid vaatavad alati juukseid ja maniküürijad käsi, jne – juhtum samast klassist). Ja nii kurb kui see ka pole – 99% nendest kiidutraktaatidest on võltsid. Nendes kiidukõnedes, mida ma viimasel ajal kahjuks väga sageli pean kuulama, ei ole tavaliselt sees seda tegelikku mõtet, mis seal võiks olla, sisuline sõnum ja siiras südamest tulev soov on sealt puudu, mis väljaütlemisel meeled ehk ka ilusaks ja rõõmustavaks võiks teha…Paraku aga on asjad nii, et tähendused sõnade taga, ümber ja vahel puuduvad, või on võltsid ja variserlikud…Jah…Kahjuks. Ja ma ei saa aru, milleks inimestel on vaja enda energiat raisata selliste sõnakõlksudega, millega tegelikult mõeldakse hoopis midagi muud kui välja öeldakse. Või ei mõelda üldse mitte midagi.
Ses mõttes mulle meeldivad Kivisildniku tüüpi inimesed (Kivisildnik ise ei meeldi eriti, pole minu stiili tekst, aga põhimõte on aus), kes räägivad asjadet nii nagu on, ja ei ürita meeldida ja meelitada mingi jumal teab mis tagamõtte pärast…
Ja selle napaka kiiksu pärast ei saa ma ka enam uudiseid rahulikult lugeda – kogu aeg keerleb peas, et mida siis nüüd tegelikult selle või teise sõnumiga öelda tahetakse, ja mis selle väljaütlemise taga tegelikult on… Samas on see kiiks aga ka värskendav – ei ole mingeid illusioone, et maailm ja inimesed ongi nii ilusad, kui nad end välja lasevad paista, ja teisalt topelt rõõmu teevad tõeliselt ausad ja siirad leiud meie avaliku ruumi sõnumite virr-varrist ja personaalselt mulle öeldud asjadest ka…

Õelik õudus

Täna oli meil ülikoolis jälle noore kolleegi psühhoteraapia päev…Juba teist korda selle kevade jooksul.
Nimelt, Vilmal on mees, kellel on suur pere, sh kolm nooremat õde. Ja nüüd on need nooremad õed võtnud pähe, et – pärast seda kui Vilma ja ta mees endale uue korteri ostsid ja selle stiilselt ja kenasti sisustasid – et see on ka nende kodu. Sõnaga kordamööda ja vahel ka kõik korraga on nad hakanud vallutama Vilma elamist. Elavad tema elutoas, kasutavad tema kosmeetikatarbeid, sorivad tema asjades, eksivad magamistuppagi voodisse lösutama, tuustivad kappides…Ja lasevad Vilmal ennast kenasti ka teenindada – sööta, joota, linnamööda transportida…Ja ega siis kõike sööki sööda ka, ikka valikuliselt ja kui Vilma on mingi söögi valmis teinud, siis ilmtingimata see süüa ei kõlba… Viimati, mõned nädalad tagasi, enne Vilma Ameerika-reisi, esitas Vilma ultimaatumi oma mehele, et kui tema tagasitulekuks plats meheõdedest puhas pole, siis läheb asi kurjaks. Noh korraks saadigi nn kutstutud kutsumata külalistest lahti. Kuid kuna Vilma mees on vanem vend, siis tunneb ta mingit isalikkust oma õekeste suhtes ja seetõttu pole ka südant ja iseloomu oma pereelu pealetükkivate sugulaste eest kaitsta… Sisuliselt nagu mustlaste elu või midagi veel hullemat. Õpetasime kollektiivselt täna Vilmat, kuidas õel olla ja soovimatuid sugulasi välja sööma hakata… aga eks need meie soovitused olid pigem nagu nali – a la et hoiata, et ripsmetussi kasutades saad silmapõletiku, mis parajasti Vilmat vaevab ja huulepulgast saab süüfilise – olukord on ikka päris kole tegelikult.
Oma pika elu jooksul olen nii mõndagi kogenud ja näinud. Mitte ühte juhust ei tule kahjuks meelde, kus meheõdedest rõõmu oleks olnud. Kõik minu tuttavad, kelle meestel on õde või kaks või kolm, on nendega mingil ajahetkel hädas olnud. Üks minu vana sõber kurtis kunagi, et tema meheõde käib regulaarselt tema kappe kontrollimas, teine rääkis, kuidas mehe komendeeringu ajal meheõde koputamata oma võtmega venna korterisse sisse sadas, õhtul kell üksteist, ja otse vennanaise magamistuppa, ettekäändeks mingit asja vaja laenata – tegelt aga ilmselgelt vennanaise kontrollimine, et kas see venna äraolekul ikka üksi magamistoas on …jne jne.
Millegipärast ei ole keegi kurtnud, et vendadega sellised probleemid oleksid, või naiseõdedega… Aga vb olla pole selliseid mu tutvustesse lihtsalt veel sattunud. Igatahes, tõeline õelik õudus. Ja ainus tõsine soovitus Vilmale täna oli, et räägi tõsiselt oma mehega ja tee hästi lihtsalt ja sõbralikult selgeks, et selline asi ei meeldi ja nende perekonnaellu ei sobi… No eks näis, millega asi lõpeb või kuidas laheneb.

Vastikult head inimesed, aga mina olen paha

Igaüks meist tahab ju olla hea. Onju? Aga igaühel ei tule see alati just niimoodi välja, et me saaksime tõesti kõik ühemõtteliselt öelda, et vat see on nüüd hea inimene… ja seepärast on heaks olemine üks päris triki asi…Miks niimoodi, olen ma päris sageli mõelnud…Ja arvan, et nüüd tean ka vastust – sellepärast, et me EI OLE siirad. Me püüame olla head, ja jätta endast head muljet, aga oma sisemuses oleme kurjad ja õelad ja see paistab välja. Headus on tegelikult siirus…Jah, tavaliselt me ise arvame, et me ei ole läbinähtavad, aga tegelikult oleme, kui viitsida veidikenegi asja olemusse süüvida. Seepärast mina olen otsustanud olla mitte hea inimene. Aga ma tahan olla siiras. Ma ei ütle kunagi kellegile ilusti sellepärast, et ma pean nii ütlema, vaid et ma tahan öelda hästi, kui asi tõesti seda väärt on ja öelda halvasti, kui asi ikka sitt on.
Teine tüüp häid inimesi on jutupaunikud. Kui me vaid suudaksime ette teada, kuidas ja kuhu meie sõnakõlksud levivad ja kuidas need interpreteeritud saavad, siis me vist lõpetaksime ikka väga kiiresti igasuguse teiste inimeste kommenteerimise…Sest alati leidub kedagi, kes kellegi kohta on midagi, kasvõi poolkogemata maininud, ja see kantakse ette nii kummalisi kanaleid pidi, et lausa naer (vahel ka nutt) tuleb peale… Kui me vaid aimaksime ja teaksime, mida meie sõbrad tuttavad meie poolt väljaöelduga edasi teevad:) Oh jah.
Ja seepärast mulle meeldivadki inimesed, kes ei klassifitseeru nn klassikaliselt ja traditsiooniliselt heade inimeset hulka, vaid kes ütlevad mida mõtlevad. Ja kes ei pläkuta edasi seda, mida teised neile rääkinud on, ja kes ei pläkuta ka oma arvamusi ja oletusi teiste inimeste kohta…Kuid kes on siirad ja ausad oma suhetes teiste inimestega. Kes ei etenda headust samal ajal kui sisikond vihast ja õelusest keeb :)Kes ei ela oma ettekujutustes teistest, vaid elavad oma elu ja suhtuvad teistesse ka sama lugupidavalt, kui iseendasse ja oma suurde egosse.
Samas tõeliselt headest inimestest ma pean küll väga lugu – need on altruistid, kes annaksid ära viimase oma hinge tagant, et sind aidata, kes palvetavad ja paluvad õhtuti teiste eest ja rõõmustavad kui teistel läheb hästi. Endast nad ei hooli, enda pärast nad ei muretse, sest kuidagi ikka saab, kui enam kuidagi ei saa…Mul on mitmeid selliseid inimesi, õnneks. Täna õhtul mõtlen ma kahe sellise peale (teistest ehk kunagi hiljem) ja olen siiralt rõõmus, et elutee mind nendega kokku viinud on. Nad on mu mehe sugulased mõlemad, Aino Setumaalt ja Mari…Mari on mu ämm, ja aastate jooksul on olnud meil paremaid ja halvemaid aegu, kuid tänaseks olen ma aru saanud, milline väärtus on selles vanas ja paljukannatanud naises…Ja minu sügav ja siiras lugupidamine temale.

Eksamiveski läheb tööle

Karutüdrukul hakkavad homme eksamid, hommikupoolikul on inglise keele esimene paber, ja pealõunal psühholoogia esimene paber. Ja nii nüüd kaks nädalat jutti, nädalavahetus ja 13nes kuupäev vaid vabad. Iga päev kaks kuni kolm eri õppeainet eksamitada.
Eksamile võid kaasa võtta vaid puhast vett, isegi näiteks sidrunimaitseline või gaseeritud ei tohi olla. Sööki ei tohi ammugi mitte kaasas olla, isegi shokolaadi mitte. 24 tundi pärast eksamit ei tohi eksami sisust kellegiga rääkida. Kõvad rahvusvahelised reeglid. Üle maailma teevad IB koolid kõik ühel ja samal ajal eksameid, ja printsiip on, et reeglid ja tingimused ja ka eksamiküsimused peavad olema kõikidele absoluutselt samad. Sealt see IB standard tuleb.
IB -s õppimine eeldab päris suurt pingutust, luuserdades sellest kadalipust läbi ei tule. Mujal maailmas on see ka väga kallis õppimisviis, aga Soomes ja Rootsis on need koolid tasuta, nagu muu hariduski nendes tõeliselt sotsialistlikes maades:) (Reklaamipaus: Soomes on ju siiani ka ülikoolid kõik tasuta, vaid avatud ülikoolis pead maksma…Seega kõik, kellel rahaprobleeme, tulge Soome kooli. Pean tõdema, et elamine siin ei ole enam palju kallim Eesti elust…Ja kooli eest ei pea maksma senitigi.)
Vat sellised pingelised ajad siinpool Soome lahte siis.
(Oma tütre elust kirjutan siia blogisse sellepärast, et ka kõik minu armsad ja heatahtlikud sugulased saaksid lugeda kui targad ja ilusad me siin Soomes ikka oleme, sest muidu nad ju ei tea. Ja siis saavad nad olla uhked oma tublide sugulaste üle:))

Perekondlik taak

Lugesin eile Inno ja Irja blogist Liis Haaveli südamepuistamisi…Või õigemini vaatasin neid videoklippe, mis selle noore naise juttudega tehtud. Ja imelik hakkas. Liisi ennast ma ei tunne, ega mitte ka tema vanemaid. Küll aga tunnen tema vanaema ja tema tädi. Liisi vanaema on minu mälestustes üks meeldivamaid ja paremaid lastearste Saaremaal üldse. Armas ja tore inimene. Ja Liisu tädi oli minu kooliõde, ka äärmiselt vahva ja meeldiv naisterahvas… Ja kõik see mida see noor naine seal Inno ja Irja blogis üles tunnistab, on nii absurdne ja uskumatu…Aga eks nende asjadega ole nii, et igas peres on ikka mõni must lammas, kes teistega risti käib, teistega läbi ei saa, ja kes perekondlikus mõttes arusaamatu on. Kes teistest sugulastest erinevalt toimetab ja käitub. Kellel on oma tõde. Ühte ja sama asja saab alati kahelt poolt vaadata, ja siis see asi võib täiesti teistsugune paista. Seepärast ongi inimestevahelistes suhetes vaja veidike empaatiat, et ennast ka teiste inimeste olukorda panna ja sellest rakursist asju mõista püüda. Mitte oma mina kogu aeg peale suruda. Sest tavaliselt sellised kofliktid koos süüdistustega on ikkagi lõppkokkuvõttes võimu ja ego küsimused…Ja tavaliselt need, kes süüdistama kipuvad, pole oma egole piisavalt tunnustust saanud ja oma võimutahtmistele piisavalt rakendust. Nii et võimumängud tegelikult ka perekondades…

Õnnistuseta tegemised

Ma olen juba pikka aega mõeldnud seda, miks mõned asjad mõnedel inimestel tulevad välja ja mõned asjad ei tule mõnel inimesel kunagi välja… Et miks see nii on. Põhimõtteliselt need, kellel asjad välja ei tule on ju samasugused ja samasuguste võimalustega kui need, kellel asjad välja tulevad…OK noh ütleme et siin on mõned sellised tegurid, nagu päritolu ja võimalused ja taagad, mis me sündides kaasa saame, ja ka see, et kuhu saatus meil sündida laseb, et kas Nõukogude Liitu või Monaco vürsti õukonda…Aga põhimõtteliselt ülejäänud asjades on meil ju sündides sisuliselt suht ühesugune shanss midagi teha, millegagi hakkama saada, kuhugi jõuda, midagi saavutada…Aga tegelikkuses seda ei ole. Isegi näiteks ühest perekonnast lapsed võivad olla väga erinevate saatustega, edasijõudmise ja hakkamasaamisega…
Kindlasti on palju asju, mis mõjutavad, kuid üks asi, millest on vähe räägitud, ja mida on vähe endale teadvustatud…on see, kuidas me ise asju peegeldame, nii peegeldab maailm meile vastu. Ehk siis, ma olen tähele pannud, et need inimesed, kes on kadedad ja kurjad, vinguvad ja virisevad ning kunagi ei märka pisku eest tänada, inimesed, kellel alati on vähe ja kes kunagi ei ole rahul sellega, mis neil on, inimesed, kes klatsivad teisi seljataga (isegi näiteks oma lähemaid sugulasi) ja silme ees ajavad ilamagusat mõttetut kiidulaulu, kitsarinnalised, sõna otseses mõttes mõttemaailmalt väikesed inimesed, väikesed kurjad tigedikud, kes varjuvad “no küll ma olen ikka ilus ja hea” maski taha, aga sisuliselt ja tegelikult ei ole ilusad (hingelt) ja head …on reeglina ka vähem õnnestuvad oma elus ja tegemistes. Nad pingutavad ja tahavad küll väga, aga nende tegemistel puudub õnnistus. Asjad lihtsalt ei lähe, ja kui lähevad, siis kasina vauhtiga, nii et ikkagi tulemus on selline keskpärane, säratu…Ometi keegi ei ole neid takistanud olla särav, sädelev, lennukas, tulemuslik…Ainult me ise saame ennast takistada, oma sita iseloomuga endast õnnistust eemale peletades…

Kurjad pereemad ja mühkamid ruulivad…ikka veel…

Helistasin täna ühte eesti riigiasutusse, millega meil köigil korra aastas pistmist on. Tahtsin lihtsalt ühte asja täpsustada. Ei midagi erilist, aga selline väike juriidiline nüanss, millest tekkis küsimus minul kui seadusi eriti hästi mittetundval inimesel…
Internetis on selle asutuse teenindus uue versiooniga väga shikiks arendatud – nägin kohe ära, kelle poole pean pöörduma, kes minu asjadega tegeleb. Kõik kenasti nimi kirjas, ja telefon ja mailiaadress… Ja pean ütlema, et ka uus korraldus seal lehel on käepärasem, arusaadavam. Sõnaga, tubli saavutus ja hea oli kohe kasutada.
Võtan sealt siis telefoninumbri ja mõtlesin, et helistan, et saab kiiremini ja täpsemalt oma probleemi seletatud ja ka sedasi ka vastatud. (eks mul tekkis lootus, et kui veeb on sedasi kliendisõbralikuks tehtud, ehk siis ka telefonis saab meeldiva teeninduselamuse…)
Helistan. Võtab järsu, ütleks isegi natuke kurja häälega naine telefoni: “jah”…(selline tunne, et mida kuradit sa meid jälle segad, või et jälle need lapse sõbrad siis tüütavad telefoniga vmt mõtet tekitas see ühmatud “jah”). Küsin mina siis viisakalt, et: “kas saaksin kõneleda proua KKK-ga?”. Vastus telefonis (järsul kannatamatul toonil): “Ta on puhkusel”. Mina vastu (kuna tahtsin oma isikliku kontaktisikuga kõneleda, sest see mu küsimus polnud nii kiire, ja oleks kannatanud oodata, ei tahtnud teisele inimesel lisatüli teha…): “Kunas ta tagasi võiks olla?”, Kuri proua riigiametist vastu: “Ei tea…”….Kohmetusin hetkeks, ja otsustasin siis juba sellelt proualt oma asja ära küsida, ja sain ka päris ammendava vastuse. Sisuliselt. Aga see stiil ja see tonaalsus ja see kõnemaneer oli tülgastav, vastik, labane…Ja ega ta mulle ikka kenasti ei seletanud ka, sedasi kärsitult ja kannatamatult ühmas mingi info ja noh ju ma sain asjast ka aru, aga oleks nagu oodanud natuke kenamat suhtlemist, seda enam, et maksan eesti riigin eelarvesse ikka korralikult makse, ja võiks ju selle eest ka elegantset ja sõbralikku avalikku teenust vastu saada…
Ehk tegelt on see laiem suhtlemiskultuuri teema…Mulle tundub et ma olen siin Soomes vist natuke ärahellitatud. Soomlased oskavad isegi kõige nilbemat bürokraatiat sulle pakkuda nii meeldiva suhtlemise kaudu, et see nilbe bürokraatia tundub selles valguses vaid veidike tüütav…Noh poodide ja muude teenindusasutuste kenast kommunikatsioonist rääkimata…
Olen selle asja üle palju mõelnud, ja ausalt öelda on mul Eesti pärast mure ja ka häbi, sest just see, kuidas me ennast väljendame, ja omi asju välja ütleme, see tegelikult määrab ka suhtumise meisse ja arvamuse meie kohta…
Ja pole ju raske riigiametnikele natuke suhtluskultuuri õpetada (sest ärid ja muud businessettevõtted ehk siiski natuke ikka mõtlevad selle peale, kuidas neid inimesi, kes neile raha toovad, kenasti ka kohelda…iseasi muidugi see, et kuidas see ka välja jälle tuleb…), kui on karta, et eestlased on oma loomult veidi mühaklikud ja matsid, mida nad on (selles olen nüüd juba üsna veendunud, ja see oli ka üks minu isiklikke probleeme, kui välismaal elamist alustasin – olin harjunud olema matslik ja käituma mühaklikult, sest koduses Eestis keegi ei eeldanud, et võiksin vabandada ja tänada ja naeratades teisele, ka mulle võõrale inimesel otsa vaadata kui temaga räägin…või asja ajan…Eestis vaadati, ja vaadatakse praegugi sellise avali olemisega inimese peale kui veidike kohtlasele, ja normaalne on olla morn ja mühkav – kui tahate mulle vastu vaielda, siis minge enne uulitsale ja avalikesse kohtadesse ja üritage seda pilti kaeda nn kõrvalseisja vaatenurgast ja analüüsige seda mida näete)…
Nii et jah. Selline “Mõhk ja Tölpa tüüpi”(tegelased Nukitsamehest, kui keegi ei tea) ja kurjade pereemade tüüpi inimeste maa see meie Eestimaa…

Rootsi viha

Kummalised tähelepanekud mul siin viimastel nädalatel…Ei möödu ühtegi päeva, kui ma mõnelt kolleegilt miskit sapist rootslaste aadressil ei kuuleks. Vahepeal on see rootslaste suunas sapi pritsimine lausa kollektiivne…Ja ma pean tunnistama, et see on palju sapisem kui eestlaste kommentaarid venelaste suhtes kunagi on olnud… Huvitav, kas see on nüüd mingi eriline rootsi viha avaldumise periood…või olen ma lihtsalt nii omaks võetud, et enam ei peeta vajalikuks oma viisakat välist maski minu juuresolekul säilitada ja lastakse emotsioonidel vabalt lennelda…Igatahes huvitav olukord on tekkinud. Huvitav ka ses mõttes, et ma poleks uskunud, et soomlaste rafineeritud välimise oleku all niisugune rahvustevaheline vihkamine peidus võib olla.