Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Eile käisid meil külas Ari ja Tuija. Tegin neile pannkooke, eesti moodi – hakkliha ja juustuga siis soolaseks ning moosiga magusaks sinna peale. Vilma pannkoogipulbrist tegin taigna – ses möttes muidugi petukaup, et oleks oma vanaema retsepti järgi teinud, oleks väheke teine tera olnud. Aga kiireks läks ja väike laiskus oli ka peal… Ja siis me muudkui söime ja söime ning rääkisime igasugustest huvitavatest asjadest. Rääkisime Eestist ja Soomest ja reisimisest ja elamisest… Rääkisime ka sellest, kuidas minu raamatuesitluse pussnoateema ühe soomlase üles ärritas, lausa nii, et ta sellest blogima hakkas ning ennast soomluse kaitsjaks (minu rünnaku vastu) arvas…Ari ja Tuija arvasid ka, et ajad on muutunud ja pussnoa kultuur on küll vana ja soomlaslik, kuid tänapäevases koolitulistamiste ajastul selle avalik reklaamimine küll enam möistlik ei ole… Noh ja kui siis arvesse vötta veel seda, et Matti Nykänen oma naist iga natukese aja tagant pussitab ja möni teine avaliku elu tegelane ehk ka, lihtsatest napsitajatest rääkimata, siis…

Ari ja Tuija on ses möttes huvitav abielupaar, et nad on huvitatud teistest rahvustest – mölemad on öppinud vene keelt ja Tuija tahaks rongiga läbi Venemaa seigelda. Selle idee me muidugi laitsime kollektiivselt maha – turvalisuse pärast. Kuigi mine tea, ehk see ei olekski enam nii hull idee?

Ari öpib aga sügisest saadik eesti keelt ja on väga huvitatud igal vöimalikul juhul selle praktiseerimisest. Noh, me ikka räägime sellist segakeelt, kui kohtume. Kuid Ari eesti keel on väga korralik. Tema siinne öpetaja, Mari-Liis Lemmety on muidugi ka väga hea öpetaja ja Ari on ka vist andekas keeltele, arvestades tema eelnevaid keeleöppimise kogemusi ja huvi. Aktsenti tal juba praegu peaaegu et ei ole…

Igatahes, oli tore ja pannkooke teeme järgmine kord siis, kui lumi on sulanud ja saab välja terrassi peale istuma minna…